Miiko Kottise: alternatiivparempoolsus kui väljapääs läänemaailma kindlast hukust

Miiko Kottise: alternatiivparempoolsus kui väljapääs läänemaailma kindlast hukust

12.06.2017

Sotsiaalmeedias pole alati tühja lora aetud, kuidas koer kassi taga ajab ja kes kellega käib, vaid vahest tulevad seal kokku kümned tuhanded, et organiseerida omaenda valitsuse kukutamist nagu näiteks Araabia Kevade puhul juhtus.

2000’ndate teisest poolest jõudsid Eestis massidesse sotsiaalmeedia keskkonnad Rate.ee ja Orkut, kust 2010ndate aastate algul hakati ümber kolima keskkondadesse Facebook, Twitter, Instagram jpm. Maailmas laiemalt on informatsioonivahetuse plahvatuslik levik interneti vahendusel, eriliselt just sotsiaalmeedia tõttu, soodustanud ideede ja poliitiliste mõtete vaba levikut.

Ennemuiste hõlmas kõiksugu poliitiline aktivism ukselt-uksele käimist, flaierite jagamist, plakatite kleepimist ning kui vedas, siis ehk ka mõnda raadiosaatesse/telesaatesse pääsemistki, et tutvustada oma ideid laiematele hulkadele. Tänapäeval on vaja vaid arvutit, internetiühendust ja veebikaamerat/mikrofoni, et luua oma poliitiliste mõtete ümber omaenda veebipõhine raadiokanal või videoblogi kanal videojagamiskeskkonnas Youtube. Reeglina inimesed ei salli pikkade artiklite lugemist, sest aega pole kellelgi jalaga segada, kuid videot või audiosalvestust saad kuulata ka samal ajal puid lõhkudes, nõnda et üks silm puupakul, teine silm ekraanil. Inimene on sotsiaalne loom, seega meeldib talle kuulata teist inimest rääkimas, mis annab võimaluse tajuda kõneleja emotsioone ning rõhuasetusi paremini kui teksti kaudu. Poliitilise videoblogi pidamine on tõeliselt lihtne, vaja on vaid kõige elementaarsemaid arvutioskusi ning natuke eeltööd, et teha iga episoodi jaoks spikker, mis aitab kaamerasse või mikrofoni kõnelemisel teemas püsida.

Ülalkirjutatud uutest tehnoloogilistest võimalustest kasu lõigates on läänes hoogsalt levima hakanud uus parempoolne poliitiline reaktsioon, nähtus mida üle lombi kutsub massmeedia nimega „Alt-Right“, eesti keeles ligikaudu „alternatiivparempoolsus“. See liikumine on koondunud maailmaliidrite toetuseks nagu ameerika president Donald Trump, Suurbritannia euroskeptilise partei UKIP juht Nigel Farage ning Ungari peaminister Viktor Orbán. „Alt-Right“ liikumine taotleb kõrvale heita massmeedia globalismi pooldava kallutatuse tõttu ning on koondunud alternatiivmeedia ümber nagu uudisteleheküljed Breitbart ja Infowars, kellel on oma kasutada terve võrgustik palgalisi korrespondente ja ajakirjanikke. Liikumisega seotud suuremad kanalid YouTube keskkonnas on näiteks Paul Joseph Watson (üle 940,000 tellija), Black Pigeon Speaks (üle 192,000 tellija), Red Ice (üle 112,000 tellija) ja Lauren Southern (üle 249,000 tellija).

Alternatiivparempoolsus on tohutult laiaulatuslik parempoolsuse uuslaine, mis erinevalt juba pikemalt eksisteerivatest parempoolsetest liikumistest saab  suure osa oma osalejaist ja toetusbaasist noortelt üle kogu läänemaailma, nii Ameerikast ja Euroopast kuni Austraaliani, kaasaarvatud Eestist, just tänu internetile. Ka poliitiliselt on selle maastik kirev, hõlmates nii äärmusvasakpoolsust tõrjuvaid liberaale, euroopa rahvuslasi kui ka ameerika anarho-kapitaliste. Neid kõiki ühendab täielik vastumeelsus moodsa vasakpoolsuse suhtes, aga ka näiteks enda põhimõtteid odava populaarsuse nimel maha müünud vanade parempoolsete vastu, kes rahvusluse asemel ajavad pigem globalistlikku kartellipoliitikat ja iseenda head äraolemist. Minu hinnangul kannab alternatiivparepoolset vaimu Eestis kõige lähedasemalt EKRE ning selle noortekogu Sinine Äratus, uutest meediakalitest teevad ilma aga Uued Uudised ja Objektiiv.

Alternatiivparempoolsed näevad, et ühiskond praegusel kujul kaua jätkuda ei saa. Soovolinike ja naispresidentidega eesotsas marsib Eesti hoogsalt samas suunas kuhu ülejäänudki lääneriigid, oleme kõigest 20 aastat maas kultuurmarksistide uusimatest trendidest. Tõepoolest, vaadates meie tulevikku, siis on „enam arenenud“ läänlased jõudnud moraalsesse pankrotti, kus tavaline heteroseksuaalne valge mees pole kaitstud mitte ühegi süüdistuste eest. Aastal 2017 pead sa olema kas moslemist immigrant või transseksuaal ja ainult siis võid sa öelda, mis sülg suhu toob.

Läänlased võtavad tohutus koguses vastu majanduspagulasi, juba nõndapalju, et Saksamaal topitakse neid ruumipuudusel suisa lossivaremetesse või ajaloolistesse mõisatesse. Rootsi suurlinnades on vabad pinnad broneeritud pagulastele sellisel hulgal, et põlised Rootsi üliõpilased on sunnitud elama uberikes ja konteinerelamutes. Kanadas Ontario osariigis võeti just vastu seadus, kus lapse soolise identiteedi mitte- tunnustamisel võivad sotsiaaltöötajad kaebuse alusel sinult su lapse ära võtta.

Tõepoolest, selline ühiskond kaua ei kesta, eriti kui ainuke seltskond, kellel veel tugevad pereväärtused alles ning võitlusvaim ja elujõulisus säilinud, on vallutajad ehk moslemid ja aafriklased ise. Nad oleks elanud oma põlistes elupaikades, kõrbetes ja džunglites rahumeeli edasi, kui neile poleks lääne enda reeturitest poliitikud pähe pannud mõtet, neid enda juurde kutsuda. Tihtipeale on reetur hullem kui vaenlane, kuna reetur esitleb ennast oma inimesena, samal ajal teadmatult või suisa teadlikult oma mürki kaevu valades ja ühiskonda mürgitades. Õnneks pole ükski diktatuur kestnud igavesti. Ajalugu on näidanud, et iga lõpp on üldjoontes sarnane. Mäletagem Rumeenia diktaatori Ceaușescu lõppu 1989-ndal aastal, kes elas terve elu roosas mullis, arvates et on palavalt rahva seas armastatud kommunistlik riigijuht, aga kes avastas jahmatusega ühel heal päeval et tema Keskkomitee hoonesse pressivad sisse rahvamassid, kes on tulnud tema pea järele.

Alternatiivparempoolsus taotleb esimese prioriteedina jõuda inimesteni igal moel, olgu interneti või kommentaariumide kaudu, päriselus sõbralt sõbrani, ja harida inimesi igas vanusest, soost, rahvusest ja eluvaldkonnast karmide tõdede kohta, mida peavoolukanalitest ei kuule. Iseenesest pole see „keelatud informatsioon“ midagi uut talupojamõistusega inimesele, küll aga on hirmutav terve elu suures linnas elanud, sotsiaaldemokraate hääletavatele boheemlastele, kampsuni ja sarvraamprillidega ülikoolis sotsioloogiat õppivatele feministidele. Viimase stereotüübi esindaja ei hakka neid tõdesid uskuma ka siis, kui need tõesed näivad, sest see tähendaks, et peab eemale heitma kõik oma endised tõed ja häbenema maapõhjani kogu ülejäänud elu. Täiesti harju keskmisel eestlasel, tavalisel pereinimesel pole vaja muuta oma elus absoluutselt mitte midagi peale selle, et võiks edaspidi hääletuskasti juures teha valiku inimeste poolt, kes tegutsevad tema elulaadi säilimise huvides.

Kasutasin eelmises lõigus teadlikult sõnapaari „keelatud informatsioon“. Miks? Sest hiljuti tuli ilmsiks, et Saksamaa justiitsminister Heiko Maas soovib läbi suruda seadust, mille kohaselt saab Saksamaa nõuda suurtelt sotsiaalmeedia gigantidelt Twitter ja Facebook, et nad peavad tuvastatud „vihakõne“ kustutama 24 tunni jooksul või muidu saab Saksa valitsus trahvida neid 47,000 eurot päevas kuniks „võltsuudis“ on kustutatud. Mitmeid vaheldusparempoolsuse vaateid esitavaid kanaleid ja videosid Youtube keskkonnas pole (mitmel juhul seadusega reguleeritud blokeeringu tõttu) võimalik näha Saksamaalt või Rootsist. Vihakõne siinkohal pole üleskutse panna leekidesse kohalik mošee, vihakõneks võib osutuda pelgalt alternatiivmeediast leitud artikli jagamine immigrandi poolt sooritatud kuriteo kohta oma nime alt sotsiaalmeedias, mille peale keegi sinu uudisvoogu näinud inimene kaebama on läinud. Rootsis pole olukord parem, seal on sunnitud mitmed Rootsi immigrantide kuritegusi kajastavad ajakirjanikud resideeruma ümber teistesse riikidesse, sest Rootsis elades ja immigrantide kuritegude kohta informatsiooni kajastamise eest võib ühel päeval kuulda koputust uksele ja saada kätte kohtukutse. Õnneks pole Eestis seadused veel nii karmid, kuid niikaua kuniks oleme Euroopa Liidus ja direktiive meile koostatakse Brüsselist, pole liiga kergelt hingata võimalik midagi.

Alternatiivparempoolsus hetkel veel kõigest interneti-põhine noorteliikumine, kuid on kasvanud kiiremini kui mistahes muu jõud, sest on üks tänapäeva reaalsusega kõige enam kodus olevaid liikumisi üldse. Vasakpoolsed on idealistlikud, kuid neil puuduvad veenvad argumendid ja faktid. Raiutakse iga päev ikka ja jälle samu valesid. Peavooluline karjääripoliitika võib olla veenev majanduse opereerimisel, kuid need inimesed elavad üks päev korraga ja iga kriis tuleb neile üllatusena, sest ei mõeldud järjekordselt tulevikule. Vaheldusparempoolsus aga pakub huumorit, naerdes tänapäeva maailma absurdsuse üle, pakub lootust läbi iga rahvuse ajaloo ning kultuuri unikaalsust rõhutades, kuid samas on ka veenev, esitledes tugevalt faktipõhiseid argumente et murda mõranevaid dogmasid võrdsusest, multikultuursusest, feminismist ja postmodernismist.

Lõppude lõpuks ei maksa ükski tuhandeleheküljeline sotsioloogiline teooria rohkem, kui tõeline inimloomuse tundmine ning mida keevalisemaks läheb maailm oma sündmustega, seda enam tuletatakse meelde, milline on inimlooma tegelik pale – nii oma kurja, kui ka voorusliku poolega.

Kommentaarid

Kommentaarid puuduvad

Ütle sõna sekka

Hetkel kommentaarid puuduvad

Sa võid olla esimene, et alustada vestlust.

Sinu andmeid ei avalikustata!Sinu e-posti aadressi ei avalikustata. Samuti ei jagata Sinu andmeid kolmandate osapooltega.