Roland Tõnisson: Mõtteid rahvuslusest, unistustest ja pettekujutelmadest

Keegi rahvusluse kriitik on öelnud järgnevat – natsionalism on uhkus oma sünniga omandatud nahavärvi, keele ja kultuuri üle, mille nimel ei ole pingutatud. Sellel kriitikul oleks õigus, kui rahvuslus eelpoolnimetatuga vaid piirdukski. 

Rahvusluse kriitikute arusaam rahvuslusest sellega piirdubki, kuid rahvuslusel on ometigi mitu nägu. USA kindral, Kuveidi Lahesõja Saddam Husseini vastaste vägede ülemjuhataja Norman Schwarzkopf meenutab väikse muigega oma memuaarides („It Doesn’t Take a Hero” ,1993) oma ema sõnu noorele pojale: „Norman. Sinule on Looja tahtel saanud osaks parim, mis võib inimesele juhtuda. Sa oled sündinud Ühendriikides, oled saksa päritoluga ja luterlane. Aga see kõik ei anna sulle õigust arvata, et oled kuidagi teistest üle.“ Norman Schwarzkopfi auks peab ütlema, et oma ema õpetust oli ta meeles pidanud hästi. Kindlasti on poliitiliste mängude tagamaad tunduvalt keerulisemad kui seda fassaadilt näha lastakse, ent ilmselt ei oleks tal olnud võimalik ka juhtida sellist keerulist liitlaste kontingenti, mis koosnes araablastest, brittidest, ameeriklastest ja prantslastest, respektita nende vastu. Respekt sünnib aga näiteks araablaste poolt ainult nende suhtes, kes hindavad iseennast, ega lömita nende ees, kellega elu ja sellega kaasnevad väljakutsed neid kokku viivad.

On muidugi inimesi, kelle jaoks kogu maailm piirneb vaid iseendaga. Nagu ühes loos külapoisist, kes maailmas ja temas leiduva üle mõtiskles: „Kõige vägevam osa maakerast on muidugi Euroopa. Ükski maa Euroopas ei ole aga nii rikas ja tugev kui Suurbritannia. No ja meie saare kõige parem osa on muidugi Šotimaa. Kõige ilusam on Šotimaal muidugi meie Aberdeenshire maakond. Ja kõige parem küla Aberdeenshires on loomulikult Dufftown. Ja kuna mina olen Dufftowni kõige lahedam mees, siis …  järelikult olengi ma Euroopa kõige ägedam kutt.“ Selliseid inimesi leiame aga hulganisti ka illegaalsete immigrantide seast, sest ega nad muidu ei üritaks omaenda, maailma parimaid, arusaamu peale suruda oma uues asupaigas Euroopas. Šariaadipatrullid ja šariaadikohtud meie kontinendil on heaks näiteks sellest, kuidas põliseurooplasi, kes nende uuseurooplaste elatise kinni maksavad, võib karistamatult alla suruda ilma, et oleks karta mingisugustki vastupanu. Sest sellistel uuseurooplastel on oma „katusorganisatsioonid“ – võimulolevad sotsialistlikud parteid ja muud vasakpoolsed, kes vajavad uustulnukate hääli võimulpüsimiseks. Ja uuseurooplased vajavad punaste võimulpüsimist selleks, et praegune immigratsioonipoliitika jätkuks ning võimaldaks sugulasi, sõpru ja „lapsi“ eurosotside abirahapottide äärde transportida.

See Dufftowni noormees – kui ta oleks olemas –  heietab oma mõtteid siiski isekeskis, heal juhul jagab neid ehk pubis oma sõpradega, ega nõua, et moslem peaks hakkama käima tema kombel õllebaaris. Ta on oma mõtetega (ükskõik kui veidrad need oleksidki) isekeskis, ega survesta kedagi. Nii kaua kuni tuleb keegi „uuseurooplane,“ kes keelab tal pubikülastamise ära, sest see ei meeldi Allahile, sellele verejanulisele olendile.

Meie aja sotsidel ja muudel marksistidel on tõesti tekkinud Karl Marxi kõrvale uus iidol ja prohvet – Muhammad Mekast, kes on käskinud oma järglastel maha tappa kõik need, kes ei taha allutada end Allahi tahtele. Meie Euroopas on välja kujunemas uued ühiskondlikud suhted ning sotside rõõmuks ei ole need tõesti mitte rahvuslikud, vaid usulised – uus eliit moslemid ja need, keda on luba allutada, tallata ja ekspluateerida. Millegipärast selline protsess on sotside, punaste ja marksistide arvates hea ja õiglane. Miks – seda mina ei tea. Sellele peavad nad ise vastuse andma. Millegi pärast sotsidele selline ideoloogia väga sobib. Ehk seepärast, et tundub tuttavgi? Nende vaimne isa Lenin ei kõhelnud ju puua ja maha lasta sadu tuhandeid inimesi, kes seisid tema teel ees.

Nii ongi Euroopas, sealhulgas Soomes ja loomulikult Rootsis, välja kujunenud topeltstandardid. Liberaalid on vait, kui illegaalid ja muud immigrandid sooritavad oma võikaid, enamasti ka rassistlikest eelarvamustest kantud, isikuvastaseid kuritegusid. Sotsialistid, rohelised (ehk arbuusid – pealt rohelised, seest punased) ja muud sorti liberaalid, on kuulutanud halastamatu sõja kõigele, mis ei sobi kokku nende arusaamaga mitmekülgsusest ja vabadusest. Selleks sobib tallata autorataste alla oponentide meeleavaldus, selleks sobib hõisata rõõmust kui Ühendriikides tapetakse politseinike, selleks sobib moslemite poolt korraldatud tapatalgutes süüdistada ohvreid endid.

Kõige selle juures on eriti küüniline see, et liberaalid – sotsid ja nende ideelised kaasvõitlejad – eelistavad märatsevate illegaalide hordide, seksuaalkuritegude hüppelise kasvu ja Euroopa turvalisuse taseme katastroofilise languse juures pidada filosoofilisi debatte, ning ilustada seisukohti, mida nad nimetavad kõlavalt maailmavaateks, peente tsitaatidega. Tavalise kõhulahtisuse võib ju peita sellise kõlava mõtte taha, nagu „soovin kloaagisüsteemis utiliseerida minu seedekulglasse ebakõlblike produktide konsumeerimise teel genereerunud fekaalsed jäätmed,“ ent ega see asja olemust siiski ei muuda. Kuigi, mis seal salata, peenemalt ja kooliskäinumalt kõlab kõrvale küll. Samamoodi garneeritakse ka inimsusevastast poliitikat sofistlike tsitaatidega.

Üheks selliseks võitlevalt filosoofiliseks mõttevälgatuseks on Eesti sotside esimehe väide, et „etniline rahvusriik ei ole utoopia, vaid ohtlik ja ebainimlik düstoopia.“ Selles väga targana tunduvas mõtteavalduses on peidus õige mitu viga, mis tegelikult ei kannata lähemal vaatlusel mitte mingisugust kriitikat. Esiteks maksaks lugejatele selgitada, mida tahetakse üldse öelda. Olgu siis siinkohal öeldud, et utoopia, nagu me teame, on unelm ideaalsest, survamisest vabast ühiskonnast, kus inimesed võivad elada vabalt, vastavalt oma südametunnistusele. Kõnepruugis väljendame selle sõnaga ka saavutamatut soovunelmat. Aga meie kõnepruugis on ka selline tuntud väljend Pühakirjast: „Ei ole miskit uut siin päikese all.“

Kuulus revolutsioonilaulik Vladimir Majakovski oli noore mehena suitsiidi äärel kui lahvatas enamlik riigipööre ning leninlased haarasid võimu.

„Söö ananassi! Näri põldpüüd! Viimnepäev saabub, pursui sulle nüüd!“  kõlas ähvardav noot endise maailmakorra esindajate suunas. Võidurõõmsalt lajatas ta paberile poeemi nõukogude passist, mis pugejast piirivalvurile, kes enne oli lipitsenud kodanliku, natsionalistliku Briti lõvi ees, tõi näole põlgliku grimassi. Kultuuririndel kuulutati välja sõda vanale, mädanenud, ahnele ja egoistlikule inimtüübile, ning algas võitlus uue inimese ülesehitamise nimel. Sellise inimese, kes oleks üle oma pisikesest minast, kolkapatriotismist, kes elaks, ja vajadusel ka ohverdaks end kogu inimkonna õnne nimel. Nende imeilusate, ideaalset ühiskonda propageerivate loosungite varjus viidi tegelikult ellu Lev Trotski (oma nimega Leiba Bronšteini) poliitikat, mille nurgakiviks oli tema seisukoht: „Vene rahvas on vaid sõnnik maailmarevolutsiooni põllul.“ Ja me teame, kuidas sotsialistlik riigivõim mõrvas halastamatult miljoneid inimesi kuuli, nööri ja nälja läbi ainult selleks, et vabastada maailm kolkapatriootidest, lühinägelikest kodanlastest.

Vladimir Majakovski ei pidanud mõtleva inimesena kaua vastu – inimloomus jäi ikkagi selleks, mis ta oli, ning uue võimu toiduküna ümber ujus igasugust saasta, kes riputas endale kahepalgeliselt külge igasuguseid revolutsioonilisi loosungeid, kindlustamaks enesele privilegeeritud, valitute nomenklatuurne soe koht  Lenini-Trotski-Stalini päikese all. 1930. aastal lavastati poeedi enesetapp ennetamaks kas tema põgenemist välismaale või mõne talle omase skandaalse, seekord riigivastase, avalduse tegemist. Utoopia oli osutunud tõesti utoopiaks.

Kritiseerida aga Eestit kui etnilist rahvusriiki on eriti ebakorrektne. Kui sotsidele ei meeldi etnilised rahvusriigid, siis peaksid nad piketeerima Jaapani (99,4% elanikest jaapanlased, Armeenia (96% elanikest armeenlased) või Põhja-Korea (99,998% elanikest korealased) saatkondade ees.

Rääkida Eesti riigist ja eestlastest kui kitsarinnalistest natsionalistidest on enam kui ebakorrektne. Ennesõjaaegne Eesti oli tuntud oma kultuuriautonoomiapoliitika poolest. Ka Luterliku Kiriku juures oli kaks mitteterritoriaalset praostkonda rootsi- ja saksakeelsete koguduste jaoks, venekeelne kultuurielu on omaette huvitav peatükk – teatriajaloolased võiksid öelda oma sõna Virumaa ja Petserimaa laulukooride ja harrastusteatrite rohkuse ja aktiivsuse osas. Rääkimata juutide kultuuri- ja hariduselust, millega Eesti paistis muu maailma hulgas silma.

Eesti rahvas on elanud üle mitu saksastamise- ja venestamise perioodi, mil oma keel ja kultuur pidid kandma häbimärki. Miks arvavad vasakpoolsed, et nad võivad taas kuulutada omakeelsuse ja omariikluse häbiplekkideks? Soovitan sotsidel, rohelistel ja teistel „liberaalidel“ saata näiteks Armeenia või Kreeka saatkondadele märgukiri, milles tehtaks ettepanek nimetada türklaste sajanditepikkune okupatsioon ümber pikaleveninud türgi kultuurivahetuseks ja kreeklaste-armeenlaste ning teiste nende all elanud rahvaste vastu sooritatud genotsiid lokaalse tähtsusega arusaamatuseks. Või miks mitte näiteks ära märkida, et türklaste poolt allutatud rahvaste vastupanu Otomanide võimule oli kuritegu üleüldise türgistamise ehk globaliseerimise vastu. Vastus sellisele märgukirjale võiks olla üsnagi huvitav.

Igal rahval, kes on saavutanud iseseisvuse ning korraldab oma keelelisel-kultuurilisel territooriumil oma iseseisvat elu, on ka kohustus kanda hoolt kõigi etnoste ees. Minister Ossinovskile võib soovitada tutvumist kahe dokumendiga. Esimene neist on Eesti Vabariigi Põhiseadus. See on ühele riigikukutajale mõneti ebameeldiv lugemisvara, aga sellesse võiks suhtuda kas või sellest seisukohast, et oma oponentide mõttemaailma on ikka kasulik teada. Teine päris põnev dokument on Eesti Vabariigi iseseisvusdeklaratsioon – üsna ilmselgelt ei ole minister selle dokumendiga tuttav. Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele öeldakse 2. punktis järgmist: „Vabariigi piirides elavatele rahvuslikele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.” Eesti Vabariik neid kohustusi ka täitis. Nagu ka tänapäeval toetab Eesti riik erinevate rahvaste kultuuritegevust. Iseseisvus on eelkõige kohustus elanikkonna ees – nii indiviidile kui sootsiumile. Antud juhul riigile. Rahvusriigile.

Kõige selle üle mõtiskledes on mul vaid kaks küsimust. Esiteks: „Kelle huvides seekord surutakse maha eestlasi, venelasi, soomlasi, lätlasi, sakslasi, prantslasi, leedulasi, poolakaid, ungarlasi ja teisi Euroopa rahvaid?“

Teiseks: „Millised on õieti need pidevalt esile tõstetavad euroopalikud väärtused, mida meid sunnitakse omaks võtma? Kas nende seas on ka midagi peale seksuaaleluga seonduva ja kunstlikult tekitatud rahvusküsimuste?“

Kommentaarid