Poliitikasse on punase tule eirajate asemele vaja rohelise tule ootajaid

Liikluses ja poliitikas ei saa mõtlematult käituda.

Teisipäeval tööle tulles jäin mõtisklema ühe igapäevase pildi üle, mis näitab selgelt ära ühiskonna erinevate liikmete suhtumise seadustesse.

Nimelt jäid trammist maha tulnud inimesed valgusfoori punase tule ette seisma. Aega näitavad arvud jätkasid mahatiksumist: 12, 11, 10…, autosid hetkel näha polnud — ja siis hakkasid umbes pooled inimestest punase tule all liikuma, teine pool aga jäi ohu puudumisest hoolimata rohelise tule süttimiseni paigale.

Huvitav oli see, et mõlemad pooled tundusid oma käitumist rõhutavat: punase tule rahvas näitas ilmselgelt välja, et ei kavatse keeluga arvestada, sest autosid ju pole; seisma jääjad aga näitasid sama rõhutatult välja, et nemad seadust ei riku, olgu tänava ületamine pealegi ohutu.

Edasi mõtlesin, et selline mõtteviisi erinevus ongi ühiskonna kaheks jaganud, kusjuures võimuhoobade juures on hetkel punase tule eirajad. See on näha nii Ratase kui varasema Rõivase valitsuse tegemistest — paljusid asju justkui teha ei tohiks, aga tehakse ikkagi, sest otsest kahju ju ei teki, keegi lausa silme all auto alla ei jää.

Aga mingil hetkel tekib valearvestus, keegi surub teistpidisel suunal rohelise tule vilkumist märgates hoopis gaasi, talle jääb ette keelutulest mittehoolija, ja õnnetus ongi käes. Rääkimata sellest, et eeskirjade eirajad annavad halba eeskuju teistele, eriti lastele, tekitades neist väära teadmise, et teatud olukordades võib seadusi rikkuda.

Eesti ühiskonna ees seisabki praegu see valik, et kuidagi tuleb riiki juhtima saada need inimesed, kelle jaoks punane tuli tähendab keeldu ka siis, kui tänav on absoluutselt tühi. Praegu seisavad nad teeserval ja ootavad rohelist tuld. Võib-olla kõlab see upitavalt, aga minu arvates on EKRE inimesed rohelise tule ootajad, samas kui koalitsioonierakonnad mitte ainult ei lähe punase tule all üle tee, vaid lausa laveerivad kihutavate autode vahel.

Kommentaarid