Mart Helme: Me jääme eestlastena alles ainult siis, kui võitleme oma keele, rahvuse ja kultuuri eest!

Kui me oma keele, rahvuse ja kultuuri eest võitleme, siis oleme siin igavesti, aga kui alla anname, siis hingitseme rahvusena veel vaid viimaseid põlvi, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME.

„Maga magamas,“ ütlesid muistsed eestlased Läti Hendriku sõnul oma lahingus langenutele. „Laula, laula, pappi,“ ütlesid saarlased sama Hendriku teatel nende poolt piinatavale ristiusu preestrile.

See on eesti keel, mida kroonik tsiteerib. Meie esivanemate keel, millest me saame täiesti ühemõtteliselt aru ka täna, 800 aastat hiljem. Me saame aru ka, et meie muistse ja kõige vägevama sõjapealiku Lembitu nimi tähendab armastatut, lemmikut. Ja tema venna Unnepewe nimi õnnelikku päeva, õnnepäeva.

Jah, muidugi on meie keel muistse vabadusvõitluse aegadest peale muutunud. Sõnu on kadunud, sõnu on tulnud. Mis täpselt muutunud on, ega me oskagi öelda, sest tolleaegset grammatikaõpikut meil ju käepärast pole ja eks 13. sajandist alates on siitmailt käinud üle hulk võõrvõime, kes kõik on jätnud midagi maha ka meie keelde. Aga vundament püsib. Ja just sellel vundamendil, meie iidsel ja imepärasel keelel, on läbi kõigi aegade ja katsumuste püsinud meie rahvuslik enesemääratlus.

Miks? Kuidas? Oleks olnud ehk lihtsam, ja võib-olla pragmaatiliselt kasulikumgi, minna üle saksa keelele, rootsi keelele, vene keelele. Ometi seda ei juhtunud. Me jäime kangekaelselt oma keele juurde. Jonnist? Kindlasti. Sest iga eestlane, ka põlvepikku poisikene, on alati teadnud, et kestahes võõrastest seda maad ka ei valitseks, nemad on siin ajutised, meie aga igavesed. Nagu siinne paas ja rändrahnud – ning seda koos oma keelega.

Tõepoolest: kus on Rootsi kuninga võim ja rannarootslased? Nad on seal, kuhu nad kuuluvad – Rootsis. Kus on baltisakslased – nad on seal, kust nad tulid – Saksamaal. Koos oma keeltega.

Ent võib-olla on eesti keel meie suhu jäänud ka protestiks? Protestiks selle vastu, et meie muistses vabadusvõitluses ellu jäänud ülikud tasapisi saksastusid, oma keele ja hõimu hülgasid ning sulasid ühte hoopis nendega, kelle vastu nad oleksid pidanud võitlema ja kelle voli eest nad oleksid pidanud oma rahvast rahvusliku eliidina hoopis kaitsma? Kindlasti sedagi. Maamehele oli vaenlase poole (ja võõra valitseja keele poole) üleminek selge reetmine ja reeturi eeskujul võõra keele omaks tunnistamine reetmise andestamine. Oma keele juurde jäämine oli selle taustal kõige lihtsam ja kättesaadavam protestivorm.

Nõukogude okupatsiooni ajal omandas see protest lausa meeleheitliku varjundi, sest kõik me tundsime: meid lihtsalt ujutatakse slaavlastega üle ning on vaid aja küsimus, millal eesti keel avalikust ruumist täiesti välja tõrjutakse. Seda suurem oli kergendus, kui nõukogude impeerium kokku varises ja Eestist jälle iseseisev riik sai.

Paraku peame praegu nägema, kuidas surve meie keelele, rahvusele ja kultuurile kuskile kadunud pole. Näeme taas seda, nagu kaheksasada aastat tagasi, kuidas ennast eliidiks pidav seltskond võõrasse, sedapuhku juba üleeuroopalisse või lausa globaalsesse eliiti sulandumise nimel reedab oma rahvuse. Institutsioonid ja persoonid, kes on kohustatud seisma meie põhiseaduses kirja pandu eest, ehk eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimise eest, rikuvad päevast päeva põhiseadust, nimetades rahvusriiklust „ohtlikuks düstoopiaks“ (SDE esimees Jevgeni Ossinovski), väites, et Eesti riik on loodud kõigile siin elavatele rahvustele (kaitseväe juhataja Riho Terras), kasutades eesti rahva asemel hägustavaid väljendeid nagu „eestimaalased“ ja „kodurahvas“ (vabariigi president Kersti Kaljulaid) ning lubades „eesti rahva“ kasvatada kahemiljoniliseks kõigi kusttahes mujalt Eestisse elama asuvate inimeste arvel (IRL-i endine esimees Margus Tsahkna).

Enamgi veel. Kuigi meie põhiseadus sätestab täiesti ühemõtteliselt, et Eesti riigikeeleks on eesti keel ja keeleseadus reguleerib täpsustavalt teiste keelte kasutamise korda, suruvad võimulolijad jõhkralt eesti keele kõrvale nii vene kui inglise keelt. Asi on läinud juba nii kaugele, et ministeeriumid saadavad välja ka venekeelseid pressiteateid ning leiavad, et see on igati normaalne praktika.

Vene elektoraadile toetuv Keskerakond ja globalistlikku internatsionaali propageeriv Sotsiaaldemokraatlik Erakond on reeturliku hoiaku võtnud ka vene keele laulupidudele toomise suhtes, väites silmakirjalikult, et seda ei otsusta mitte poliitikud ja ametnikud, vaid kultuuriinimesed. Tegelikult me ju teame, kuidas kultuuriinimesed raha ja telgitaguse survega „õigeid“ otsuseid langetama pannakse.

Siinkohal mälestuskild laulupidude sajandalt juubeliaastalt Tartus aastal 1969. Loomulikult lauldi sellel laulupeol truualamlikult kiitust ka komparteile ja targale nõukogude valitsusele ning loomulikult käis kõik kahes keeles, ka teadustamine. Kui ettekandele tuli laul „Pill oll` helle“, öeldi seda kõigepealt maakeeles – ja siis kõigile ootamatult täpselt sama moodi, tegeliku tõlketa, justnagu ka vene keeles. Väljakutäis inimesi oli hetke jahmatusest vait, seejärel vallandus aga naerulaviin. Saite, okupandid! Me oleme olemas, me oleme eestlased, meil on oma keel ja oma kultuur ja te ei võta meilt seda!

Meilt on küll korduvalt võetud meie vabadus, aga keegi pole meilt suutnud võtta meie eesti keelt. Ja selle keele, kui igavesti lehviva lipu all oleme ikka lootnud ja võidelnud – ning ka välja võidelnud – oma vabaduse eest. Meilt ei võta meie keelt ja kustumatut janu iseotsustamise vabaduse järele ka nüüdsed rahvusrenegaadid ning nende soveedijäänukitest liitlased. Sest kus on ordumeistrid, Rootsi ja Poola kuningad, Vene tsaarid ja nõukogude komissarid-sekretärid? Siin, Eestis, neid enam ei ole. Aga meie, eestlased, oleme! Ja kui me enda eest võitleme, siis oleme siin igavesti. Kui aga alla anname, siis hingitseme rahvusena veel vaid viimaseid põlvi.

Mart Helme
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga