Kolmapäeval ilmus Postimehes juhtkiri 1, mis halvustas iga-aastast vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäiku ja süüdistas EKREt Kremli propagandale kasuliku “natsi-seose” loomises. Sellele kirjutas Sinise Äratuse aktivist Ruuben Kaalep vastulause 2, mis ka Postimehes kärbitud kujul avaldati. Uued Uudised avaldavad selle nüüd täiel kujul.
Alustan oma vastust kolmapäevasele Postimehe juhtkirjale ühe faktivea parandusega. Nimelt on vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäik Tallinnas toimunud juba kaks aastat. Esimesel korral vaikiti see ligi kahesaja osalejaga üritus küll nii Eesti kui ka Venemaa meedias maha, teisel korral – kui osalejaid oli poole rohkem – sai see aga eelkõige tänu Vene meediale laia tähelepanu osaliseks. Olen noorteliikumise Sinine Äratus aktivistina üks tõrvikurongkäigu idee algatajaid ja selle korraldajaid. Vastupidiselt juhtkirjas väljendatule on rongkäigu eesmärgiks Eesti rahvast ühendada, mitte veelgi enam lõhestada.
Jah, tõrvikurongkäik on rituaal. Kui me sammume vabariigi aastapäeval läbi iidse Tallinna, siis ei ole meie käes lihtsalt toigas, milles põleb tuli. See tuli sümboliseerib järjepidevust meie esivanematega, kelle pärandit – meie iseseisvat riiki, meie kultuuri – oleme tõotanud kaitsta. See on tuli, mis hõõgub tuha all just nagu Nõukogude okupatsiooni päevil, kui seda hoidsid elus eesti kirjanikud ja luuletajad. See tuli hõõgub meie põues ja meie soov on sellest sütitada uus rahvuslik ärkamine. Nii et on täiesti mõistetav, kui teistsuguse, antinatsionalistliku maailmavaate esindajad – näiteks Vene meedia – näevad selles endale ideoloogilist ohtu.
Aga miks peaks meie, eestlased, laskma võõrriigi propagandakanalitel endale ette kirjutada, mida me oma vabal maal teha võime ja ei või? Mul puudub igasugune huvi anda Venemaale uus propagandavõit, millega me loobuks ühest oma esivanemate mälestamise ja vabaduse õnnistamise viisist puhtalt seetõttu, et naaberriigi meedia seda heaks ei kiida. Kas nad jätaks seepeale Eesti mustamise? Mind ei huvita, missugust kaadrit nad oma Windows Movie Makeris või Sony Vegases kasutavad. Palju häirivam oleks, kui näidataks pilte Eestisse saabuvatest moslemitest, juures sõnum: näete, niisugune saatus ootab neid riike, kes on Venemaa rüpest Läände põgenenud.
Tõrvikurongkäigud on kõigis Baltimaades uue rahvusliku ärkamise sümboliks. Läti rahvuslased alustasid nendega Riias 2000ndate keskel. Algul oli osalejaid mõnikümmend. Algul kutsuti neid meedias samuti natsideks või Venemaa käsilasteks. Kuid see ei petnud rahvast, keda kogunes igal aastal tõrvikute alla üha rohkem. Mullu oli neid 14 000. Viimaks pidid ka liberaalsed parteid massidele järele andma. Nüüdseks on Läti president sättinud oma graafiku nii, et saaks iseseisvuspäeva kõne pidada just tõrvikurongkäigu lõppedes Riia vabadussamba all, kuhu kõik rongkäigust osa võtjad kogunevad.
Mis on see natsikaart, mida meile nii kõiketeadva muigega välja käiakse? Teise maailmasõja lõpust ja natsionaalsotsialismi hävingust on möödas 70 aastat. Saage üle, tahaks öelda. Kas ei ole viimane aeg tunnistada, et kuigi – nagu kõik kinnitavad – natsid olid kurjad massimõrvarid, võis neil ju esteetika osas õigus olla? Seda enam, et tõrvikud, rongkäigud rituaalina ja esivanemate austamine on ideed, mis ulatuvad ajas sadu ja tuhandeid aastaid tagasi. Kahekümnes sajand oli selle kõrval marginaalne nähtus.
Sinise Äratuse tõrvikurongkäik on alati aidanud eri rahvuste vahele sildu ehitada, mitte neid lõhkuda. See on aidanud meil luua sõprussidemeid Läti ja Leedu, Soome ja Rootsi rahvuslastega. Rääkimata neist venelastest, kes Eesti patriootidena on rongkäigust osa võtnud. Tõelist erinevust, mis rikastab, kehastaks just selline Euroopa, kus kõik rahvused peavad lugu üksteise traditsioonidest, esivanemate mälestusest, ja vabadusest. Eelkõige aga enda omast, sest kui sa ise ennast ei austa, siis ei austa sind keegi.
Ühel päeval võiks tõrvikurongkäik tuua kokku terve Eesti rahva. Kui sa hoolid vabadusest, mille eest meie esivanemad langesid, ja meie rahvuse tulevikust, siis pole vahet, millised on su vaated näiteks majanduspoliitikale. Oled sa katoliiklane, feminist, loomaõiguslane või pooldad kanepi legaliseerimist, aga kui sa oled lisaks ka rahvuslane, siis peame me kokku hoidma. Me ei tohi lasta asjatutel vaidlustel oma ühiskonda lõhestada. Piisab, kui me leiame üksmeele peamises – oma põhiseaduse esimestes lausetes. Rahvuse püsimajäämine on küllalt üllas idee, et selle eest kogu rahvaga seista. Kui aeg nii kaugele jõuab, tellime miljon tõrvikut.’
________