Kui Eesti ei saa reedetavaid väikerahvaid toetada, siis kasutagu vähemalt oma õigust olla vait

Kurdi rahvas on tuntud oma vaprate naissõdalaste poolest.

Rahvuslasena tunnen ma alati kaasa nendele rahvastele, kes võitlevad oma õiguste eest ka siis, kui terve maailm nende vastu on.

Nii hoian ma pöialt katalaanidele, Brexiti-brittidele, tiibetlastele ja paljudele teistele, eriti aga kurdidele, kelle võitlus omariikluse eest ulatub juba saja aasta taha.

Jah, ma tean, et kurdid pole ühtsed, Süüria, Iraagi ja Türgi rahvakildudel on erinevad huvid, nende ideoloogiline taust ulatub marksistidest islamiäärmuslasteni, kuid tegu on väga võitlusliku ja suurte lahingukogemustega rahvaga, kes toetab laias laastus alati Läänt. Ja see Lääs aina reedab neid, nagu see juhtus Süürias Afrini linnas. Eriti sageli jäetakse kurdid toeta siis, kui lääneriigid peavad arvestama nende põlisvaenlase, NATO liikme Türgiga.

Suuremad riigid reedavad väiksemaid riike ja rahvaid kas globaalsete huvide tõttu või hetkeolukorrast lähtuvalt. Ameerika häbiväärsemaks mälestuseks on põgenemine Saigonist 1975. aastal, mil laevadel, kopteritel ja lennukitel kiiruga lahkunud jänkidest jäi maha ligi miljon sadamatesse ja lennuväljade lähedusse kogunenud kommunistide kättemaksu hirmus lõuna-vietnamlast.

Omariiklus seab ka Eestile diplomaatilised piirid ja me ei saa avalikult toetada näiteks Tiibetit või Katalooniat, ilma et sellega kaasneks suhete jahenemine Pekingi või Madridiga. Kahjuks jätab Eesti arvestamata võimaluse lihtsalt vait olla ja nii tekivad olukorrad, kus peavoolumeedia kajastab oma vähemusrahvastega võitlevate valitsuste ideoloogilisi sõnumeid. Igor Gräzin on öelnud, et lugedes ERR-i uudist Kataloonia või kurdide kohta tundub, nagu oleks tegu Madridi või Ankara ametlike teadaannetega. Eesti ei arvestanud isegi seda, et Hispaania valitsus kasutas rahulike demonstrantide vastu teadlikult vägivalda, vaid nõudis sõnades selle riigi ühtsust!

Olukord on seda jaburam, et 1988-1991. aastatel pahandasime me ise terve maailmaga, kuna teised riigid ei tahtnud tunnistada meie okupeerimist 1940. aastal ja sellest johtuvat õigust iseseisvusele. Nii olemegi me esindamata rahvaste silmis kujunenud tõbrasteks, kes vabaduseni jõudes teised omasugused unustasid.

Praegu teeb Eesti enda reetmisele avatuks veel ka see, et senised valitsused on ujunud Saksamaa külje alla ja saanud tema marionetiks, Berliin aga rühib jõudsalt Venemaaga suhete parandamise poole, sest on huvitatud nende turust,  energiatoormest ja teistest loodusvaradest. Võib täiesti kindel olla, et kui Saksamaa seob enda Venemaa tohutute võimsustega, pole neile mingi probleem Baltimaid Kremlile kauba peale maha parseldada. Ja siis me oleme seda väärt, väike reeturlik riik, kes suurte ees lömitamise tuhinas ei oska isegi ära kasutada õigust vait olla.

Kommentaarid