10.03.2018
Malle Pärn oma tütre Katriniga
Malle Pärn on eesti näitleja, teoloog, publitsist ja poliitik, EKRE juhatuse liige, kelle seisukohavõtud ei jäta kedagi külmaks, olles ühtaegu karmid ja kompromissitud, südamlikud ja õpetlikud. Alljärgnevalt räägib ta, miks on naise, ema ja eestlasena just rahvuskonservatiivide ridades.
“Mina tahaksin elada arukas ja hoolivas ühiskonnas, kus ahnusel, argusel ja lollusel poleks võimu inimeste üle. Kus igale inimesele jätkuks tööd ja töö eest makstaks väärilist palka, kus palkade vahed ei oleks nii üüratult suured, sest meie kõigi päevad on ühepikkused! Kus rumalust ja kurjust julgetaks nimetada nende õigete nimedega, mitte ülistavate eufemismidega. Kus austataks tarku, ausaid ja vastutustundlikke inimesi, kus arukatele teisitimõtlejatele ei kleebita külge silte, mis tunduvalt paremini sobivad kleepijatele endile.
Tahaksin, et Eesti oleks inimlik riik, kus kõigil ausatel ja töökatel inimestel oleks hea elada. Et meie lastel oleks rõõmus ja aktiivne lapsepõlv, et nad ei hävitaks oma vaimu virtuaalpõrgu sünges sügavikus ega liiga varajases täiskasvanute mängimises, et tegutseksid ja suhtleksid PÄRISELT, et nende lapselike tunnete puhtust ei rüvetataks, et nad kasvaksid tarkadeks ja vastutustundlikeks INIMESTEKS. Et me ükskord ometi saaksime vabaks pärisorjusest, ja hakkaksime ise oma elu üles ehitama. Sellel imeilusal maal, maailma kauneimas keeles!
Tahaksin, et meie kultuur oleks kultuurne, ja vaimne keskkond puhas odavast ja andetust rämpsust! Et inimesed ei peaks hirmu tundma, et neid nende moraalsete tõekspidamiste pärast avalikult mõnitatakse või laimatakse. Et meil oleks president ja valitsus, keda me saaksime siiralt austada ja uskuda!
Kõike seda näen ma EKRE programmis, valimisplatvormides ning parteijuhtide kirjutistes, seda kuulen meie koosolekutel. Mu süda hõiskab, kui ma kuulen Mart Helmet või Martin Helmet kõnelemas. Ma saan neist aru. Ma tunnen, et ma olen õiges kohas. Kus tõde on olulisem kui kellegi isiklik arvamus. Kus inimesed räägivad seda, mida mõtlevad ja teavad. Kes annavad lubadusi, mida kavatsevad täita. Kes paljastavad läbinägelikult ja teravalt teiste poliitikute valetamist ja teerullipoliitikat.
Vanad riigikogulased põevad professionaalset kretinismi. Nende keeleks on poliitkantseliit, mida mina ei mõista, mida ma ei taha ka õppida mõistma, sest see on tühikõne, plastmassist butafooria, mis ei lähe kokku päriseluga. Seda tulebki häirida, seda enesekindlat ja hoolimatut teerulli.
Minu meelest on EKRE ainus partei, mida praegu organisatsioonina tasub usaldada. Ka teistes erakondades on tarku ja usaldusväärseid isikuid, aga nende kõrval on kahjuks palju neid, kes on juba aastaid rahvale valetanud, ning rahvast ülbelt ja hoolimatult üle sõitnud.
Ja EKRE on ainus, kes on kindlalt ja jätkuvalt normaalse perekonna säilitamise poolt. Kes julgeb vastu astuda Eesti sundseksualiseerimisele lasteaiast peale. Mulle läheb korda see, mis inimeste maailmas toimub. Ma armastan Eestimaad ja austan eesti rahvast. Me peame õppima endast lugu pidama, tundma ennast väärikana teiste rahvaste hulgas. Me peame ise otsustama, mis sobib meie looduslikku ja ühiskondlikku kliimasse. Me ei pea täitma kellegi käske, kes meist ja meie elust midagi ei tea.
Eesti keel on maailma ilusaim ja mõttekaim keel. See tuleks puhastada kantseliidist, et kõik inimesed saaksid aru, mis on kirjas seadustes. Tahaksin, et meie rahvas saaks ometi välja murda lootusetuna tunduvast poliitilisest stagnatsioonist ja endale uued, ausamad ja targemad juhid valida… Paljudel inimestel on häid mõtteid, aga need materdatakse maha või jäetakse tähele panemata. Praeguse võimu poolt tuleb kahjuks ainult tühje loosungeid ja ehtnõukogulikku ideoloogilist propagandat.
Mina tahaksin, et meie valitsejad hakkaksid taastama kahekümneaastase “eduka” poliittegevuse käigus välja suretatud maaelu. Eestimaa suudab oma rahva ära toita, kui me ei vea siia sisse välismaa mürgitatud suurfarmides toodetud rämpsu. Kui me teeme seadused, mis kaitsevad ja soodustavad väikeettevõtlust.
Iga inimene on kordumatu ja väärikas, kedagi ei tohi alandada ega elust kõrvale heita. Kedagi ei tohi laimata ega mõnitada. Poliitik ja ajakirjanik ei tohi rahvale valetada. Minu suur soov on see, et need inimesed, kes pääsevad Toompeale, ei oleks seal omavahel vaenlased, vaid sõbrad, kes töötavad seal ühise eesmärgi nimel, ja selleks eesmärgiks peaks olema inimvääriline, vaba ja õnnelik elu terve meie rahva jaoks igas Eestimaa paigas.
Inimesed, kellele on usaldatud riigi valitsemine, seaduste tegemine, rahvalt kogutud rahade laialijagamine, hariduse ja kultuuri arendamise suunamine, ei tohi suhtuda oma tegevusse erapoolikult, eelistada teatud agresssivseid gruppe, nad peaksid austama oma rahvast, tervikuna… Tegelema kõikide inimeste heaoluga. Meie omavaheliste suhete suunamisega austuse ja sõpruse suunas, mitte lõhestama meid vastandlikeks gruppideks ja ajama omavahel kodusõtta.
Kõige suurem julgeolekurisk riigile on õigustatult rahulolematu rahvas. Ma usun, et iga naine, iga ema on minu mõtetega nõus.