Edukas karjääripoliitik ütles mõni aeg tagasi, et Eesti eesmärk on saada Põhjamaaks.
Miks meie valitsejad või vasallid kasutavad aina seda vormelit, et “Eesti” midagi teeb ja tahab ja toimetab. Ja “Eesti” olevat andnud kuskile mingi allkirja, sellepärast peab nüüd oma laste söögiraha andma võõrastele?
Kes see “Eesti” on? Miks ta aina teeb seda, millest rahvas läheb marru ja hakkab vihaseid nooli pilduma? Kas eesti rahvas ei olegi Eesti?
Ma kahtlen sügavalt, kas eesti rahva eesmärk on “saada Põhjamaaks”?
Mina arvan, et eesti rahva eesmärk ja igatsus on elamisväärne elu kõigile eestimaal elavatele ausatele, töökatele ja seaduskuulekatele kodanikele! Turvaline lapsepõlv ja hea haridus, mis on vaba totalitarismist ja kallutatud ideoloogiast!
Mulle tundub, et Eestist tahetakse tõesti teha “põhjamaad”, selle sõna otseses mõttes põhja maad, et kõigile tallata, kõige alumiseks, põhjaks teistele…
Runnel on kunagi kirjutanud niisuguse luuletuse:
Oh, kallis, kas sa mäletad, mil nutsid viimati?
Ma nutsin siis, kui lapsed head mul surnuks piinati.
Kui Põhjasõja põrutus lõi elul põhja alt,
mu lapsed põhjaks punuti, nad nutsid haledalt.
Ma nutsin ühes nendega, jäin silmist pimedaks,
nad käskisid mind keelata, et ma ei kisendaks.
Ei alandaks end elu sees, ükskõik mis juhtugu,
ükskõik kui kalleid elusid mu ümber luhtugu.
Sest ajast saadik tallanud ma olen teid ja maid,
ja mitu kurba lugu veel mu kõrvad kuulda said.
Kuid mitte ühtki kurvemat, kui see, et kestan veel,
kottpimedana komberdan, suulakke kuivab keel.
Kas ajalugu kordub?
Me maksame oma poliitkarjeristidele liiga suurt palka! Nad on kaotanud realiteeditunde. Nad elavad mingis omatehtud virtuaalmudelis, nad ei näe ega mõista, mis maailmas tegelikult toimub, nad mõistavad ainult direktiive ja ettekirjutusi. Kuidas oleks võimalik nad kummitemplist inimeste hulka tuua?
Mis juhtub inimestega, kui nad europarlamenti valitakse?
Üks neist on öelnud nii: “kui Obama tsiteerib Underit ja lubab kaitset, siis tuleb meil pisar silma, kuid kommentaariumis sõimame anonüümselt mustanahalisi”.
Kulla eurosaadik, esiteks: mitte mustanahalisi ei sõimata, vaid selliseid inimesi, kes tahavad teiste kulul mõnusasti elada, ja neid nende kodus, tänuks selle mõnusa elu eest, pehmelt väljendudes, kiusama hakata. Nii haritud perekonnast, peaks ikka lugeda oskama.
Ja teiseks: kellel “meil” tuleb pisar silma ühe valeliku kõrgpoliitiku demagoogilise triki peale? Rahvas ei ole nii sinisilmne. Ja nii hirmunud – et äkki USA ei tulegi oma sõjaväega meie maale? Ega nii alandlik: oi, kui tore, et niisugune tähtis mees tsiteeris meie luuletajat! Taevake, tal on ju tohutu suur hulk ametnikke ümber, kes talle vajalikud, lihtsameelsetele pärismaalastele muljet avaldavad tsitaadid välja otsivad!
Ärgu rääkigu teiste eest. Seda kõnet kiitsid ju needsamad, kes rahvast tagurlasteks ja rassistideks sõimavad.
Kummaline skisofreeniline poliitika on Euroopas, ja ka meil: oleks nagu kapitalism, turumajandus, igaüks peab enda eest seisma, riik ei kingi meile mitte midagi, ka selle pealt, mida me raske tööga teenime, peame osa tagasi maksma. Sentigi ei tohi me “mustalt” teenida, nii-öelda käest kätte, maksuamet koputab muudkui uksele. Aga nüüd äkki on kümned tuhanded, (et mitte öelda sajad) teise nahavärvi ja religiooniga inimesed, kelle jaoks meil kehtib täielik kommunism? Sõidutame nad oma raha eest laiali mööda Euroopat, anname eluaseme ja elatisraha (mis on suurem kui meie töötajate palgad, mille pealt meil tuleb makse maksta!), õpetame tasuta igasugu eluks vajalikke asju. Aga omad inimesed peavad enda ja oma laste hariduse ja meditsiiniabi rängasti kinni maksma?
Justnagu süüdi oleksime selles, et need inimesed oma kodumaal elada ei taha? Nagu oleksime meie nad sealt välja ajanud?
Ja avalikult kinnitavad terroristid ja nende juhid, et see on nende taktika valge rassi hävitamiseks, aga Euroopa kõrged juhid ei saa mitte aru. Kuidas see võimalik on?? Kuidas see Jaan Tõnisson kunagi ütleski, vist nii, et tahaks nende peadesse augud sisse puurida, et sinna natuke valgust sisse paistaks…
Hirmud, mida meil ideologistide arvates “levitatakse”, ei ole kohe kuidagi põhjendamatud. Põhjendamatu on uue (Euroopa) Nõukogude Liidu ülemnõukogu nõudmine, et Eesti peab “solidaarne” olema Vahemere piirkonna organiseeritud kuritegevusega. Põhjendamatu on rahva enamuse tembeldamine rassistideks ja ksenofoobideks peavoolupoliitikute poolt.
Kas ma olen ksenofoob, kui ööseks oma maja välisukse lukku keeran? Ka kõik Eesti kodanikud ei ole ju vargad, aga näed, kahtlustame ikkagi? Ma ei keera ust lukku ausate inimeste pärast, vaid ikka varaste ja pättide pärast. Ma ei usu, et keegi mu tuttavatest ennast sellepärast solvatuna tunneks?
Eestlane on liigagi tolerantne. Me oleme vaikselt ja viisakalt talunud maaelu väljasuretamist meie valitsuste poolt, me teeme tööd madalate palkade eest ega ole veel kaigastega Toompeale läinud: 25 aastat! Käime kuulekalt valimas, lootes, et need valitud kord ometi ka meie peale mõtlema hakkavad. Ükskord peaks nad ju valitsemisameti selgeks saama! Me ainult nuriseme, üsna tagasihoidlikult, üsna viisakalt. Sedagi pannakse meile pahaks: mis te virisete, või: pakkuge midagi paremat välja. On pakutud, muide. Tohutult on pakutud, lugege artikleid ja kommentaare, aga kummitempel ei tee nendest pakkumistest väljagi, vaid tüürib meid kindlalt edasi rahvusliku katastroofi poole.
Häbi teil olgu oma rahvast sõimata, kui ta ei taha teie ohtlikke eksperimente kaasa teha! Rahvas ei taha tegelda liivakastimängudega, rahvas tahab elada päris -elu!
Üks rahvas, kes elab ühel maal, peab moodustama mingi stabiilse kogukonna. Selleks on neil ühine keel, ühesugused nõudmised hariduse suhtes, üks religioon, üks kultuur, ühised traditsioonid, keskselt korraldatud informatsioonivahetus, igasugu vajalikud ettevõtted ja nii edasi. Mingi kultuuripinnas peab olema sarnane. Olles elanud sellel maal sajandeid, on see rahvas kohanenud selle maa kliima ja loodusega.
Need, kes tulevad tuhandeid kilomeetreid lõuna poolt, kus on hoopis teistsugune kliima ja teistsugune loodus, kasvavad hoopis teised taimed ja toiduviljad, – need ei suuda rahumeelselt kohaneda. Kui neid on palju, siis nad moodustavad oma grupi ja hakkavad kohalikele nõudmisi esitama. Nagu ju paljud venelased on siin teinud. Kui palju on neid, kes siiani ei ela päriselt Eestimaal, vaid Nõukogude Liidus. Neile ei lähe korda see, mida tunnevad või mida peavad kalliks kohalikud eestlased…
Milleks eksisteerivad riigid ja riigipiirid? Selleks, et kaitsta oma rahvast ja maad võõraste sissetungijate eest. Sissetungija ei pruugi alati tulla sõjaväega, ausalt sõda kuulutades, vaid salakavalalt, Trooja hobusena, silmakirjalikul moel varjupaika paludes, või pakkudes majanduslikku abi, lubades harida maad ja ehitada vabrikuid.
Kõik need mitmel maal toimunud põletamised ja vägistamised tuleks ometi arvesse võtta. Kui palju neid peab olema, et meie tuimad poliitikud mingitki hädaohtu tajuksid? Iga mõistlik pereisa kaitseb oma perekonda röövlite eest. On tõsi, et nende põgenike hulgas on ka korralikke inimesi, kes tõesti on oma kodus hädaohtu sattunud, aga neid on väga vähe, sellised inimesed ei tule iial abi nõudma, vaid paluma, ja oskavad abi eest tänulikud olla. Enamus põgenikke on (heal juhul) lihtsalt mugavama, hõlpsama elu otsijad, nad tuleks kõik tagasi saata.
Jah, heal juhul. Halvemal juhul on tegemist teadliku ja tahtliku islami invasiooniga! Ja demokraatlike riikide valitsuste kohus on oma rahvaid võõraste vallutajate eest kaitsta.