On ehk kuulujutud EL lootusetu tuleviku osas pisut ennatlikud? Kuigi tegelikult pole võimalik anda ühest hinnangut ei Euroopa väidetava huku möödapääsmatusele ega ka paratamatule õitsengule. Ehk nagu öeldakse, ilu on vaataja silmades ja tõde arvaja peas.
Euroopa Liidus võib hetkel täheldada kolme peamist kriisi: 1) Brexiti kriis, selle tegelik algus 29.03.2017, ning jätkuv rahulolematus mitmetes EL riikides (võimalikud Grexit, IrExit, Frexit) 2) vaatamata ajutisele stabiliseerumisele jätkub pagulastega seonduva probleemistiku eskaleerumine, kümned miljonid kolmanda maailma kodanikud koputavad EL ustele, kuid piir on endiselt lahti ja kontroll püsib üleval üksnes heas usus 3) EL majandus, rahandus, riikide ja keskuse vahelised suhted ning tulevik: kui EL juhtkond oma arrogantset suhtumist ei lõpeta, pole neil varsti enam riike, kelle peal seda arrogantsi välja elada.
Rooma lepingu 60. aastapäeva pidustustel Roomas (25.03.2017) kostis mitmeid ELga seotud murelikke noote kohtumisest osavõtnud riikide esindajate ja EL arenguid jälgivate isikute poolt. Janis Varoufakis, Kreeka endine rahandusminister, majandusraamatute autor ja mõttekodade liige ütles, et EL on Kreekale oma säästuprogrammide pealesundimisega kõvasti liiga teinud ja Kreekal oleks aeg tõsiselt kaaluda Grexiti alustamist. Varoufakis prognoosis, et EL võib laguneda lähima 6 aasta jooksul. Reading’i ülikooli professor, keda UKIP soovib määrata Briti saadikuks USA’s Ted Malloch koos Nigel Farage’iga on märksa pessimistlikumad. Nemad pakuvad, et EL laguneb märksa kiiremini, lausa lähima 1,5 aasta jooksul.
25.märtsi õhtul esitas Mario Monti, Itaalia endine peaminister, oma rahulolematusest tulvil üleskutse: Euroopa vajab revolutsiooni! Tõesti keevaline reaktsioon ühe Bilderbergi Grupi ja Trilateraalse komisjoni liikme ning Valdai diskussiooniklubi ettekande esitaja (ja väidetavalt tegevsekretäri) poolt. Mis võiks olla nimetatud signore tegelik agenda? Ka paavst Franciscus, kes kandis Rooma Lepingu aastapäevale saabunud külalistele ette oma tervituskõne, sõnas: kui EL ei vali oma arenguks läbimõeldud suunda, pole tal varsti enam teed, mida valida. See ettevaatlik märkus on märguandeks EL juhtkonnale, et tuleb tõepoolest midagi ette võtta.
Kuna EL juhtkond on käitunud Iirimaaga (võlakriisi ajal riiki kägistavaid piiranguid kehtestades) inetult ja kättemaksusks kaalub Iirimaa valitsus tõsiselt Irexiti algatamist. Ja J.-C. Juncker kainestavast perspektiivist: kui EL’st lahkujaid saab olema 5, on see EL lõpp. Kummastust äratas Donald Tuski reaktsioon USA presidendi D. Trumpi märkusele, et Brexit on hea (31.01.2017). Tusk deklareeris, et USA on asunud avalikult Euroopa-vastasele teele.
Põgenike probleemi jätkuna märkis C. Wikström, EL parlamendi saadik Rootsist, kes tegeleb põgenike ümberjaotamisega: me saame liikmesriike kohustada põgenikke vastu võtma – kas määrates põgenike vastuvõtmisest keeldunud riikidele trahve või piirates nende ligipääsu ELst saabuvatele rahadele. Sama artiklit refereerib ka A. Jones oma Prison Planet’i 10.03.2017 veebiväljaandes.
Justkui hilinenud vabandusena käis EL juhtkond liikmesriikidele välja idee kahekiiruselisest Euroopast: et need, kes suudavad kiiremini liikuda (mis mõttes?), saavad endale kiirtee (mis mõttes?) ja teised las sörgivad sabas. Juba praegu on Euroopa Liidul 2 kiirust: rahaliit ja sellest väljaspool olevad riigid, mis siis nüüd lisaks tuleb? Ärevaks teeb Venemaa tärganud aktiivsus EL idapiiril Ukrainas ja Valgevenes; samuti ei tohi unustada õppuste Zapad 2017 võimalikke mõjusid E Liidule kitsamalt ja Atlandi blokile laiemalt.
Suurenenud on terrorioht Euroopas, millele nagu polegi võimalik piiri panna. Kuidas saavad inimesed nii massiliselt radikaliseeruda, ehk on tegemist teadlikult Euroopasse saadetud nn „uinunud rakukestega“, kes ootavad oma tundi? Ja kus on Schengeni piirikaitse? Lisaks võib tuua välja EL välispoliitilise probleemi seoses naabruspoliitikaga, eeskätt Türgiga. Liitumine aina enam diktatuuri ja islami suunda kalduva riigiga ei too head, samuti on halb rahulolematu Türgi, kes ELle pidevalt kaikaid kodaratesse heidab.
Euroopa riikidel on ka oma needus ja selleks needuseks on euro ehk ühtse vääringu sisseviimine 01.01.1999.a . Üle 18 aasta tagasi, kui EL lõi oma rahaühiku, lubasid Brüsseli tollased juhid Euroopale suuremat majanduskasvu tänu suuremale efektiivsusele ning elutervetele makroökonoomilistele poliitikatele, suuremat võrdsust rikaste ja vaeste riikide vahel, mida pidi mõjustama vabamate kapitaliturgude olemasolu. E Liidu majanduse tootlikkuse taseme languse tulemusel on EL ja temas ühendatud riigid kaotanud ca 6 triljonit € (alates majanduskriisi kättejõudmisest 2010.a.). Kuna €-t kui vääringut ei saadud devalveerida (viia vääring 1990-ndatel aastatel Euroopas, näit. Soomes kasutatud viisi korrates nn „ujuvale kursile“), devalveeriti juba niigi kannatavate rahvaste elukvaliteeti (näit. Kreekas). Ka pole € vähendanud ebavõrdsust Euroopa riikide vahel. Alates 2007.a.-st on Saksa majandus kasvanud 7%; sealjuures on Belgia, Prantsusmaa ja Madalmaad stagnatsioonis ning Soome, Kreeka, Iirimaa, Itaalia ja Portugali majandused on rohkem “kokku tõmmanud”, kui nad tegid seda Suure Depressiooni ajal (1930-ndad).
Praegune pikk depressioon on viinud euroskeptitsismi tõusule. Austrias, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Madalmaades naudivad hääletustel suuremat edu just uusparempoolsed parteid; Itaalias, Hispaanias ja Kreekas aga õitsevad vasakpoolsed.
Kuid kogu Euroopat raputav rahasüsteemi katastroofiline kollaps võib olla veel alles ees. Paljud majandusteadlased soovitavad süsteemi reformida, kuid nad järeldavad, et selline ettepanek toob edu vaid juhul kui vabaneda eurost.
Kuidas kukkus Euroopa madala majanduskasvu, suure ebavõrdsuse ja poliitilise rahulolematuse lõksu? Majanduslikult eri tasemel asuvaid riike näiliselt siduv ühine väärtusvahend on pikalt olnud seotud majanduse languse ja seisakuga. J. Galbraith annab kõige täpsema selgituse sellele, miks juurutatud süsteem on kasulik eelkõige Saksamaale ja seda just nõrgemate majanduste arvel. Põhjus seisab ilmselt läbiviidud majandus-poliitilistes sammudes. Saksamaa võis tõusta tänu nõrgematele maadele antud laenude abil, kasutades ära EL seisundit, kus makroökonoomilist ühtlustumist kõikide riikide vahel polnud toimunud.
Kuna EL juhtkond on pika aja jooksul ja järjekindlalt jätnud täitmata Maastrichti (1992.a.) leppe I samba (majandus ja rahandus) nõutavad sätted, näib, et püüdlused II samba (välis -ja kaitsepoliitika) eelisarendamisel ei suuda ta seda tugevale riiklikule moodustisele pürgivat organismi tasakaalus hoida. Mis tasakaalust on üldse võimalik rääkida, kui kaardimajakesel puudub baas, millel see majake püsima peaks? Vaid usul ja heal tahtel loodud mudel ei saa töötada, sest see pole üldkehtivaid majandus –ja füüsikaseadusi silmas pidades võimalik.
Vajalik oleks eeskätt kokku leppida elementaarses: kas tegu on konföderatsiooni või föderatsiooniga, millised on saadud valiku rahastamise mõistlikud ja jätkusuutlikud allikad ning sellega kaasaskäiv elementaarne planeerimis –, delegeerimis – ja kontrollimehhanism. Samuti võimalik konvergents ning palju muid komponente, kuid eelkõige kaine mõistus. Paraku jäävad Pan – Euroopa liikumise juhi krahv Coudenhove – Kalergi ja EL’le ühe alusepanija J. Monnet’ varjatud tagamõtted paljudele siiani mõistatuseks. Ehk oligi niiviisi mõeldud: 60 aastat tõmblemist ja siis apokalüptiline lõpp? R. Wagneri Nibelungide Sigfriedi üllas surm ja Euroopa taaskordne ärkamine või pealesunnitud hädatapp?
Kuna toodud küsimustele puuduvad selged vastused, võib-öelda seoses varjatult vankuva Euroopa vääringuga, püüti liita seda, mida polnud võimalik liita ja seetõttu muutus see deklaratiivseks teenides mantraid stiilis: „probleeme pole; ei, meil siin on kõik korras.“ Eestistki on meeles „peenhäälestussoov“ olukorras, kus olnuks tarvis jõulist sekkumist. Ja meie ajale nii omasena jätkuvad üheskoos nii terrorism kui pagulastekriis, mille lahendamiseks puuduvad head võimalused.
Kui maailma saatust otsustab kõikvõimas turg, siis ehk otsustas justnimelt see Mooloki staatuses olev turg saata kogu „uuenenud Euroopa“ idee koos tema riikidega teadvusetusse koomasse. Ja kõik katsed koomas olevat „juurvilja“ reanimeerida tunduvad asjatud: liiga vähe või liiga hilja! Ja võib-olla on eeltoodud isikutel õigus: end mitteõigustanud eurost tuleb loobuda, see aga võib viia Euroopa kas korraldatud või korratuses laialiminekuni. Aeg võib tuua endaga kaasa tõelise kaose, kuid vahest mitte, sest tavaliselt sureb lootus viimasena.
Jaan Kuusk