Pealekaebamine vs kodanikujulgus Tallinna “tasuta” ühistranspordi taustal

Sotsiaalmeedias tekitas palju kõmu video, kus fragment sündmusest ühe kodutuga Tallinna ühistranspordis. Ühed kutsuvad üles turvameest põlema panema, teised aga kirjeldavad karmi ebameeldivat reaalsust, mida eluheidikud ühistranspordis põhjustavad.

Et vältida asjatut vaidlust kõnealuse video sisu üle, siis olgu siinkohal kohe välja toodud, et kõikvõimalikult väited, et turvamees peksis kodutut, viskas pea kolksuga vastu sillutist jms ei vasta tõele. Videokaadrite aeg-luubis vaatamisel on täiesti ilmne, et trammist välja tõstetud isiku vabastamisel ei saanud viimane vähimatki viga ja tema pea ei puudutanud isegi mitte maad.

Loomulikult on väljatõstmise stseen nõrganärvilisematele hingemattev vaatamine. Seda kas turvamees rikkus seadust või mitte, peaks selgust andma politsei poolt algatatud juurdlus. Samas kasutab politsei ise kordades robustsemalt sundi ning ühegi politseiniku suhtes ei algatata mingeid juurdlusi. Raske on ka välja mõelda imelahendust kuidas kõrgest ja kitsast trammiuksest ihuüksi oleks saanud turvamees paadunud ühissõiduki kasutamisreeglite rikkujat välja tõsta õrnalt justkui udusulge, kui viimane keeldub seda ise vabatahtlikult tegemast. Olgu siia juurde ka lisatud, et turvamees tuli kohale alles ühistranspordiettevõtte väljakutse peale, kes ei saanud ise heaga isikut sõidukist välja.

Paistab, et kogu selle sõnasõja keskel on tähelepanuta jäänud aga üks teine ja veelgi olulisem aspekt, mis üha tõsisemalt varjutab tervet meie ühiskonda.

Tekib põhjendatu küsimus, miks video filmija, kes püüab jätta ekslikku muljet justkui ta väljavisatust väga hoolis, ise kohapeal ei tegutsenud? Miks ta abi osutamise asemel hoopis sõnatult filmis? Filmija isegi ei avaldanud poole sõnaga toimuva suhtes protesti! Miks ei astunud ta trammist välja ega veendunud, kas väljavisatuga on käik hästi? Miks ei viinud ta kodutut Balti jaamas mõnda kohvikusse ega ostnud talle kuuma jooki ja võileiba, kui ta viimasest niipalju hoolis? Või peitub selles loos hoopis argpükslik ja pealekaebajalik käitumine, mis esitab pooltõe sündmustest, et käima tõmmata kollektiivne vastastikune kiviloopimine, et videole võimalikult palju klikke korjata?

Pealekaebamisühiskonna ja kodanikuühiskonna eksistentsiaalne erinevus seisneb selles, et viimases püüavad inimesed nende silmis amoraalse teo puhul kohaselt sekkuda ja aidata nõrgemat. Ainsaks erandiks saaks olla olukord, kus vahetu sekkumine võib sekkuja enda jaoks lõppeda korvamatu tervisekahju või surmaga, kõnealuse video puhul aga sellist ohtu filmija elule ja tevisele polnud.

Kui paljud nendest inimestest, kes sotsiaalmeedias turvatöötaja suhtes oma isiklikku raevu välja elavad, justkui hooliks nad kodutust, on päriselt mõne eluheidiku oma koju öövarju kutsunud, teda pesnud, kasinud või toitnud? Kas kodanikujulgus seisnebki üksnes sotsiaalmeediasse videote riputamises?

Kas tõesti turvatöötaja sõimamine sotsiaalmeedias, viimane lihtsalt tegi oma tööd, peab täitma kodutute kõhtu, andma neile sooja toa ning looma tingimused rehabilitatsiooniks? Ja mis saab kõigist linnakodanikest, kelle eest nn tasuta ühistransporti üleval peetakse ning kes tahaksid ühissõidukiga kiirelt, terviseriskita, ilma oksereflekside käes vaevlevamata oma lapsi lasteaiast koju tuua, vajaliku poeskäigu teha või tööle sõita?

EI ole kahtlust sellles, et videos nähtu on ebamugav vaatamine. Ent veelgi õudsem vaatepilt on see, kuidas meie ühiskonnast on saamas pealekaebamisühiskond, kus puudub tegelik kodanikujulgus ning viimast asendab mittetegutsemine, hilisem kaeblemine ja kommentaariumites räuskamine.

Kommentaarid