24.10.2016
AUTO ROLLO KONVERENTS
Väär autoriteetide süsteem oli üks põhjustest, miks töörahva liitriik lagunes. Kummardati nende ees, kelle ees polnud ei põhjust ega vajadust pead vastu põrandat taguda. Väärikad hoiti eemal, neil oli vääraka märk külge pandud ja iga protest nende poolt vääris kohe kas üldrahvaliku organiseeritud hukkamõistu või naerdi ütleja avalikult välja.
Selles mõttes pole midagi muutunud, olgu need RB-d kahtluse alla seavad hääled või teadlased, kes poliitikutest erinevalt nii mõnegi teise suurprojekti enam kui kahtlase väärtusega ettevõtmiseks kuulutavad. Ja nii ongi, et teadmiste asemel on meil arvamused.
Kui Jaak Allik mainis hiljuti, et Eesti vajab head peremeest (mitte juhti, eeskuju vms), siis võib-olla oli see väga hea tekstimeistri puhul eksitus või tahtlik iroonia. Keeleteadlane Urmas Sutrop esineb aga oma avaldustega alailma ja need panevad selle tiitli kahtluse alla.
Oma viimati avaldatud arvamuses Siim Raie poolt öeldu kohta (S.R saatis otse-eetris Martin Helme otseselt p…se) väidab Sutrop, et ajalooliselt on sõim needmine. Ei ole. Selle kohta on ilmunud terve hulk dissertatsioone ja selles mõttes on nende autorid ühel meelel, et üks asi on lihtne olmeline sõim kas teenistus- või mõnel muul hirearhiaredelil ja teine asi on sakraalne toiming – needmine. Neid pole võimalik segamini ajada ja nad ei kattu juba olemuslikult.
Autor nimetab seda madalkeeleks. See termin ei ei esine ei ÕS-is ega seletavas sõnaraamatus, küll kohtab seda Eesti keele käsiraamatus (2007), kus näitena on toodud e.g. „tõmba lesta“ – autor kasutab siinjuures vargsi sõnavarasse juurutatavat sõna lihtsa ropendamise asemel. Muide, madalkeel ise on enam kui küsitava algupäraga, väidetavalt on lähtekohaks inglisekeelne „substandard“ , mis paraku päris adekvaatne ei ole. Sakslastel on kasutusel „salopp“, see aga tähendab laias laastus lihtsalt hooletut kõnepruuki.
Meie emakeeles on terve hulk sõnu ja väljendeid, mis antud korral sobinuks – sünnis või ebaviisakas ja lõppude lõpuks lihtsalt viisakas või ebaviisakas. Meil on selleks kümneid võimalusi, laene abiks võttes isegi sadu.
Tulles jutu alguse juurde tagasi – paraku on meil tekkinud terve hulk eksperte kõikvõimalikes valdkondades, kes on selle „kvalifikatsiooni“ omandanud vaid tänud kohale poliitilistel positsioonidel ja kelle erialane, kutsealane ja ametialane ettevalmistus on tegelikkuses enam kui puudulik. „Bürokraadlile“ (M. Strandbergi määratlus) on omane esitada põhjenduste asemel selgitusi ja selgituste asemel presentatsioone. Spetside asemele tekivad propagandistid, ekspertide asemele parteitöötajad – tuleb kuidagi tuttav ette, mis?!
Ehk viisakalt – teeme nii, et teie ei anna meile korraldusi, kuidas olla ja mida teha, meie omakorda ei ütle teile, kuhu te seepeale minema peaksite.
FOTO: PM/Scanpix