Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Puidutööstuse asjatundja Reimi Loel: tselluloositehas sobiks pigem Narva veehoidla äärde

-
26.03.2018
Puidutööstuse asjatundja Reimi Loel: tselluloositehas sobiks pigem Narva veehoidla äärde

Tartu külje alla planeeritud tsellulloositehas on puhunud kired lõkkele ja pannud inimesed kaasa mõtlema. Alljärgnevalt ütleb oma mõtted välja puidutööstuses töötanud Reimi Loel, kes on ka EKRE liige Harju-Rapla ringkonnas.

“Viimasel ajal on rahva hulgas tugevat poleemikat ja pingeid tekitanud kavandatav tselluloositehas Emajõe äärde. Toetudes oma pikaajalisele kogemusele puidutöötlemises ja puidukaubanduses (alates aastast 1993), lisaks siia nüüd mõningaid mõtteid sellel teemal.

Investorite hr. Aadu Polli ja hr. Margus Kohava suust kuulduna ei oleks mõeldav ega rentaabel tselluloositehase asukoht mujal, kui Emajõe ääres. Vaatleme nüüd seda väidet erinevate juba teada faktide ning olemasoleva taustsüsteemi valguses.

RMK-d tuleb ohjeldada

Alustaks riigimetsast ja RMK-st. Metsateadlase hr. Toomas Frey sõnul oleme me oma metsa juba ligikaudu 7 aastat ette ära raiunud. Isiklikult kaldun hr. Frey väidet toetama. RMK kodulehelt leitud informatsiooni põhjal tõstab RMK oma raiemahtusid ligikaudu 100 000 tm võrra aastas, plaanides raiuda aastal 2020 riigimetsast juba 4 miljonit tihumeetrit. Samas riigimetsa pindala koos kaitsealadega on ~820 000 hektarit, keskmise hektaritagavaraga 220 tihumeetrit. Vanadel headel aegadel, kui veel tegeleti metsamajandamisega, mitte puidupõldude tekitamisega, kehtis reegel, et soovitatav on raiuda ca 3 tm/ha aastas, mis teeb RMK aastaseks mõistlikuks raiemahuks ca 2,5 miljonit tihumeetrit. Eeldatav paberipuu osakaal on ca 1/3.

Viimasel kümnendil on riigi poolt RMK-le peale surutud ebamõistlik riigieelarveaukude lappimise plaan, mis on eriti teravalt võimendunud praeguse valitsuse mõtlematu aktsiisipoliitika tulemusel. RMK esmane ülesanne peaks olema eelkõige metsa säilitamine ning jätkusuutlik majandamine. Positiivne efekt riigieelarvele on niikuinii olemas metsamajandamisega seotud töö ja selle tulemusel makstavate  maksude kaudu. Otsest dividendisurvet riigieelarvesse ei pea küll vajalikuks, kui mõistlikku riigipoolset maksupoliitikat ajada.

Erametsade pindala ja ka raiemaht on samas suurusjärgus riigimetsaga. Samas paljud metsaomanikud, kelle tulu metsast otseselt ei sõltu, võtavad metsa pigem kui kuldset tagavara (mis iseenesest ei ole vale suhtumine). Erametsaomanikud ei tõtta ka puiduturukonjunktuuri madalseisus oma metsa raiuma ning seetõttu on erametsadest turule tuleva puidu maht eri aegadel üsnagi kõikuv.

Puiduimport tekitab olulisi kahtlusi

Importpuidu sisenditena on planeeritud importida nii Lätist, Leedust kui ka Valgevenest. Kuna investorite poolt välja käidud info põhjal oleks 2/3 töödeldavast puidust okaspuu ja 1/3 kasepaberipuu, siis eelkõige langeb surve Eesti metsadele ning ka Põhja-Lätile. Valgevenest ja Leedust okaspuu import oleks pigem marginaalne, kuna Põhja- ja Ida-Leedus on okaspuu pigem vähemuses lehtpuidu suhtes. Sama situatsioon on ka Valgevenes Vitebski oblastis ning Valgevenes on omal okaspuitu ümber töötlev Svetlogorski tselluloositehas. Läbi aegade on Valgevene oma puidu ülejäägi eelkõige eksportinud Poola Kwidzyni tehasesse. Samas pole välistatud, et lähikümnendil otsustaksid lätlased kuhugi Jekabpilsi või Daugavpilsi oma tehase rajada, lõigates siinse tehase importtoorainetarned sootuks.

Tooraine poole pealt võib kokkuvõtvalt öelda, et kuniks investoritel pole ette näidata 15 aasta pikkusi koostööleppeid ei Lätist, Leedust ega ka Valgevenest (milliste väärtus oleks sisuliselt ajas olematu), pole ka RMK poolt õigustatud sellise pikkusega koostöölepingu sõlmimine, mis ilmselgelt halbade asjaolude kokkulangemisel tähendaks enneolematut raiesurvet eelkõige riigimetsa okaspuumetsadele.

Tehnoloogiate osas tuleb kõike veel üle hinnata

Järgmisena vaatleks tehnoloogiat ja keskkonnakaitset. Investorid on korduvalt vihjanud huvile kasutada „vana ja järeleproovitud“ sulfaattselluloosi tehnoloogiat. TÜ teadlased eesotsas professor Ülo Manderiga on juba 2016 aastal koostanud riskianalüüsi sulfaattselluloositehase keskkonnamõjudest Emajõele ning Peipsile ja tõdenud, et antud tehnoloogia puhul tuleks sisuliselt ainsa mõeldava tehase asukohana kaaluda Narva veehoidla äärset ala, kus oleksid juba välja arendatud olulised vajalikud infrastruktuurilahendused ja elektrivõimsused, jäätmehoidlad, võimalus kasutada tselluloosi tootmise praeguseid jääkprodukte Eesti Energia elektrijaamades kütteks.

On oluline mainida, et Kunda puitmassitehas on oma töötlemisastmelt oluliselt vähem saastavam kui tselluloositehas. Sisuliselt praeguseks kõige tänapäevasem tselluloositehas hakkab varsti kerkima Soomes Kuopio lähistele, aga selle tehase kõrval olev veeressurss on suurem ka Narva veehoidla omast. Praegu uuritakse Soomes üleüldse kemikaalivaba tselluloosi lagundamise tehnoloogiat ultrafraktsioneerimise meetodil ning hilisemat ligniini ja hemitselluloosi keemiatööstusele „söödavaks“ muutmist ultrahelitöötluse abil. Tõenäoliselt jõuavad sellised uudsed tehnoloogiad tööstuslikku kasutamisse pigem 10-20 aasta pärast ning vaevalt neid koheselt konkurentidele pakkuma hakataks.

Samuti areneb kiiresti ka tselluloositööstuse kõrvalproduktide ligniini ja hemitselluloosi kasutamine keemiatööstuse sisenditena. Ka on lubanud Graanul Investi omanik hr. Raul Kirjanen paari aasta pärast Eestisse püstitada täiesti uudse tehnoloogiaga tehase, mille tehnoloogiat ta küll avaldama pole kippunud. Igatahes tuleks selle info taustal pigem passida 15-aastaste lepingute sõlmimise asemel, millel on ilmselgelt korruptsioonimekk.

Tartu puhul kannataks teedevõrgustik

Logistikast ja teedevõrgust. Alustaks teedevõrgu korrashoiust ja hooldamisest, mis peaks toimuma laekuva kütuseaktsiisi arvelt. Kunagi kütuseaktsiisi sisseviimisel lubati suure suuga, et kogu aktsiis paigutatakse sihtotstarbeliselt teedeehitusse ja -korrashoidu. Hiljem valitsejate apetiidi kasvades viiliti see osa praeguseks poole peale, kuna teine pool läheb riigikatlasse riigisupi rammusamaks muutmiseks ja puuduolev osa finantseeritakse eurorahadest, mis tõenäoliselt mõne aasta pärast lõpevad. Praeguse valitsuse aktsiisipoliitika tulemusel liikus eelmine aasta 58 miljonit eurot kütuseaktsiisi Lätti ja mille arvelt ilmselgelt meie teedehooldus lonkama hakkab.

Arvestades, et tselluloositehase Tartusse kerkimisel hakkab suur osa toorainest Põhja-Lätist autotranspordiga tulema, siis võib väita, et ka need metsaveoautod suunatakse paar korda nädalas Lätti puidu järele ning tankima. Nii et meie Tartu ümbruse teedele mõjub see ca 400-500 koormat päevas puitu ja tselluloosi pigem üpriski laastavalt. Samas, kui tehas paikneks Narvas, siis suunduks enamus kaubast praegu sisuliselt varjusurmas ja riigieelarvest doteeritavale Eesti Raudteele. Samuti on väljundina kohe Narva lähedal alakoormusel töötav Sillamäe sadam. Samas võimaldaks sadam ka vajadusel toorainet importida (kasvõi Eesti saartelt). See väide, et Narva vedada ei tasu, ei päde, vaid vähendaks minimaalselt kasuminumbreid (kuidas siis praegu kannatab seda sama puitu läbi sadamate Soome vedada?).

Kokkuvõtvad ettepanekud

Eelpooltoodud mõtiskluse taustal tõstataks kokkuvõtvalt üles järgmised ettepanekud:

  1. Tselluloositehase planeeritav maht võiks väiksemate riskide ja Eesti okaspuumetsadele väiksema surve tekitamise nimel olla pool planeeritavast.
  2. Praeguse tehnoloogiaga tehase asukoht võiks olla pigem Narva külje all.
  3. Jätta RMK poolt 15-aastane leping sõlmimata, jättes ka teistele võimaluse võib-olla hoopis kaasaegsema ja mitmekülgsema tooraine ärakasutamisega tehase ehitamiseks.

Selge on see, et tööstust on meile vaja, aga niivõrd suurte keskkonna- ja miljöömõjudega tehase loomisel tuleb pigem üheksa korda kaaluda ja siis alles otsustada. Samuti tuleks välistada võimalikke huvide konflikte ja korruptsiooniriski. Tark ei torma!