14.04.2018
Urmas Espenberg
Lugedes laupäeval 14.04. Kaja Kallase programmilist kõnet teda pukki upitanud erakonna üldkogul näis kõik üsna reformierakondlikult mage ja pragmaatiline, kui kõrva poleks karjunud üks oluline libamõte RE-st kui patriootlikust parteist.
Selline statement võttis ikka “põlved nõrgaks” küll, kuigi ausalt öeldes ajas rohkem naerma. Kui ülejäänud teemad olid Kallasele kõne kirjutanud poliittehnoloogid suhteliseselt hästi välja mänginud, need lähtusid enam-vähem reaalsusest ja on Eesti edasises arengus tõepoolest olulised momendid (eurotoetuste ärakukkumine ja isemajandamise võimekus, tehnoloogia areng, isemajandav ja tark riik jne.), siis patriotismi paragrahviga mindi sisuliselt metsa.
Alati arrogantne reformiseltskond võib ju rahvast havimäluga lollpeadeks pidada, kes valimiste eel kõik unustab, kuid üht-teist siiski ei unune ja kui ununeb, siis seda tuletatakse aeg-ajalt meelde. Kõik teavad vägagi hästi, et IRL-i tukunuiade poolt mahamängid Aljoša eemaldamine oli justkui Issanda õnnistus, mis keemikust ja usinast NLKP-lasest Andrus Ansipile kunagi sülle potsatas. Alguses vastu punnides, aga avastades, et sellest võib ehk erakonnale tulevikus kasu olla, võetigi kuju maha ja selle hobuse otsas ratsustas ju Reformierakonna “isamaaline patriotism” aastaid. Hiljem asendati hobused küll NATO lennukitega, kuid vastu rinda tagumine jätkus samas vaimus. Nii õnnestus oma paati ära rääkida isegi paar kindralit. Eufooriatuhinas pidime üsna varsti maanduma Euroopa rikaste riikide TOP 5-s.
Mis aga juhtus tegelikult? TOP 5-s me kahtlemata oleme, ent paraku tagumisest otsast vaadatuna. Kõik sai alguse jõuka eurotsooniga liitumisest 2010, kui Eesti rahva vaesus ja mahajäämus rikastest riikidest põlistati määramatuks ajaks. Kõigepealt tõsteti lakke hinnad, külmutati palgad, suretati välja ettevõtlus ja siis algas inimeste hoogne väljaränne. Praktiliselt rahuaegne majanduslik genotsiid eesti rahva kallal, mille käigus oleme kaotanud sada tuhat hakkajamat töötegijat. Edasist õudust juba kõik teavad: aktsiiside ja maksude tõus, hindade edasine kasv ja väljarände jätkumine. Alternatiiviks idaslaavlaste ja afro-araablastest tööjõu sissetoomine ehk rahvastiku väljavahetamine. Mina selles kõiges küll erilist patriotismi ei näe? Lisaks on reformarid aastaid viivitanud eestikeelsele õppekeelele üleminekuga ja otsinud võimu nimel kompromisse nii sotside kui Keskerakonnaga.
Ja siis imestab preili Kallas, miks tuhanded marsivad vabariigi aastapäeval tõrvikutega või korraldavad protestirallit Lätti. Edasi tuleb hulk kriitikat EKRE suunal “Ma ei ole nõus sellega, et patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. On kummaline vaadata soove reguleerida patriotismi, seades näiteks piiranguid Eesti hümni laulmisele.”
Kui Kaja Kallas tahab hümni teemal sõna võtta võinuks vähemalt rahvuskonservatiivide eelnõu korralikult läbi lugeda. Seal ei sea keegi mingeid piiranguid hümni laulmisele, küll aga aitaks see ära hoida taolisi “äpardusi”, et hümni ei mängita seal, kus seda alati on tehtud ja tegema peaks, ning kõik see viib austuse kadumisele nii meie rahvusriigi kui ka kultuuri vastu laiemalt.
Teiseks on patriotismiga lood sellised, et see lihtsalt kas on või ei ole. Seda näitavad väga ilmekalt erakondade tegevused nii Riigikogus kui ka riigi valitsemisel. Vaid rahvuskonservatiivid on järjepidevalt ja sihikindlalt ajanud eesti asja – olgu selleks eesti rahvale kahjuliku Rail Balticu tühistamine, metsa- ja maamüügi piirangute seadmine välismaalastele, hümni eelnõu, massiimmigartsiooni vastustamine, eesti pereväärtuste eest seismine, röövellikust ja allaheitlikust piirilepingust loobumine, Eesti piirivalve taastamine, rahvusliku tööstuse, ettevõtluse ja maaelu kaitse, inimeste tagasitoomine koju, jne.
Patriotismi ei saa monopoliseerida, see peab tulema südamest ja peale EKRE pole seda kahjuks ühegi teise erakonna juures täheldada. On ainult rikkalikud poosivõtmised nagu praegunegi Kallase patriotismijutt. Sama teevad ju pidevalt ka IRL ja Vabaerakond.
Nagu on öelnud prohvet, käige minu tegude mitte minu sõnade järgi ja sellest saab rahvas ikkagi lõpuks aru. Tõe kriteerium on siiski praktika, kõlagu see nii banaalselt kui tahes!