Mart Helme essee: Võitlus iseseisva rahva eest

Kui meid pool sajandit okupeerinud kommunistlik Venemaa kokku varises, näis meile, et oleme jõudnud ajaloo lõppu. Uskusime, et meie keel ja kultuur on nüüd omariikluse tingimustes kaitstud, kuid paraku ajaloo lõppu ei tulnud, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME.

Ma ei tea ühtegi eestlast, kellele laulukaare alt kõlav ühendkooride võimas „Mu isamaa on minu arm“ ei too silma liigutuspisaraid. Millest see tundetulv? Ilusast laulust? Võimsast muusikaelamusest? Küllap nii ühest kui ka teisest, aga eelkõige siiski rahvustundest, ühtekuuluvustundest inimestega enda ümber, eesti keele kaunist kõlast, patriotismist, uhkusest, et oleme olemas, lootusest, et jääme püsima.

Oleme ajalootormides kõvasti räsida saanud rahvas, ja see on sajandite jooksul meie mentaliteeti ja käitumismalle vorminud. Oleme individualistid ja loodame eelkõige iseenda peale. Teame, et tühja kõhu ja külma koldega kaua elus ei püsi. Ometi oleks ekslik arvata, nagu poleks meil rahvusena oma tõekspidamisi ja väärtusi. Viimased muutuvad muidugi ajas. Aga kui püüame tungida nähtuste tuumani, siis joonistuvad ikkagi välja kindlad, läbi aegade kestnud ja kõige erinevamates oludes ja erinevamatel aegadel elanud põlvkondade püsiväärtused. Need on keel, perekond, geograafiliselt naabritest selgelt eristuv Eesti kui meie rahva kodumaa ning meie kõigi sõnastamatu, kuid ometi kõigile omane peremehe- ja vastutustunne selle maa ja rahvuse püsimise eest. Loomulikult ka meie igikestev püüd elada oma riigis ja otsustada ise oma asjade üle.

Veerandsada aastat tagasi, kui meid pool sajandit okupeerinud kommunistlik Venemaa kokku varises, näis meile, et oleme jõudnud ajaloo lõppu. Uskusime, et meie keel on nüüd omariikluse tingimustes kaitstud, meie rahvus venestamiskeeristest pääsenud ja meie sajandeid kestnud unistus omast riigist lõpuks teoks saanud. Teadsime, et Venemaa meie kõrval tõuseb ühel päeval uuesti jalule ja siis hakkab ta vältimatult tegema seda, mida on ajaloos alati teinud: püüdma taas kehtestada oma ülemvõimu meie maa üle. Et sellest ohust igaveseks pääseda, hakkasime pingutama läände integreerumise nimel. Euroopa Liit ja NATO, Euroopa Liit ja NATO – need olid meie märksõnad, tõotatud maa, mis pidi lõplikult pitseerima meie usu ajaloo lõppu.

Me saavutasime oma eesmärgid. Loobumiste ja loovutuste hinnaga. Et vihma käest räästa alla pääseda, tuli meil meie uute sõprade nõudmisel teha Venemaale järeleandmisi. Anda Vene vägede lahkumise eest Vene sõjaväepensionäridele õigus jääda Eestisse, anda siin elavatele mittekodanikele õigus kohalikel valimistel hääletada, sõlmida Venemaaga uus piirileping ja loobuda ametlikult Tartu rahulepingu kohaselt meile kuuluvatest aladest, salata maha Teises maailmasõjas „valel poolel“ sõdinud meeste kangelaslik võitlus Punaarmee vastu ja anda Vene Föderatsiooni suursaatkonnale sisuliselt eksterritoriaalne õigus hooldada Teise maailmasõjaga (loe: okupatsiooniperioodiga) seotud mälestusmärke. Me tegime kõike seda (ja enamatki veel), sest uskusime siiralt, et see on vältimatu hind, mida peame maksma oma julgeoleku eest.

Paraku – ajaloo lõppu ei tulnud. Selgus, et iga järeleandmisega kaasnes Eesti samm-sammuline banaanivabariigistumine. Nii poliitikas kui ka riigiametites haarasid järjest kindlamalt ohjad inimesed, kellel polnud mingeid moraalseid või ideoloogilisi tõrkeid, et meie suveräänsuse loovutusi küsimärgistada, nende üle kaubelda või neist mõningatel puhkudel ka lihtsalt keelduda.

Kuni saabus Obama ajajärk ja meilt hakati sellesama julgeoleku nimel nõudma asju, millel pole julgeolekuga mitte midagi pistmist. Ühtäkki selgus, et vaatamata kogu oma kannatlikkusele ja järeleandlikkusele on eesti rahvas ksenofoobne, esindab 19. sajandi reaktsioonilisi arusaamu rahvuslusest, klammerdub pimeda järjekindlusega oma üksnes köögikeeleks kõlbava eesti keele külge ja ei mõista, et meie noortele avab palju avaramad väljavaated vene ja inglise keelele üleminek. Esialgu teaduskeelena, seejärel ülikoolide õppekeelena ja nii kuni eesti keele taandumiseni lisaväärtuseta köögikeeleks.

Tuli välja seegi, et eesti rahvas on homofoobne ja rassistlik ning on ikka põhjust tõsiselt kahelda, kas eestlased pole mitte ka juudivaenulikud neonatsid. Natsikütt Efraim Zuroff on sellest pasundanud üle kogu maailma ja ka kohalik juudi kogukond armastab etteheitvalt meelde tuletada, et saksa okupatsiooni ajal oli Eesti esimene juudivaba riik.

Tegelikult olid sellised seisukohad väited, mida seni oli Eesti ja eestlaste diskrediteerimiseks korrutanud Venemaa propaganda. Ent nüüd tuli meil üllatuda: neid süüdistusi hakkasid eesti rahva vastu kasutama ka meie oma poliitikud eesotsas tollase president Ilvesega. Ka peaministrid Ansip ja Rõivas andsid avalikult mõista, et tunnevad eesti rahva pärast häbi. See oli rahvuslik šokk.

Tuli välja, et 30 aastat tagasi, laulva revolutsiooni ajal oli lauluväljakule kogunenud veerand miljonit eesti marurahvuslast, kes nõudsid reaktsioonilise Eesti Vabariigi taastamist! Tuli välja, et heteroseksuaalsed inimesed ja nende perekonnad peavad homopaaride kõrval oma olemasolu ja väärtushinnanguid häbenema…

Tuli välja, et Eestil kui suveräänsel riigil, mis on endiselt üle ujutatud nõukogude okupatsiooni perioodil meile saabunud võõrpäritolu inimestest ja kus tänaseni ei ole igas riigi nurgas ikka veel võimalik eesti keelega hakkama saada, ei ole õigust keelduda massimmigratsiooni korras Euroopasse saabuvate inimeste vastuvõtmisest. Tuli välja, et igasugune vastuseis immigratsioonile ja nõudmine alustada korraliku piirivalvega Vahemeremaades on automaatselt rassism! Tuli välja, et me ei tohi tunda uhkust oma vastupanu üle nõukogude okupatsiooni taaskehtestamisele Eestis 1944. aastal, sest see on natsism! Tuli välja, et kui laulupeol ei laulda ka venekeelseid laule, siis on see häbiväärne marurahvuslik üritus, mis solvab kõiki teisi Eestis elavaid rahvusi.

Tuli välja palju muudki, aga piinlik on jätkata, sest praeguseks on see estofoobne ideoloogia muutunud sisuliselt riiklikuks ideoloogiaks ja seda esindavad nii Ilvese järel sobingu korras uueks presidendiks tehtud Kersti Kaljulaid ja vabariigi valitsus kui suuremal või vähemal määral kõik kartellierakonnad, ennast nime poolest vanadele erakondadele vastandav Vabaerakond kaasa arvatud. Oma kõige häälekama eestvõitleja on see ideoloogia leidnud aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna näol, kes kõiki, kes nende orwelllikus ideoloogias kahelda või sellele vastu hakata julgevad, kõhklematult laimama, sildistama ja valedega üle kallama asub.

2010. aastate algusest saigi üha selgemaks, et meie poliitilisel maastikul võib olla esindatus küll teatud huvigruppidel – homodel (sotsid), venelastel (Keskerakond), välispäritolu pankadel, kindlustusseltsidel ja muudel suurettevõtetel (Reformierakond), ent eestlastel kui rahvusel see esindatus puudub. Üha selgemaks sai, et nn kartellierakonnad on Eesti Vabariigi põhiseaduse kui riikluse alusdokumendi prügikasti visanud ning allutavad ennast üha enam Euroopa Komisjoni direktoraatidest tulevatele direktiividele ja poliitilistele suunistele. 2015. aasta riigikogu valimisteks oli enamikule inimestest selgeks saanud ka see, et seni ennast rahvuskonservatiivse jõuna defineerinud ja eestlaste eest seista lubanud Isamaa ja Res Publica Liit ei ole oma missiooni täitmiseks ei võimeline ega tahteline.

Ent nagu teame, loodus tühja kohta ei salli. Võime praegu kõhklemata öelda, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandis poliitikasse rahvas. Selle lõi rahva ootus poliitilise esindatuse järele ja lootus näha meie rahvuslikke huve esindamas liidreid, kes suudavad oma sõna ühiskonnas maksma panna.

Me olemegi seda suutnud. Me oleme täielikult ümber kujundanud Eesti poliitikamaastiku ja mõjutame igapäevaselt debatte ja diskusioone, mis riigis toimuvad. Kui palju keegi ka ei üritaks, aga EKRE-t ei ole võimalik ignoreerida.

Me peame oma toetajatele tõestama, et jääme sama sirgeselgseks ja ausate ka võimul olles. Eelseisvad kohalikud valimised on selles kontekstis meie proovikivi. Vanasõna ütleb: kui tahad inimest tundma õppida, anna talle viina. Kui tahad päriselt tundma õppida, anna talle võimu. Me peame eesti rahvale tõestama, et meid ei riku ei viin ega võim. 15. oktoobril lähemegi seda tõestama nii iseendale kui ka kogu eesti rahvale.

Mart Helme

Kommentaarid