Eesti riigivõim ei ehita oma riiki, vaid tegeleb Suure Hundi käsul maailma parandamisega

Eesti riigivõim peaks esikohal hoidma oma riiki, mitte Euroopa Liitu!

Ilmselt pole vähe inimesi, kes aeg-ajalt ei mõtleks — me oleme kuskil mingi sammu valesti astunud ja suundume vales suunas.

Hiljuti fraktsioonirahvaga koos istudes püstitas Mart Helme mõtlemapaneva küsimuse – miks eelmine Eesti Vabariik oli oma riigi ülesehitamisel märgatavalt edukam kui praegune? Õige vastus on täiesti mõistetav – tollal ehitati ise oma riiki, nüüd tegeldakse rohkem maailma päästmisega ja sedagi võõrvõimu käsu peale. Oma riigi asemel ehitatakse üles Euroopa Liitu, oma kodu asemel euroühiselamut.

Aga nii see ju tegelikult ongi. Kui me alustame mingi asja loomisega, siis ei aruta me seda esmalt isekeskis läbi, ei värba töömehi ega alusta hoogsalt tööd. Ei, me vaatame kõigepealt, kuidas see arvukate euroseadustega kokku sobib, küsime lubasid, kooskõlastame, taotleme eurorahasid, korraldame hanke ja siis teeme kõike Brüsseli järelvalve all, näpuga seadustes järge ajades.

Eesti võiks olla normaalne riik — milleks on meile näiteks pidevalt vaja riigieelarve kasvu? Pigem oleks vaja selle vähenemist, mis osutaks sellele, et inimestele jääb rohkem raha kätte ja riik ei pea seda jaotama. Miks on oluline saada ohtralt euroraha, mitte aga seda ise oma Eesti-kesksetes ettevõtmistes luua?

Tavaline inimene ei kujutagi ette, kui palju on ministeeriumides, ametites ja asutustes ametnikke, kes iga ettevõtmise puhul eurodirektiiviga kooskõlas olemist kontrollivad ja euroseadusi meie seadustesse sisse müürivad. Me ei tee nii, nagu see meile hea oleks ja terve mõistusega võttes õige tundub, vaid teeme nii, et see vastaks Brüsseli nõudmistele. Mitte ainult EKRE, vaid ka teiste erakondade ärksamad inimesed on rääkinud sellest, et eurodirektiivid võivad olla kas täielikult või osaliselt kohustuslikud ning sageli ka vabatahtlikud, kuid Eesti ametnikud võtavad kõiki neid sadaprotsendiliselt kohustusena ja kirjutavad need Eesti seadusteks.

Üks endine Reformierakonna minister küsis Riigikogu komisjonides käies ja mõnda punkti arutades kõigepealt oma nõunikult – kas Suur Hunt lubab? Kui nõunik, kes eurodirektiive peast oskas, seda Brüsseli tahtega mittesobivaks pidas, võeti jutt kohe päevakorrast maha! Ja selliseid inimesi on Eesti võimukoridorides ohtralt!

Veel hullem on kogu see maailma päästmine, kus meile on Brüsseli käsul oma huvidest tähtsamad Süüria sõjapõgenikud, üle Vahemere tulevad neegritest majandusimmigrandid, Lääne-Euroopas välja mõeldud geiõigused ja sooneutraalsus, mujalt siia tulevad töölised ja nii edasi – ainult mitte omad inimesed. Neile lisanduvad läänelikud veidrused, mille puhul on kohustuseks kirjutamine vaid aja küsimus – kuidas saab näiteks areneda väikeettevõtlus, kui neile antakse on kohustus pakkuda samaaegselt moslemile halal-sööki ja omamaisele veganile puhast taimtoitu?

Aastatel 1918-1940 de facto eksisteerinud Eesti riik oli edukas seni, kuni ta võõrastele mõjutustele vastu seisis. Allakäik algas siis, kui riigiisad hakkasid probleeme lahendama nii, nagu ümbritsev maailm seda tegi – Pätsi vaikiv ajastu sai alguse just siis, kui Stalin ja Mussolini olid juba võimu kindlustamas, Hitler haaras ohjad ja maailm läks väheste demokraatlike eranditega üle diktatuuridele. Eesti riik hävis pärast seda, kui ta hakkas kaasa mängima suurriikide mõjumängudega.

Praegu Eestis ja Eesti ümber toimuv näitab, et me ei seila oma paadis, vaid oleme koos teiste suitsiidiliste tegelastega roninud suure laeva pardale, mis võtab iga päevaga üha enam Titanicu moel suuna jäämäe poole.

Kommentaarid