Martin Helme Maapäeva noortele: ärge saage lumehelbekesteks, vaid vabadeks inimesteks

Täna, 28. novembril täitub 100 aastat päevast, mil Eesti Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. See sündmus avas tee Eesti Vabariigi sünnile ja oli suur samm omariikluse suunas. Maapäev oli Eesti alal esimene parlamendilaadne rahvaesindus. Riigikogu ja EV100 Noorte Maapäeva saadikud pidasid tähtpäeva puhul täna saalis piduliku istungi, kus võtsid sõna ka erakondade esindajad.

Uued Uudised avaldab Martin Helme riigikogus peetud kõne:

Benjamin Franklin, Ameerika Ühendriikide nii-öelda isa, on öelnud, et vabaduse puud tuleb aegajalt kasta patriootide ja türannide verega. Eestis on patriootide verd Eesti vabaduse puule päris palju valatud, alates Vabadussõjast ja jätkates Sinimägedega. Seda vabadusepuud on kastetud kõikide nende inimeste verega, keda nõukogude okupatsioonirežiim kusagil ülekuulamiskeldrites peksis või Siberis ära tappis. Vabadusepuud kastis ka Viktor Kingissepa mahalaskmine 1922. aastal.

Kõik see on selle jaoks, et meie riik püsiks ja oleks tugev. Suveräänsuseküsimus – ja see oli Maapäeva põhiküsimus – oli küsimus sellest, kelle käes on kõrgeim võim Eestis. See ei ole küsimus, mis sada aastat tagasi ära otsustati ja rohkem meid muretsema panema ei peaks. Paar nädalat tagasi tähistati 1988. aastal vastu võetud Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mis tuli samuti sama teema juurde tagasi – kelle käes on kõrgeim võim Eestis? Nii nagu 1917. aastal nii ka 1988. aastal otsustati siin majas [riigikogus], et kõrgeim võim on eesti rahva ja Eesti parlamendi käes.

Omariiklus on midagi sellist, mida kannavad välja ainult vabad inimesed, inimesed, kellel on peremehe mentaliteet. Peremehed tahavad vastutada, tahavad otsustada, tahavad edasi kanda. Ori ei küsi, kuidas vastutada. Ori küsib, kust saada parem peremees. Peremees küsib, kuidas ma asju ise otsustan. Surve sellele, et sa omariikluse ära annaksid ja võtaksid mingi eestkoste, kellegi targema, parema, suurema, võimsama enda asju ajama, on lakkamatu. See ei kao ära. Sellega tuleb ka teil, järgmisel põlvkonnal, silmitsi seista ja võidelda.

Üks võitlus, mis teil ees seisab, on võitlus selle eest, et te ei kujuneks lumehelbekesteks. Sest lumehelbekesed on just täpselt need inimesed, kes ei soovi olla peremehed, kes ei soovi vastutada, vaid soovivad olla kellegi teise eestkoste all, soovivad lasta oma mured ära muretseda kellelgi teisel, olgu need siis vanemad või mõni kõrgem instants või institutsioon. Lumehelbekestel on muu hulgas kiusatus käia peale kaebamas või koputamas inimeste vastu, kes ei arva nii nagu nemad. Lumehelbekesed ei kanna välja iseseisvat omariiklust tulevikus. Mina soovitan teil mitte olla lumehelbeke, vaid vaba inimene – peremees oma kodumaal.

UU

Kommentaarid