Roland Tõnisson: Põlissoomlased teel presidendivalimistele

Põlissoomlaste (PS) pesas oli sahinaid kuulda juba ammu enne seda, kui lahvatas sisekonflikt, mille tulemusel erakond lõhenes.

Õigemini lõhenes parlamendifraktsioon. 36-st rahvasaadikust otsustasid pooled lahkuda PS erakonnast kui esimehe valimistel saavutas ülekaaluka võidu europarlamendi saadik Jussi Halla-aho. Tema võit oli üsna kindel. Halla-ahole anti 949 häält, vastaskandidaat Sampo Terho (Euroopa-, kultuuri- ja spordiminister) sai 629 „poolt“ sedelit.

Halla-aho on täna ilmselt Soome vihatuim ja armastatuim poliitik. 46 aastane mees, Euroopa Liidu parlamendisaadik (ehk „mepp“, nagu Soomes öeldakse – Member of European Parliament) ja doktorikraadi kaitsnud pereisa. Soome parlamenti (Eduskunta) valiti ta aastal 2011. Muide – Soomes on nende „mepid“ (erinevalt Eestist lähetatud) suure luubi all ning nende tegevust kajastab meedia sageli väga põhjalikult. Hinnangud on objektiivsed ja karmid. Tänu meedia kriitikale on mõnegi „mepi“ langemine olnud kiire ja valus, sest üks asi on lollitada odavate trikkidega valijaid, teine asi konkreetne töö. Halla-aho on olnud äärmiselt suure tähelepanu all, ning kindlasti on tema seni tehtu toonud talle rahva ja valija usalduse.

Jussi Halla-aho, erakonna aseesimehe, selline populaarsus osutus oluliseks probleemiks juba ammu erakonna senisele juhile, Timo Soinile. Enne erakonna esimehe valimisi anti teada, et Halla-aho võidu puhul on Põlissoomlaste jätkamine valitsuses äärmiselt kaheldav, kuna rassistiga ja šovinistiga koostööd teha on võimatu. Timo Soini toetas peaminister Juha Sipilä seisukohta ning vastavalt astusid Soini selja taha teised valitsuserakonnad. Nüüd, pärast lõhet, on eriti huvitav jälgida „soinilaste“ püüdu mustata oma endist erakonda ja kinnitada truudust valitsuskoalitsioonile.

Sellel kõigel on oma eellugu, mille olulisimaks komponendiks on PS-e valitsusse võtmine. Nagu tunnistas üks Koonderakondlane (Kokoomus), ei ole Soini taltsutamine probleemiks, kuna viimase soov ja ind saada valitsusse oli varjutanud ilmselt kõik muu. Nagu teame – Timo Soini välisministriks saamise järel (29.5.2015) tabas erakonna poliitikat meie mõistes „keskerakonna sündroom.“ Erakonna esimehe Soini sõnavõttudest kadusid päevapealt kriitilised noodid peaministri tegevuse ja riigi senini läbiviidud poliitika kohta. Ka kindlalt antud lubadused taastada piirikontroll illegaalsete immigrantide tõrjumiseks ja riigis juba viibivate illegaalide väljasaatmiseks ei ole siiani teostunud. Kindlasti on „juhtum Soini“ hoiatuseks kõigile neile, kes deklareerivad oma tingimusteta konservatiivsust – nagu näha, on ka selle üle võimalik tingida, kõigel on hind. Nagu paraku selgub, on seda võimalik teha ka neil, kes end kõvahäälselt „äraostmatuteks“ kuulutavad.

Seega on PS-e parlamendifraktsioon lõhenenud. Olukord on seninägematult kummaline – valitsuses on seltskond (vast kõige viisakam nimetus selles ebamäärasuses), kellel ei ole rahva mandaati. Juriidiliselt on aga situatsioon kuulutatud korras olevaks.

Opositsiooni arvatud Põlissoomlaste fraktsiooni on jäänud 17 saadikut. Timo Soiniga kokkujäänud on moodustanud fraktsiooni „Uus variant“ („Uusi vaihtoehto“), mis nüüd aretab uut erakonda „Sinine tulevik“ („Sininen tulevaisuus“). Praeguseid tendentse arvestades ei paista sellel suurt tulevikku olema, sest peale võimupirukast hammaste ja küüntega kinnihoidvate ärakaranute, nende sugulaste ja sõprade keegi selle seltskonnaga eriti kaasa ei lähe. Puhastunud põlissoomlased aga pidavat iga päev saama hulgaliselt erakonda astumise avaldusi, mis on ka igati mõistetav.

Sellises olukorras läheb PS-e erakond vastu jaanuarikuus toimuvatele presidendivalimistele. Soomes on see usaldatud rahvale, kuid ka erakonnad peavad pingutama, et valijate tähelepanu võita ja oma soosikuid toetada. Kandidaatideks on seni asetatud veteranpoliitik Matti Vanhanen (Keskerakond ehk Keskusta), endine peaminister; Rootsi Rahvapartei poolt Nils Torvalds, Vasakliidu poolt „mepp“ Merja Kyllönen. Praegune president Sauli Niinistö kavatseb osaleda valijateühenduse kaudu, samuti „mepp“ Paavo Väyrynen. Mõlemal on vaja koguda 20 000 allkirja selleks, et oma kandidatuuri esitada.

Paavo Väyrynen ja temaga kaasamõtlejad on asutamas Soomes Rahvaparteid („Kansalaispuolue“), mille üheks olulisimaks eesmärgiks on Soome väljaviimine Euroopa Liidust ning oma valuuta taaskasutusele võtmine. Olukorras, kus Soome on Euroopa Liidu liikmena kaotanud kõrgeima taseme krediidikõlblikkuses, võtab laenu, et maksta näitaks kinni Kreeka liikmelisust ja pidada üleval kümneid tuhandeid illegaalseid ja legaalseid immigrante (kulud on nädalas 156 miljonit ja aastas üle 8 miljardi euro), kelle tööle rakendamisest ei räägi suurt miskit enam ka riigimeedia, on Väyrynenil võimalused saada valituks üsnagi head. Samas arvatakse, et tulevastel valimistel võib Sauli Niinistö osutuda valituks 1. voorus. Seda ei ole Soome ajaloos seni juhtunud.

Põlissoomlaste presidendikandidaadiks on Laura Huhtasaari – pedagoog ja pereema. Erakonna esimehe Halla-aho sõnul ei astu Huhtasaari tagasi oma visioonidest, ei vabanda nende pärast, ega pelga kriitikat ja labast sõimu. Huhtasaari soovib taastada presidendi õiguse parlament laiali saata, ning toetab Halla-aho plaani lõpetada õigus liikuda Põhjamaades vabalt ringi. Huhtasaari soovib hoida Soome eemal NATO’st, ning on arvamusel, et peale Soome ei kaitse seda riiki keegi. Eriti Venemaa eest, kes suutvat Soome vallutada paari päevaga. Varasemalt on Huhtasaari käinud sotsiaalmeedias välja idee viia Soome vanglad üle Eestisse – sellega kergendatavat Soome riigi niigi suurt kohustustekoormat. Kas ta ka presidendiks saades seda mitte kõige paremat plaani ellu viima hakkab saame näha? Loodetavasti mitte!

Seega on külmas Põhjalas praegu tegelikult poliitiliselt tuline suvi ja sügis-talv tõotavad tulla samasugused. Ideid on presidendikandidaatidel palju, ning rahval on mille üle mõelda. Erinevalt Eesti rahvast, kelle tema enda valitud esindajad on kuulutanud praktiliselt tegutsemisvõimetuks ja püüavad tema käest ära võtta igasuguse õiguse iseseisvalt otsustada. Kuberneri määramine Kadriorgu on vaid selle protsessi üks osa.

Kommentaarid