Parklad Õismäe rabas — kas viime metsikusse loodusesse tsivilisatsiooni?

Tsivilisatsiooni üheks omapäraks on “metsikud” paigad alla neelata.

Üks mõttetark on kirjeldanud “tsiviliseeritud” inimeste käitumist järgnevalt. Nad leiavad Lõunamere saare, kus inimesed elavad loodusega kooskõlas, paljaste rindadega naised võtavad tulijaid avatult vastu ning elu tundub maapealse paradiisina. Kohe saab meedia vahendusel sellest õdusast paigast teada kogu maailm ja turistid tormavad kohale. Kahekümne aasta pärast on saarel mugavad hotellid, uhked promenaadid, rahvast täis liivarand ja kunagiste loodusnaiste tütred “landivad” juba ööklubides.

See on hea näide sellest, kuidas tsivilisatsioon otsib romantikat soovides veel metsikult elavaid paiku ja neid leides muudavad inimesed paradiisi kohe selliseks tehiskeskkonnaks, mille juurest nad oma looduslikke juuri otsides just ära tulid. Sama toimub ka Eestis — uusarendajad kutsuvad inimesi soetama kodu linnast väljas, metsade keskel, puhtas õhus ja linnulaulus — ning kümne aasta pärast särab kogu see “looduslikult kaunis koht” võimsast tänavavalgustusest, hommikul äratab inimesi prügiveoauto mürin ja õhtuti kihutavad headel asulateedel kümned autod.

Samas kontekstis võiks vaadelda ka Tallinna linnavalitsuse soovi rajada Õismäe rappa suured parklad — inimesi kutsutakse loodusesse sportima, aga samas peavad nad millegipärast saama metsaradadele võimalikult lähedale ja selleks vajatakse palju parkimiskohti.

Õnneks otsustati kogukonna vastuseisu tõttu siiski, et 150 parkimiskoha asemel ehitatakse välja 65. Pooles mahus ehitatakse välja Vana-Rannamõisa tee poolne ja üks Vabaõhumuusemi tee äärne parkla, Vabaõhumuuseumi tee kurvipealset parklat ei rajata. Käesoleval aastal ehitatakse välja terviseradade laiendused ja tehakse kõik vajalikud raietööd. Parklad, prügikastid, pingid ja jalgrattaparklad rajatakse järgmisel aastal. Nii väidab Pealinn.

Käisin ise nädalavahetusel sealses metsas. Tegu on looduslikult väga ilusa kohaga, kus on põlispuud, metsarajad ja linnulaul ning liiklusmüra kostub kuskilt kaugelt. Ma arvan, et joosta on pehme pinnasega metsaradadel igal juhul parem kui jalgu põrutavatel tehisradadel. Miks on vaja üks looduslik paik jällegi muuta tehiskeskkonnaks, kus kõik on käe ja jala juures?

Mina Haaberstis ei ela, seega otsustajaks on ikkagi sealne kogukond. “Raietööd ja laiendused” minu kõrvus igastahes hästi ei kõla ja kui ma praegu käin sealses looduskaunis kohas pisut metsikumat loodust otsimas, siis tulevikus tõenäoliselt mul sinna asja enam pole — siis särab raba ilmselt radu ja parklaid valgustavatest tuledest. Mingi metsik paigake võiks pealinna siiski jääda, sest igalühel pole võimalusi looduse nautimiseks Tallinnast kaugemale välja sõita.