Mart Helme: Eesti ei ole vähemalt ajutiselt e-kindlus, vaid katkise lukuga maja

Mart Helme

ID-kaardi turvariski ilmnemist võiks võtta rahulikult, kui me oleksime rahulikus keskkonnas asuv Luksemburg või sisuliselt naabriteta Island. Aga me ei ole Luksemburg või Island. Me oleme praeguseks vaieldamatult käivitunud külmas sõjas number kaks rinderiik.

Me oleme riik, kus asub NATO küberkaitsekeskus ja me oleme riik, mis on üles ehitanud kõiki olulisi eluvaldkondi hõlmava e-teenuste süteemi. Me oleme riik, mille esindusnäod on aastaid kuulutanud, kui edumeelsed teenäitajad me oleme IT-vallas ja kui kasulik on kõigil teistel meilt selles osas õppida.

Me oleme omas upsakuses justnagu täiesti välistanud selle, et e-vallas tegutsevad peale arendajate ka kurjamid, ja et kurjamid ei pruugi sugugi olla üksnes patsiga poisid kusagil keldrikorteris. Kübervaldkonna areng, selle jõudmine sõjandusse, majandusse ja riigivalitsemisse toob küberkuritegevuse, vastaste järele luuramise ja nende elutegevuse halvamise küberrünnakute abil paratamatult ka rahvusvahelisse poliitikasse. Meil on sellekohane kogemus juba 2007. aastast. Armastame korrutada, et tookord saime rünnakutega hakkama, järelikult saame ka nüüd.

Vabandust! Vahepeal on möödunud terve kümnend. Ja sel ajal, kui meie nokitsesime tasapisi oma e-teenuste kallal, on suurriigid paisanud uuele võitlusväljale meist kordades suurema ressursi ja meie tiigrikesest draakonitiivul mööda tuhisenud. Või on mul kuidagi kahe silma vahele jäänud, kus asub meie Silicon Valley?

Just see on keskseks küsimuseks ka ID-kaardi kriisi juures. Mitte see, kas me tahame ja saame loobuda ID-kaardist kui niisugusest või selle abil tehtavatest toimingutest. Küsimus on muus – ja see küsimus on eksistentsiaalne ja põhimõtteline – ja kõlab järgmiselt: kas meie potentsiaalne vaenlane on leidnud meie süsteemis turvaaugu(d), mille abil riikidevahelise (rahvusvahelise) kriisi tingimustes on võimalik lühikese ajaga ja otsustavalt halvata kogu meie riigi toimimine?

Tegelikult kahvatub selle küsimuse taga peituvate ja eranditult iga inimest Eestis puudutavate probleemide juures isegi küsimus e-valimistest, mis praeguses kontekstis on kõige enam vaidlusi esile kutsunud.

Mul isiklikult ei ole kahtlust, et Venemaa on vastava otsuse korral võimeline meie e-valimistesse sekkuma. Paraku on meil kaine ja ratsionaalse arutlemise ja tegutsemise asemel alanud propagandakampaania, kus probleemi rahulikku lahendamist nõudvaid inimesi süüdistatakse poliitilise profiidi lõikamises.

Inimesed, kes seda teevad, ühtäkki justkui ei näe enam, et meie kõrval asub riik, mis viimase kümnendi jooksul on juba kahel korral alustanud oma naabrite vastu sõjategevust, annekteerinud Krimmi ja vastu võtnud ühepoolse otsuse, et tal on õigus ilma igasuguse rahvusvahelise mandaadita sõjalist jõudu kasutades kaitsta teistes riikides oma nn kaasmaalasi, keda iganes nendeks ka ei nimetata.

Meie propagandagurud eesotsas Ärma talust tänaseni raha taskusse pistva ekspresidendiga sulgevad silmad ka tõsiasja ees, et iga hetk võib puhkeda sõda Kaug-Idas, mis annab meie idanaabrile senisest oluliselt vabamad käed oma ambitsioonide teostamiseks nn lähivälismaal. Massiivne küberrünnak on sel juhul kindlasti üheks agressioonivormiks. Ja mis on veel magusam, kui Eesti ühiskond täielikku segadusse paisata, sekkudes e-valimistesse ja muutes valimistulemused illegitiimseteks. Väide, et see on väga kallis, on täiesti jabur. See on igatahes odavam ja rahvusvahelises plaanis vähem komplikatsioone tekitav kui tankidega üle piiri sõitmine.

Umbes viisteist aastat tagasi ütles üks Kremli koridore hästi tundev inimene mulle külaskäigu ajal Tallinna järgmist: teiega on kõik selge. Teid võetakse üle seestpoolt.

Seda me praegu näemegi. Estofoobsus, kommunismi rehabiliteerimise katsed, rahvusriikluse demoniseerimine, vene keele upitamine sisuliselt teiseks riigikeeleks, rahvuslike jõudude sildistamine – kõik see pole juhuslik. Viimase kümnendi jooksul on Eesti ühiskonda järjekindlalt lõhestatud ja fragmenteeritud. Eesmärgiga jõuda punkti, kus täieliku segaduse tekitamiseks piisab vaid ühest tõukest, udusulest, mis murrab kaameli selgroo.

Selles olukorras on absoluutselt vastutustundetu minna kinni lappimata turvaauguga e-valimistele. Võib-olla ei juhtu midagi. Aga võib-olla juhtub. Parem karta kui kahetseda. Sest korda tuleb see asi ajada ju niikuinii ja Eesti riik ei lakka olemast, kui me viime oma valimisi läbi vana moodi, paberil, välistades sel moel nii välised sekkumised kui ka võimalikud võltsimised.

Muide, propagandistide väited, nagu ei tuleks inimesed siis valima, on järjekordne bluff ja hirmutamine. Asi pidavat koguni nii hull olema, et valimiste legitiimsus sattuvat kahtluse alla. Fooliumimüts teile pähe, propagandistid! Tegelikult on just vastupidi: valimiste legitiimsus on selgelt kahtluse all, kui neid viiakse läbi ID-kaardi turvariskiga.

Olen öelnud ja ütlen veel kord: e-valimised tuleb ära jätta. Sest vähemalt ajutiselt ei ole me e-kindlus, vaid katkise lukuga maja.

Mart Helme,

Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees

 

Kommentaarid