Pärast meid tulgu või veeuputus

Huvitav, miks kirjutavad inimesed kantseliidist kubisevaid kohustuslikke poliitkorrektseid ajupesuartikleid? Kas tõesti vabatahtlikult, ise uskudes seda, mida nad kirjutavad? Või kuulavad nad kellegi sõna? Kas nad ise ei püüagi hinnata olukorda, mille kohta neil on kästud sõna võtta? Miks nad seda teevad?

Kas neil puudub üldse mingisugunegi reaalsusetaju, elementaarne lugemisoskus, rääkimata vastutustundest oma rahva ees, ja südametunnistusest… Nende lapsed ja lapselapsed ju kunagi loevad nende kirjutisi internetist, kui see veel kestab, ja annavad nende tegudele ja “mõtetele” oma hinnangu. See ei tarvitse olla positiivne. Võimalik, et nad häbenevad oma esiisasid…

Ma pole üldse kindel, et tulevased põlvkonnad on niisama rumalad, vaadake, evolutsioon ju peaks tähendama seda, et inimsugu saab targemaks, et lapselapsed on targemad kui vanaemad-isad. Ajalugu vaadates küll tundub, et nii see alati EI OLE, pigem käib see vaimse arengu spiraal kuidagi vahelduvate tõusude ja languste vormis, et mingi aeg on võimul päris suur lollus, aga siis tuleb tema asemele ikka natuke targem põlvkond… Vähemalt mõneks ajaks.

Või kuidas? Või ongi jälle käes see ristikheinalõhnast joobumise aeg, kappame nagu hullunud hobused? Et pärast meid tulgu või veeuputus? Või on alati olnud selliseid ühepäevaliblikaid, ja praeguse aja suurim õnnetus on see, et need liblikad on haaranud enda kätte võimu?

On üsna palju inimesi, kellel puudub ohutunne ja ettevaatlikkus, nende kohta öeldakse, nad on nagu laps-inimesed, kes ei vastuta millegi eest, käituvad impulsside ajel, või täidavad oma isandate käske. Räägivad kõlavaid sõnu, mis sisuliselt midagi ei tähenda, mis kuuluvad nii-öelda moodsasse, või koguni kohustuslikku leksikasse.

Võimalik, et mingi osa neist tõesti usub neid sõnu, aga mul on üsna suur kahtlus, et enamik ei usu, nad teevad seda, mis neile näib olevat kasulik. Mida neile dikteerib valitsev ideoloogia.

Nad on enamasti aktiivsed tegutsejad, nad ei mõtiskle sügavamalt elusündmuste ega inimeste üle, tormavad ringi, lõpmatult askeldades, sekkudes, hinnanguid andes, silte kleepides. Inimesed ja sündmused pannakse purki, silt peale, ja riiulisse. Nende keel ja kõne on üsna kitsapiirilised, nad ei mõista seoseid ega järeldusi, nad ei oska ette näha inimtegevuse tagajärgi.

Koos ohutunde puudumisega areneb inimestes karistamatusetunne, pealegi on ju valitsev ideoloogia nende poolel, nad on endas üsna kindlad, nad istuvad tagalas ja loobivad sealt kive. Nad on vastutusvõimetud oma rõõmsas avatuses kõigele uuele, mis kohustuslik ja ajavaimule vastav. Nad usuvad, et iga “uuendus” on progress, nad ei saa aru isegi sellest, et tegelikult on uued asjad enamasti kunagi äraproovitud ja kõrvalevisatud vanad…

Nad ei oska vahet teha heal ja halval, heal ja kurjal. Nende usutunnistus on moraalirelativism: õige on see, mis tundub hetkel mõnus või kasulik, kas isiklikult temale või valitsevale ideoloogiale.

Kuna nad on aktiivsed, siis paljud neist pürgivad poliitikasse ja hakkavad mängima liivakastimänge, sest nad ei suuda (või ei taha) tajuda reaalsust. Ja igas süsteemis ujuvad keerulistel aegadel pinnale küüditajad, koputajad, pealekaebajad. Nad on andetud, millegi muuga ei suuda nad silma paista, seepärast hakkavad nad ideoloogia õuelaulikuteks, triivides pärivoolu kandvale positsioonile ühiskonnas ja meedias: arvamusliidriteks, analüütikuteks, kolumnistideks, konsultantideks, nõunikeks.

Vaidlemisel nii-öelda “igaüks oma keeles” ei ole tõesti mõtet. Arutleda tasub ikka nendega, kelle argumente ka arvestatakse ja kelle keelest aru saadakse. Kui keegi ainult oma mõtteid raiub, ja kõik need, kes temaga nõus ei ole, “mittemõistlikeks” (või tagurlikeks, foobideks, madalalaubalisteks, populistideks või muudeks jubedateks -istideks) tituleerib, seda ei saa arutlemiseks nimetada. See on tüli norimine. See on kinnisilmi rusikatega vehkimine.

Ja eks see ole muidugi nii, et suhtumine kriitikasse oleneb sellest, kummal pool inimene ise asub. Kui ta tunneb, et kriitika käib ka tema kohta, siis on ta muidugi vihane. On vaja suurt tarkust, et sellest vihast üle olla, ja ehk isegi kaaluda, kas kriitika äkki mitte õiglane ei ole… Või vähemalt mõtelda järele, mida öeldi, ja püüda vastuseid leida, selgitada, parandada, kui sind on valesti mõistetud. Lihtsalt öelda: “küll sa oled loll, mine minema” näitab ainult silmitut vihkamist, ent argumente pole. Järelikult oli kriitika õige.

Seda võiks nimetada sofiofoobiaks. Kui käituda niisamuti nagu käituvad need, kes teisitimõtlejatele trafaretseid silte peale kleebivad.

Sofiofoobia tundemärk: inimene hakkab värisema, kui mõistlikku juttu kuuleb, ja kisama: vihakõne, vihakõne, vihakõne! Sest see ajab tema vihaseks!

Öeldakse, et mõistus pole oma teha. Minu meelest on. Kui inimene tahab tarkust, siis talle antakse seda, kui tahab rumal olla, siis antakse talle ka see võimalus. Vaba valik. Haridus ei mängi rolli. Mõni tallipoiss võib olla targem kui teoloogia doktor. Jah, aga kes ütleb, kummal pool on tarkus? Igaüks arvab, et see on sealpool, kus on tema. Meil pole erapooletut kohtunikku… Või on? Loodus?

Virtuaalses mudelmaailmas elavad sofiofoobid ei tunnista looduse üleolekut (mängult vabast) liberaal-inimesest.

Malle Pärn

Kommentaarid