„Suud puhtaks“ saate 12. aprilli diskussioonis soolise palgalõhe üle kujunes kohati naljakas olukord, kus lugupeetud naisosalised, kes saate meeskülalisi „onu Heinodeks“ nimetavad, püüdsid tõestada, et soolisi erinevusi tegelikult ei eksisteerigi.
Loodusele viitamine olevat räme stigmatiseerimine ja jutud meeste suuremast riskivalmidusest ning naiste alalhoidlikkusest kuuluvad iganenud soostereotüüpide hulka. Sellega peaks siis nagu kogu probleem lahendatud olema – pole sugusid, pole palgalõhet?
Kunagi lugesin analüüsi mees – ja naissoo erinevast käitumisest konfliktiolukorras. Mehed vastavad agressorile enamasti kas otsese füüsilise jõuga või proovivad vähemasti vägivalla neutraliseerimiseks mingit käegakatsutavat ja kiiret tulemust saavutada. Naised seevastu istuvad koos, räägivad ja nutavad palju, neile on tähtsad suhted. Pärast Stockholmi viimast terroriakti võis televiisorist vaadata Rootsi sotsist peaministri Löfveni „tugevat sõnumit”: me seisame kindlalt üksteise kõrval, toetame end vastastikku ja kellelgi ei õnnestu meid lõhestada. Inimene nägi füüsiliselt justkui täiesti mehe moodi välja, aga vähemalt nähtud lõigus oli sisuliselt tegemist sotsist seelikukandjaga. Ei vähimatki vihjet sellele, millise rolli on loodus meestele määranud: astuda vastu sissetungijale, kaitsta oma territooriumi ja kogukonda, naisi ja lapsi.
See teeb Rootsi kaitsmise minu jaoks hüpoteetiliseks, olgu tegemist venelaste või moslemitega.
Loodus on muidu uskumatult osav. Ta valmistab viljatust liivast ja veest tuhandete okastega männipuu, laseb harimata rästikul samblast ja kuremarjadest kokku sünteesida sellise mürgi, mis inimeselooma oma sooskäiku kahetsema sunnib. Miks me siis ei usalda teda? Kuidas saab Loodus ühe koha pealt nii rumal olla, et enam-vähem kogu elava maailma kaheks erinevaks sugupooleks on polariseerinud?
Kunagi lauldi ühel kuuendikul kogu planeedist lugulaulu: „me loodust julgelt muudame, ei oota temalt ande me“. Impeerium arvas end olevat loodusest ja majandusseadustest üle ning otsa ta saigi.
Suupuhastamise saates võis kuulda ühte lugupeetud esinejat uhkusega kuulutavat, et tema läks kuuekuuse lapse kõrvalt tööle. Mida enam selline emaduse alavääristamine ja väärtusahelas allapoole lükkamine ühiskonnas levib, seda kiiremini saabub selle vältimatu lõpp. Saksa rahvas kaotab juba praegu majandusliku õitsegu ja rahu tingimustes (kuivõrd saab rahuks nimetada elu pideva võimaliku terroriohu olukorras) igal aastal negatiivse iibe tõttu ca 200 000 inimest ehk pool Tallinna linna. Aga moslemid tulevad ja sünnitavad, mis mühin. Emad on lastega kodus ja nii see meie Euroopa välja surebki.
Praegu saab veel oma sooneutraalseid unelmaid propageerida, aga minu arvamust lugedes kibelevad Feministeeriumi tibidel juba keelel kaks võlusõna – stigmatiseerimine ja vihakõne. Paraku kuuluvad mõlemad primitiivse propaganda valdkonda, mis usub probleemi lahendusse moel, et sõnumitooja ristilöömine aitab kõikidele asjadele lahendust leida.
Hillar Viks – paljulapseline isa
FOTO: PM/Scapix – illustreeriv (Tsahkna ja Mikko palgalõhe meeleavaldusel 2011)