Ettevõtjate mõttekojast ja kahesajasest Eestist – mispärast ma ometi teid ei usu?

Klounide etendus.Klounide etendus.

Populism vohab Eestis täiega ja just selle sõna meil tarbitavas tähenduses ehk rahva lollitamises mingite tõsiste lubadustega.

Jutt ei käi sugugi mitte EKRE-st, keda kõige sagedamini populismis süüdistatakse ja kelle ettepanekud on kõige tõsiseltvõetavamad, vaid uuematest algatustest, mille kontsentratsioon kasvab sedavõrd, mida lähemale jõuavad valimised. Alles tuli hurraaga esile Eesti 200, täna järgnes mõttekoda Riigireformi Sihtasutus.

Ei, ma ei ütle, et tänane ettevõtjate algatus vale oleks, vastupidi, toetan enamikku nende ettepanekutest kahel käel. Ma lihtsalt ootan põnevusega, kelle valimisvankri ette see asjalik algatus rakendatakse ja kelle vastu see suunatakse.

Selliseid pöördumisi teatud valuküsimustes on varemgi tehtud ja allakirjutanuteks on olnud kultuuritegelased, arvamusliidrid, kunstiinimesed ja paljud teisedki. Ainult et ühtesid (tõsisemaid) pole kuulda võetud, teised on iseenesest sumbunud, kolmandaid ongi tehtud selleks, et vett sogaseks ajada. Nagu kõik need arvamusfestivalid ja Jääkeldrid.

Kui ma vaatan neid mõttekojaliste nimesid, kelle seas on Raivo Vare, Jaak Aaviksoo, Vjatšeslav Leedo, Jüri Mõis, Olari Taal, Mati Polli ja mitmed teisedki, kelle seast mõnigi on ka ise võimuhoobade juures olnud, siis tahaks küsida – miks te alles nüüd ärkasite ja need tõsised ettepanekud tegite?

Ärge öelge et teil polnud võimalusi – ettevõtjad saavad alati riigi poliitikat kuidagi suunata, ja ilmselt on mõnigi teist oma rahadega toetanud üheaegselt nii Reformi- kui Keskerakonda. Teil on olnud palju võimalusi Eesti poliitikat õiges suunas mõjutada, miks te alles nüüd, valimiste eel, fanfaaride ja meediakäraga püünele astute?

Eesti 200 ja riigireformarite juttu kuulates jääb mulje, nagu oleks nad siiani elanud väljaspool ühiskonda ja ärganud kutse peale: “Kalev, Kalev, tule koju!” Ei, kulla ettevõtjad, te olete elanud selles samas ühiskonnas ja ajanud raha kokku, nüüd aga näete võimalust endale poliitilist (ja sellest tulenevalt majanduslikku) kapitali lõigata. Näiteks tuletagu Jüri Mõis meelde, kuidas ta kord kõiki eestlasi Tallinnasse kutsus ja muu Eesti ääremaaks jätta soovitas – tema unistus on peaaegu et täitunud, ja mis nüüd edasi? Millega ta ikka rahul pole?

Ennustan, et mõttekoda saab nüüd kogu peavoolumeediast tohutu ülistamise ja heakskiidu osaliseks, hetkeni, mil mull ise lõhkeb või maskid maha võetakse. Minu umbusu aluseks on juba ainuüksi lause: “Eesti riik ei ole katki, ta ei vaja remonti.” On katki, ja kuidas veel, aga ettevõtjad seda oma kopsaka kukru tagant ei hooma!

See Matrossovite seltskond, kes nüüd riigi “päästmiseks” dzotile viskub, on siin kogu taasiseseisvusaja elanud ja tegutsenud ning pole Eesti riigisüsteemi mandumist siiani märganud – miks ma peaksin siis uskuma, et nende mure siiras on?

Kommentaarid