Martin Helme: Kohtud ei tohi olla seadusest kõrgemal!

Kui kohtunik võib langetada endale meelepärase otsuse lähtudes mitte Eesti seadustest, vaid oma maailmavaatest või teise riigi seadustest, siis oleme me riigis, kus ei ole ei õigust ega õiglust, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees MARTIN HELME.

Kui jaanuari algul tuli avalikuks Tallinna ringkonnakohtu jõustunud otsus, millega sunniti Harju maavalitsust rahvastikuregistrisse kandma Rootsis sõlmitud samasooliste „abielu“, ei järgnenud sellele kuigi suurt kajastust. Kooseluseaduse ja homointernatsionaali vastased tõstsid protestikisa, kuid laiemat kõlapinda see ei saavutanud. Läks ligi kolm kuud ja teema kerkis ootamatult teravalt uuesti üles. Selleks oli vaja Konservatiivse Rahvaerakonna saadikute arupärimist justiitsminister Reinsalule nimetatud kaasuse asjus ning arupärimisel välja öeldud seisukohti kohtute ja kohtunike suhtes. Tegemist on ülimalt olulise ja Eestis ammu oma aega oodanud aruteluga kohtute rollist ja karistamatusest.

Tallinna ringkonnakohtunike Virgo Saarmetsa, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe otsus oli katse panna Rootsi seadustele toetudes homoabielud kehtima ka Eestis. Seejuures mindi otseselt ja selgelt vastuollu Eesti seadusandja tahtega, kes on kirjutanud meie seadustesse sisse selgesõnalise keelu registreerida mujal riikides sõlmitud abielusid, kui osapooled on samasoolised. Veelkord: Eesti seadused ei luba tunnustada samasoolisi „abielusid“, olgu nad sõlmitud kus tahes. Kohtunikud rikkusid Eesti seadust ja asusid siin juurutama Rootsi seaduseid.

Seejuures õigustasid kohtunikud oma tegevust põhjendusega, et Eestis on parlamendis vastu võetud kooseluseadus, mis muudab senist arusaama Eesti õigusruumist. Tegemist on pastakast välja imetud argumentatsiooniga. Esiteks ei ole kooseluseadus jõustunud – ta jõustub siis, kui võetakse vastu ka rakendusaktid, mida pole aga tehtud. Teiseks teeb kooseluseadus väga kategooriliselt selgeks, et kooseluleping ei ole abielu, need kaks välistavad teineteist. Välistavad seepärast, et kooseluseadust müüdi ju Eesti avalikkusele jutuga, et see ei puutu abieluinstitutsiooni, vaid tegeleb samasooliste isikute varaliste suhete reguleerimisega. Kogu seaduse läbisurumise lahutamatuks osaks oli Eesti avalikkuse eksitamine, ja eksitamise keskseks osaks oli vajadus teadlikult vältida võimalust panna ühte patta abielu ja kooselu. Kohtunike isetegevus Eestis uue seadusandliku olukorra loomisel kooseluseadust põhjenduseks tuues näitab seda, et nad tegutsesid ideoloogilisel kaalutlusel.

Kohtute omavoli

See toobki meid kogu probleemi tuumani. Kohtunikud astusid poliitilistel ja ideoloogilistel kaalutlustel parlamendi töömaale, rikkudes sellega meie põhiseaduse aluspõhimõtteid, demokraatia põhireegleid ja täiesti muuseas ka kehtivaid seaduseid. Peaks vist olema ütlemata selge, et selline asi ei tohiks olla võimalik. Sellised kohtunikud ei tohiks ametis olla.

Paraku on taoline juriidiline aktivism Läänes küllalt levinud ja praegu näeme katseid importida meile sealt ka seda, sarnaselt muudele vasakradikaalsetele pahedele nagu multikulturalism, ökofašism, radikaalne feminism ja homoaktivism. Kui kohtunikud võtavad endale õiguse hakata tegema seaduseid või võtavad endale õiguse otsida välja ja võtta otsuse aluseks mõne sellise riigi seadused, mis aitavad neil teha nende maailmavaate põhjal meelepärase otsuse, siis oleme jõudnud kohtute omavoli ja türannia alla.

Vaatame korraks olukorrale teise nurga alt. Kas president ja riigikohtu esimees tormaks kohtunikke kaitsma ja õigustama, kui mõne kaasuse puhul otsustaksid kohtunikud, et prokuröri nõutud karistus pole piisav ja vaja on määrata surmanuhtlus? Kuna Eestis sellist karistust ei kehti, siis leitakse põhjus, mis aitaks määrata see karistus näiteks Singapuri või Hiina seadustele toetudes! Kas justiitsminister jääks parlamendi arupärimisele vastates stoiliselt rahulikuks ning kinnitaks, et ta ei saa midagi teha ega taha jätta muljet, nagu ta teeks kriitikat kohtu aadressil? Või mis saaks siis, kui mõni kohtunik otsustaks, et narkootikumide omamise eest ei või siiski karistust määrata ja põhistab oma otsust Oregoni osariigi seadustega? Niipea kui me lepime, et iga kohtunik võib langetada endale meelepärase otsuse lähtudes mitte Eesti parlamendi poolt kehtima pandud seadustest, vaid sellest, et ta leiab ükskõik millisest maailma otsast endale meelepärase paragrahvi, oleme me riigis, kus ei ole ei õigust ega õiglust. Mitte keegi ei tea, kuidas olla või mida teha, sest tegelikult ei kehti ühiseid reegleid.

Vähemalt sama tähtis on ka see, et kohtunikel puudub legitiimsus ja mandaat seaduste tegemiseks. Selleks on meil eraldi seadusandlik võimuharu. Parlament saab iga nelja aasta tagant endale ideoloogiliste valikute alusel seaduste tegemiseks rahva mandaadi. Jah, loomulikult jätavad poliitikud kampaania käigus antud lubadusi ja parteiprogramme ka täitmata, kuid valimised toimuvad siiski arusaamisel, et poliitikud avaldavad enne valimisi oma plaanid ja seisukohad ühiskondlikes küsimustes ning selle põhjal saavad inimesed neid kas toetada või mitte. Kohtunikega midagi taolist ei toimu.

Kohtunikud valitavaks!

Kui paljud üldse teavad, kuidas kohtunikud ametisse saavad? Kuidas või kas neid saab ametist vabastada? Kui paljud teavad näiteks seda, et halduskohtuniku palk on sama suur kui riigikogu liikmel, ringkonnakohtunikul aga juba suurem? Vastus on, et kohtunikuks saadakse riigikohtu ettepanekul presidendi poolt ametisse nimetamise järel, riigikohtunikud paneb ametisse riigikogu, samuti riigikohtu esimehe ettepanekul. Ja vallandamine? Praktikas on nii, et kohtunikuamet on eluaegne ja ametist saab kohtuniku vabastada ainult ülejäänud kohtunike otsusel. See tähendab, et meil on suletud tsunft, kes ennast taastoodab. Taolises tsunftis on väga kerge tekkima karistamatuse tunne, korruptsioon, võõrandumine ülejäänud ühiskonnast. On kerge tekkima ettekujutus, et teatakse teistest paremini, mida on riigile või ühiskonnale vaja, ja isegi kui ei teata, siis – mida te meile ikka teha saate?!

Nii jõuamegi olukorda, kus kohtunikud rikuvad silmagi pilgutamata võimude lahususe põhimõtteid ning kui neid selle eest teravalt kritiseeritakse, hakkavad nad nõudma kriitika vaigistamist võimude lahususe põhimõttele viidates. Ja president, kes peaks olema põhiseaduse ja demokraatia üks kaitsjaid Eestis, nõuab Riigikogu juhatuselt parlamendisaadiku vaigistamist demokraatiat ohustava probleemi tõstatamise eest. Kui president tahab seista selle eest, et kohtud oleks sõltumatud, saab ta kasutada oma võimu kohtunike ametisse nimetamisel ning määrata ainult selliseid kohtunikke, kelle puhul ta on kindel, et need ei hakka tegelema poliitikaga.

Tegelikult on tsunftistunud, võõrandunud ja kõrge korruptsiooniriskiga kohtunikkonna probleemile olemas lihtne ja tõhus lahendus. Selleks on kohtunike ameti muutmine tähtajaliseks ja rahva poolt valitavaks. Jah, see nõuab nii põhiseaduse kui ka kohtute seaduse muutmist, kuid praegune süsteem ei teeni ilmselgelt enam ei õigust, õiglust ega ka mitte eesti rahvast.

Martin Helme,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees

 

Kommentaarid

2 kommentaari loole “Martin Helme: Kohtud ei tohi olla seadusest kõrgemal!

  1. Leo Viller kirjutas:

    1948. aastal võeti ÜRO Peaassamblee poolt vastu Inimõiguste Ülddeklaratsioon, mille kaheksas artikkel ütleb, et igal inimesel on õigus KOMPETENTSELE siseriiklikule kohtupidamisele. Taoline artikkel oli suunatud eelkõige natsliku Saksamaa nn rahvakohtute ( Nõukogude Liidus olid muide samuti ” rahvakohtud ” ) kohtulahendite vastu. Aga kui nüüd mõelda tänase Eesti Vabariigi nõukoguliku ja postnõukoguliku juriidilise haridusega kohtunike kompetentsuse peale? Rääkida siin läänelikust juriidilisest kompetentsusest saab vist küll üldjuhul ainult kõrgema huumori varjundiga

  2. margareta palmiste kirjutas:

    seadused peaksid olema konkreetsed aga mitte igasuguste “lisanditega” et neid vöidaks olukordi ära kasutades “väänata”. Miks siis arutusele vöetud seadused jäävad poolikuteks? § -d peaks olema arusaadavad ka igale lihtsurelikule: kui oled sattunud seadusega vastuollu, siis selle eest saad ka karistada. See peaks kehtima ka valitsuses kui ka kohtuametnike suhtes. Igasugused #kinnimätsimised” kyll riigikorda ei öigusta!

Kommenteerimine on suletud