Malle Pärn: totalitaarse püramiidi traagikast

Profipropagandistid ründavad EKRE-t Merkeli vastase meeleavalduse pärast. Asetades ennast loomulikult “õigele” poolele, “üllaste” poolele, kus on ka need, keda EKRE plakatite ja vilekooriga “tervitas”.

Liberaalne demokraatia ei salli teisitimõtlejaid. Kõik peavad astuma ühte jalga, aplodeerima üksmeelselt võltsliberaalide valelike kõnede peale. Lisaks oli neil loomulikult hirm, et nende tähtsad isandad panevad pahaks, et ka Eestis on nende suhtes kriitilisi inimesi.

Ja välisminister ütleb ometi täiesti legitiimse erakonna kohta: “näitas end taas oma jõleduses”. Eks see ole see Piiblist tuttav vennale öeldud “sina jõle!” – mille Jeesus võrdsustas tapmisega. “Jõle” on Mikseri meelest igaüks, kellel jätkub häbematust tahta ISE mõelda, ise otsustada, ise oma elu juhtida, mitte kuulekalt ja alandlikult Brüsseli ettekirjutusi järgida. Isegi justiitsminister, kes kooseluseaduse ja vihakõne seaduse osas on näidanud üles tervet mõistust, kaotas äkki pea, ja ühines EKRE demoniseerijate kooriga.

Ikka tuleb meelde see lugu elevandist ja neljast pimedast, kes tahtsid teada, missugune loom on elevant. Üks katsus elevandi lonti, teine tema külge, kolmas tema kõrva ja neljas tema jalga, ja tegi sellest oma järeldused. Loomulikult läksid nad omavahel vaidlema: elevant on nagu jäme köis, nagu sein, nagu suur puuleht, nagu sammas. Ükski ei tahtnud loobuda oma arvamusest, ega läinud ka elevanti uuesti uurima. Nii vaatavad ka meie profipoliitikud igasugu sündmusi, nähtusi, inimesi, ainult ühe silmaga ja ühe koha pealt.

Või nagu hakkaks vaatama filmi mingi stseeni poole pealt, sellest hetkest, kus kangelane vaenlasel peale pikka ja rasket võitlust viimaks pea maha lööb. Lühinägeliku, kohustuslikus mudelis elava vaataja reaktsioon sellele on vastumeelsus kangelase suhtes: oh, milline julmur, miks ta tappis inimese? Aga sellele hetkele eelnes mitu stseeni, kus too vaenlane tappis, põletas, vägistas, röövis kangelase kaasmaalasi. Kangelane peatas ohtliku kurjategija. Jah, julmalt, räigelt, lõplikult. Aga malbe jutuga ei oleks ta ju seda kuidagi teha saanud?

Kas meie võltsliberaalid sõimavad ka kohtunikku, kes vägistajale pika vanglakaristuse määrab? Miks nad alati on kurjategija poolel, miks nad ikka kurjategija oma ligimeseks tunnistavad ja teisteltki kurjategija toetamist nõuavad? Miks nad ei NÄE ohvrit, miks nad tõttavad appi röövlile, mitte tema ohvrile, sellele, kelle teeröövel paljaks röövis ja läbi peksis?

Mitmed tuntud inimesed, sealhulgas isegi mõned kartellierakondade endi liikmed on ometi juba välja astunud EKRE ja SAPTKi kaitseks, sest propagandistid on vindi üle keeranud.

See, mis Euroopas toimub, juba mitmendat aastat, see miljonite täiesti teistsuguse kasvatuse ja kultuuriga  lõunamaalaste peaaegu vägivaldne sissevedamine, teistsuguste traditsioonidega, eluviisidega, reeglitega, maailmavaatega, – seda ei saa nimetada teisiti kui raskeks kuriteoks terve Euroopa vastu. See on miljonite inimeste oma kodudest kaugele võõrale maale küüditamine. See on nagu seitsmepäine lohe, mida ometi alandlikult tormavad kummardama meie endi valitud valitsejad. Ja sõimavad labaselt neid, kes ei taha nendega ühel meelel olla, kes NÄEVAD ja mõistavad, missugust poliitikat ajavad need “kõrged” külalised Euroopas ja siin.

Leidsin sellise mõtte Juri Borevi raamatus “Kurjast võimust vaevatud”: “Terror jälgib bumerangi lennujoont: ei see, kes vägivalla toime paneb, ei see, kelle nimel see toime pannakse, ega see, kes julmuse heaks kiidab, ei jää tollest kibedast karikast puutumata.”

Muidugi näeb ka EKRE sündmusi ühelt poolt, sealtpoolt, kus ta ise on. Ta näeb ja tunneb, et valitsuse ja Euroopa keskjuhtide tegevus on meie rahvale ohtlik, samuti on EKRE riigikogus olles ja meedias esinedes juba piisavalt kaua püüdnud teiste poliitikute tähelepanu juhtida nendele ohtudele. Viisakalt, nii nagu demokraatias kohane. Neid ei ole kuulda võetud. Neid tõrjutakse nagu vaenlasi, ehkki ka nemad on riigikogusse sellesama rahva poolt valitud!

See, kui adekvaatne on kellegi maailmanägemine, sündmuste ja inimeste tegutsemise mõistmine, oleneb sellest, kui terve, kui selge, kui tundlik on tema reaalsusetaju. Avatud meeled, lahtised silmad on sellel, kes suudab tõde näha ja ära tunda, mitte sellel, kes hoiab kinni kellegi kokkumätsitud mudelist, millel ei ole tegelikkusega midagi tegemist.

Elu ongi selline, inimestel võivad olla vastandlikud seisukohad, vastavalt sellele, kui palju ja kuidas keegi midagi näeb või vaadata oskab. Loomulikult hakkab iga terve mõistusega inimene võitlema selle vastu, milles ta tajub rahvale ja riigile hävitavat mõju.

Demokraatias tuleks arvestada MÕLEMAT poolt, mitte ainult üht. Demokraatia peaks rajanema rahumeelsel arutelul, mitte siltide kleepimisel teisitimõtlejatele. Demokraatia on jõukohane haritud inimestele, kes on suutelised oma seisukohti argumentidega kaitsma, ja kes tegutsevad ja esinevad ausalt, lähtudes oma rahva huvidest ja vajadustest.

Meil oleks praegu vaja tõelist presidenti, mitte üleskeeratavat nukku. Presidenti, kes suudab meie kodusõjas erapooletult vaadata kaht vastandlikku gruppi ja eluhoiakut. Ja presidendi nõukoda, kuhu kuuluksid TARGAD, kes oskavad oma kogemuste ja teadmiste põhjal hinnata seda, mis maailmas toimub. Kui Jaak Jõerüüt oleks kandidaadina näidanud üles niisugust suhtumist ning võimet näha ja mõista mõlemaid pooli, siis oleks ta olnud parim presidendikandidaat.

Miks ei ole meie profipoliitikutel arukamaid nõuandjaid? Kes oskaksid opositsiooni kuulata ja mõista, kes oskaksid ka kriitikale adekvaatselt vastata, mitte kriitikule silti peale kleepida, silti, mis tegelikult sobib rohkem kleepijale endale. Sellele küsimusele annab väga tabava vastuse järgmine tsitaat:

“Totalitaarse püramiidi seadus: Ninamees valib meeskonna põhimõttel “minust lollim”. Kuna normaalne võimuvahetusmehhanism puudub, saab uus juht tulla ainult sellest meeskonnast. Tema valib oma kaaskonna samal põhimõttel. Nii toimub negatiivne evolutsioon ja võimu väljasuremine. Mida tühisem, seda kõrgem. See konstruktsioon läheb üle majandusse ja kultuuri. “ (Juri Borev)

Ilma opositsioonita valitsev hunta läheb sisemiselt hapuks. Võim küll püsib, sest võimul on tugev ringkaitse,  ja eestlane on liiga rahumeelne inimene. Aga võimu maine kukub nulli.

Kommentaarid