11.02.2018
Küüditamise aastapäev
Ühel päeval helistas mulle üks naine, kes tutvustas ennast kui “surmamõistetud 50+” esindajat.
Tal oli siiani teadmata see skandaalne lugu virginiawoolfide ja mikkpärnitsate soovist, et üle poolesaja vanused võiksid neil tee pealt eest surmavalda ära kobida. Nüüd oli ta selle loo netiavarustest leidnud, kuid oli pigem kurb kui vihane.
Kuna meie telefonijutt oli pikk, siis vahendan tolle daami arvamust tagantjärele oma sõnadega: “Mul on kahju, et noored meist nii arvavad. Tegelikult on nad 50+ põlvkonnale võlgu kõige eest, ka selle eest, mida nad on ise oma kätega saavutanud, sest meie põlvkond lõi nende edule vundamendi. Meie võitlesime 1988-1991. aastatel Eesti vabaks ja viisime ta Euroopasse. Kui me poleks seda teinud, elaks nii “lumehelbekesed” kui ka Skype-poisid “Võimalik vaid Venemaal” ühiskonnas, istuksid komsomolikoosolekutel, valvaksid automaadiga igavese tule juures ja teeksid töökangelastegusid.
Tänu meiesugustele “dinosaurustele” saavad nad nüüd töötada USA-s, õppida Inglismaal ja puhata Austraalias, sest meie tõime nende tuleviku “raudse eesriide” tagant välja. Tänu meile saavad nad sooneutraalsed ja omasooiharad olla, sallida ja toleerida, neegreid tervitada ja emakeele asemel inglise keelt kõneleda.
Sõnal on võimas jõud. Kui Pärnits soovib 50+ inimesele surma autoõnnetuses, siis kas ei või solvatud vanem põlvkond temasugustele “surmasööjatele” soovida pärast meie sunnitud kadumist näiteks Venemaa sissetungi, veriseid lahinguid ja hilisemat küüditamist? Las see uus põlvkond elab ka oma nooruse ära Siberi mahajäetud külas harkadraga põldu harides, et ellu jääda!
Uskuge, see variant on ka meie põlvkonna pahatahtliku vastusoovita väga reaalne ja tänapäeva sõjas ei jõua te Läände põgenedes Tallinna lennujaamagi, kui vene pommitajad üle tuiskavad ja surmalaadungi alla heidavad. Kas te tahaksite, et ka 50+ põlvkond solvumisest 50- põlvkonnale just seda sooviks? Kui ei, siis olge oma surmasoovidega ettevaatlikud!”
Lõpetuseks ütles see naine, et loodetavasti mõtleb virginiawoolfide ja mikkpärnitsate moodi vaid väike osa nooremast põlvkonnast. Ehk mõistab osagi neist, et kuigi tuleviku maailm on nende päralt, on ka sellel surmale määratud põlvkonnal ühiskonnale veel midagi anda, kasvõi oma kogemusi.