Mis tegelikult juhtus Voosi kurgus: kas Vene eriväelased hukkasid Haapsalu piirivalvurid?

Pika merepiiriga Eestil puudub täielikult ülevaade, mis toimub meid ümbritsevas veealuses maailmas. Sageli puudub Eesti politseil ja piirivalvel ka info, mis toimub vee peal, sest radarid tõrguvad ja puudub reaalajas pilt. Ka Haapsalu piirivalvuritele võis saatuslikuks saada hoopis Lääne-Eestis luusivad Vene sõjaväeluure eriväelased, mitte nende endi käpardlikkus nagu Politsei- ja piirivalveamet püüab näidata.

Eelmise aasta 28. juunil kella 19.15 ajal leiti Voosi kurgus kaldast paari kilomeetri kaugusel Haapsalu politseijaoskonna mootorpaat. Paadi mootor töötas, paat tiirutas ringiratast ühe koha peal. Kella 19.45 ajal leiti paadi lähistelt uppununa üks piirivalvur ja kella 20.05 ajal ka teise surnuks lämbunud piirivalvuri surnukeha. Üks hukkunutest oli üleminspektor Tarmo Kammer, kes töötas Lääne piirkonnas piirivalvurina alates 1996. aastast. Teine hukkunud ametnik oli komissar Renee Kark, kes töötas piirivalvurina piirivalve loomisest alates 1991. aastal ja sellest suurema osa Haapsalu kordonis.

Paadi liikumiskiirus ja trajektoor tehti kindlaks logide ja plotteri abil. Selgus, et esialgu liikus paat rahulikul kiirusel, seejärel tegi järsu tagasipöörde ja sõitis kiirendades tuldud teed tagasi, saavutades maksimumkiiruse ligikaudu 50 km/h ja jäädes seejärel ühe koha peale tiirutama. Üks hukkunud piirivalvuritest leitigi paadi järsu pööramiskoha vahetust lähedusest.

Miks paat ootamatult kiirendas? Kes nägi mida või keda?

Miks paat kiirendas, seda ei saa keegi ilmselt kunagi teada: kas märgati midagi kahtlast vees või silmati mingit alust, mille poole taheti kiiresti jõuda. Samuti võisid piirivalvurid naasta kordonisse, kuna vahetus hakkas lõppema. Viimane võimalus on siiski väga vähetõenäoline, sest miks peaks keegi tegema nii ootamatu manöövri ainuüksi selleks, et pöörduda tagasi sadamasse.

Paadil oli olemas turvalüliti, mis oleks pidanud olema kinnitatud paadis sõitnud piirivalvurite külge. Lüliti oleks piirivalvurite vette kukkumisel pidanud vooluahela välja lülitama ja seega paadi seiskama. Õnnetuse hetkel aga ei olnud lüliti kummagi piirivalvuri külge kinnitatud ja seetõttu jäi paat ühe koha peale tiirlema. Viimane raadioside piirivalvuritega oli nende patrulli minnes kella 17 paiku.

Politsei ametlik uurimine selgitas, et traagilise paadiõnnetuse põhjustas paadijuhi viga. Politsei- ja piirivalveamet endal mingit süüd juhtunus ei näe. Politsei uurimiskokkuvõttest selgus, et õnnetus juhtus, kuna paadi juht lasi suurel kiirusel liikunud paadi roolist lahti. Paat tegi seetõttu järsu pöörde ja sellest tekkinud jõud paiskas mehed paadist välja. Renee Kark uppus ja Tarmo Kammer lämbus pärast paadist vette kukkumist kiiresti.

Mehed said politsei ametliku raporti hinnangul vette kukkumisel kehavigastusi, tõenäoliselt paiskusid paadi lipumasti ja metallist parda vastu. Uimased mehed ei suutnud raporti väitel päästevesti avada. Üks politseinikest avas, aga ei suutnud välja lasta üleliigset õhku, mistõttu ta lämbus.

Uurimine selgitas välja, et paat ja päästevahendid olid korras. Miks paadi juht roolist lahti lasi, seda uurimine kindlaks teha ei suutnud. Kuriteo kohta tõendeid pole, samuti pole põhjust arvata, et mehed oleks läinud tülli ega saanud korraga infarkti või insulti.

Allikas: professionaalne tapmine

Uute Uudistega võttis ühendust piirivalve loomise juures olnud ja senini piirivalveringkondadega suhtlev mees, kes on ise samuti paadiomanik ja samas piirkonnas palju kordi sõitnud ja kalal käinud. Nimetagem teda Marguseks.

Marguse sõnul on politsei- ja piirivalveamet teinud tublid ja staažikad piirivalvurid lihtsalt lolliks. „Ajal, kui mehed surid, ei töötanud selles piirkonnas radarid. Mitte keegi ei suuda tagantjärele tuvastada, mida või keda piirivalvurid nägid. Sest olgem ausad, mitte ükski täie mõistusega paadiomanik ei tee nii järsku manöövrit pelgalt adrenaliini pärast: huvitav, mis nüüd juhtub… Nad märkasid midagi või neid märgati. Nad püüdsid sellele objektile läheneda, kuid nad saadi kätte. Üks uputati ära ja teine lämmatati surnuks. Üks piirivalvur oli oma päästevesti ära lämmatatud, pea oli vesti esisesse kolmnurka surutud. Teist hoiti ilmselt mõne minuti vee all, kuni ta ei hakanud enam vastu. Kui ma nende kolleegidelt kuulsin, kust ja millises asendis mehed leiti, siis ei olnud ainult minul ainsana selge, et inimesed, kes neid märkasid ja vastupidi, hukkasid relvitud piirivalvurid ühegi pauguta ja esimese laksu said nad juba paadis. Hiljem nad uputati ja lämmatati,“ räägib Margus.

Margus meenutab, et sõitis sealsamas Voosi kurgus paar nädalat enne piirivalvurite surma. „Sõitsin koos pojaga, tema oli paarkümmend meetrit tagapool, mina oma paadiga ees. Kajaloodi järgi ei olnud vees ühtki takistust, isegi suuremaid kivisid ei olnud. Tõmbasin hoo üles ja järgmisel hetkel lendasin paadiga nina ees taevasse. Jumalale tänu, et maandusin ikka kiilu peale, aga pauk oli nii kõva, et sõukruvi deformeerus peaaegu täielikult. Selline heli oli, et põrutasin täiega otsa mingile metalsele kehale. Jube mürakas käis. Aga kajalood ei näidanud ikkagi mitte midagi. Hiljem olen seda piirkonda ka huvi pärast, meeter-meetrilt läbi loksunud. Seal ei ole ühtki objekti ega suuremat kivi, millele oleks saanud sellise kriipiva heli saatel otsa põrutada,“ kirjeldab Margus.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna riigikogu fraktsiooni liige, piirivalve kolonel Uno Kaskpeiti sõnul ei ole mingi saladus, et mereriik Eesti ei suuda veepinna all toimuvat mingil moel kontrollida. „Me näeme päris hästi, mis toimub mere pinnal – kui radarid töötavad -, kuid meil ei ole vähimatki aimu, mis toimub merepinna all. NATO-st ei ole antud juhul kasu, sest luuresatelliidid ei vaata kosmosest merepinna alla, aga ühtki allveelaevade tuvastamisvõimekusega laeva ei ole NATO Eesti rannikumerre toonud,“ märkis Kaskpeit.

Kes või mis võis Lääne-Eestis liikuda?

Kui Rootsi sõjavägi ajas 2014. aasta sügisel Stockholmi saarestikus taga Vene allveelaeva, ütles Rootsi julgeolekuekspert Joakim von Braum ajalehele Svenska Dagbladet, et tegemist võis olla Vene armee erivägede käsutuses oleva ja luureülesandeid täitva Triton NN miniallveelaevaga. Mäletatavasti ei saanudki rootslased Tritonit kätte.

Triton NN on hübriid kiirkaatrist ja miniallveelaevast, Kaliningradis baseerub vähemalt üks sellistest isenditest. Tritonisse mahub kuni kümme GRU erivägede, lihtsamas keeles Spetsnazi sõdurit, kel on veealuste salaoperatsioonide läbiviimise kogemus.

Triton NN on ligikaudu 10 meetrit pikk ja 3,8 tonni raske. Triton NN liigub diiselmootori, aga kui vaja, siis ka elektrimootori abil. Vee peal võib masin liikuda 30-40 sõlme, vee all aga tegutseda nagu iga teine väike allveepaat. Võimalik, et aparaadi sukeldumissügavus võib olla kuni poolsada meetrit.

UU

Kommentaarid