Ruuben Kaalep: Eesti vasakpoolsus kui plagiaat

Hiljutine skandaal, kus radikaalse feministi Evelyn Höglundi ERRi arvamusrubriigis avaldatud artikkel „Vägivalla juured on „toksilises maskuliinsuses““ osutus lihtlabaseks plagiaadiks1, iseloomustab hästi Eesti vasakpoolse mõtte olemust.

Eesti vasakpoolsetel puuduvad algupärased ideed, nende ilmavaade on puhas importkaup Läänest, mis ei tee katsetki siinse kultuuriga kohanduda. Nii on vältimatu, et vasakpoolne ideoloogia ei leia kandepinda enamike eestlaste seas, kelle puhul tänu ajaloole, geograafiale ja mõtteviisile Lääne kultuuriline mõju jääb edaspidigi üsna pinnapealseks.

Kindlasti kulub ära lühike selgitus vasakpoolsetele, kes murravad pead, miks nende loosungid siinmail tihti kurtidele kõrvadele kõlavad. Selles ei maksa süüdistada Nõukogude okupatsiooni, millele samuti globaalse võrdsuse ja õnneühiskonna idee levitamine osutus Eestis üle jõu käivaks, ega harimatust, mis teatavasti peaks just inimeste indoktrineerimisele kasuks tulema.

Vasakpoolsuse nõrkused saavad alguse ideoloogiast endast, mis peab kultuure ja rahvusi fundamentaalselt samasugusteks. Jutt Eesti või Euroopa unikaalsusest on seega vasakpoolsete jaoks blasfeemia ja rahvusäärmuslus. Pole ime, et keskmine vasakpoolne Valdur Mikitat lugedes end ebamugavalt tunneb. Kõik see aga tähendab jonnakaid katseid kasutada sama taktikat ja samu argumente nii USAs kui Eestis vaatamata sellele, et üks on oma juurtest praktiliselt ära lõigatud tehisriik ja teine rahvuskeskne ühiskond. Eesti sügavamat olemust vasakpoolsed ei taha mõista, kuna see esitab väljakutse nende dogmadele.

Feminismil näiteks on Eestis positiivset vastukaja raske leida sel lihtsalt põhjusel, et keskajal Lähis-Idast Euroopasse imporditud patriarhaat pole siin kunagi kanda kinnitanud. Lääne- ning Lõuna-Euroopas, kust feminism on pärit, on sugudevaheliste suhete ajalugu Eestiga võrreldes totaalselt erinev. See aga ei takista kohalikke veidrikke mõistmatule publikule uusi Lääne loosungeid kuulutamast, justkui Eesti oleks üks USA osariikidest või Prantsusmaa departemangudest.

Lausa kummaliseks teeb loo muuhulgas Höglundi võltsartiklist läbi kumav intersektsionaalne teooria. Intersektsionalism on nimelt USA vasakpoolsete professorite doktriin, mis seob ühte kimpu feminismi, black poweri (musta rassi poliitiliste huvide eestkõnelejad), homoideoloogia ja mitmed muud „allasurutud gruppide“ liikumised. Intersektsionalism teenib kahte eesmärki: teha ühe vähemusgrupi toetajatest automaatselt kõigi teiste toetajad (nii on isegi homoaktivistid sunnitud pooldama moslemite sisserännet), ja luua selge vaenlasekuju (muidugimõista valge heteroseksuaalne mees).

Tulemuseks võib olla absurdne olukord, kus lähtudes lääneriikide orjandusajaloost õpetatakse pärisorjadest põlvnevat eestlast nägema end joruba hõimupealike järglasest nigeerlase ees võlglasena, kellel tuleb heaks teha oma „valge privileeg“. USA orjanduse ajalool ei ole loomulikult mingit pistmist eestlastega, nagu pole seda ka afroameeriklaste minevikul tänapäeva Aafrika neegritega. Vasakpoolsete kitsarinnalised ajalooteadmised näivad paraku tihti piirduvat USA perspektiiviga.

Lääne infoväljas püsivatel vasakpoolsetel jääb puudu aga Eesti perspektiivist. Kas keegi usub, et ilma Lääne mõjudeta oleksid eestlased omapäi tulnud kooseluseaduse, privileegi-idee või kolmanda laine feminismi peale? Ei, kogukonnapõhine eesti kultuur liiguks ilma Lääne indiviidikesksuseta hoopis originaalsematel ja põnevamatel radadel.

Intersektsionaalne arusaam rassismist on niisiis Eestis täiesti kohatu. Isanda ja orja suhe on angloameerika ja soomeugri tsivilisatsioonis pea peale pööratud. Läänes kutsutakse rassismiks endiste isandate tihti väljamõeldud ülimustunnet endiste orjade suhtes. See, millele on Eestis omistatud rassismi nimi, on aga eelkõige tänapäeva edasiarendus pärisorjade vihast mõisnike vastu – kaugelt tulnud võõraste, keda kohalikud peavad ülal pidama.

Vasakpoolses multikulturalismi-ideoloogias ei ole seega midagi multikultuurset. On üks väga ahtameelne intellektuaalne kultuur, mille on loonud endasse kapseldunud USA ülikooliprofessorite suletud ring. Selle kultuuri järgijatel pole aimugi ülejäänud maailmast – nii Eesti, islam kui vanad Aasia kultuurid peavad nende arvates läänemaailmale alt üles vaatama. Vasakpoolsed peavad siiralt tänast Läänt inimarengu tipuks ja nii oli ka Trumpi valimisvõit neile eriliseks šokiks.

Eesti vasakpoolsust seega ei eksisteeri, sest kogu ideoloogia on plagiaat Läänest. Meie rikkus on hoopis tohutu rahvuskeskse mõtte varasalv, mis seisab kõrgemal mujalt pärit parem-vasak-skaalast. Eesti algupärane maailmavaade algab rahvaluulest ja ulatub A. H. Tammsaarest Lennart Merini, Hando Runnelist Artur Sirguni. Kes tahab tõsimeeli luua eestlasi kõnetavat ideoloogiat, peab kõigepealt mõistma seda.

Viited:

  1. ERR vabandab lugejate ees

Kommentaarid