“Sallivuslased” kaitsevad ühiskonna nõrgemaid? Ei, nad peavad marksistlikku klassivõitlust!

Ukraina feministliku liikumise Femen aktivist Prantsusmaa katoliku kirikus.

Sel nädalal Tallinna ühistranspordis aset leidnud “rassismijuhtum” näitab väga selgelt, kuidas “sallivuslased” kasutavad olmekonflikte ideoloogiliseks võitluseks ära.

Vasakliberaalid esinevad alati ja igas olukorras vähemuste ja kõigi tagakiusatute kaitsjana, kuid tegelikkus on proosalisem — nad vajavad pidevat klassisõda oma vaenlaste põrmustamiseks ja ühiskonna nõrgem osa on neile tänuväärt materjal, kelle tegelikust aitamisest pole nad kunagi hoolinud.

Muuhulgas on vasakliberalism täielikult politiseerinud ka seksuaalsuse ja inimlikkuse, sealhulgas armastuse, mis on ilusast tundest viidud kohustuse tasemele. Selle ideoloogia kandjad üritavad iga hinna eest üles ässitada võimalikult palju vähemusi.

Klassivõitluse “materjali” leiab kõikjalt

Väga hea materjal ühiskonnas vaenlaste leidmiseks on LGBT keskkond, kelle võitlus oma õiguste eest on esiplaanile tõstetud. Tegelikult kasutatakse neid lihtsalt ära, sest vasakliberaalid teavad väga hästi, et nende seksuaalne suunitlus ei ole normaalne (suur osa geiagenda eestvedajatest on ise heterod) ja seetõttu leidub alati keegi, kes tunneb tülgastust ja selle ka välja näitab. Seega võitlus geiõiguste eest ei lõpe kunagi, süüdistuse homofoobias saab alati kellegi suhtes üles tõsta ja põhjuse leiab ka alati. Ja alati on võimalus kutsikasilmade välkudes väriseva häälega küsida: mis teil teiste armastuse vastu on?

Järgmine suur seltskond, kelle õiguste eest surmani võideldakse, on naised. Vasakliberaalid teavad jällegi ilmselget tõde, et naised on füüsiliselt nõrgemad, alati väsivad nad kuskil kiiremini ja seetõttu on võimalik neid, kes edasi rühivad, diskrimineerimises süüdistada. Hea näide sellest on trend, kus naisi tahetakse iga hinna eest armeesse teenima saata. Naisõiguslased teavad juba ette, et suure seljakotiga lahingusse jooksev naine kukub mehest ennem kokku, sõjaväelises olukorras on lahingvalmidus esikohal,  väsinud naine jääb hetkeks tahaplaanile ja pärast on hea karjuda, kuidas need neetud mehed sõjaväes naisi ahistavad. Meestega koos teenivad naised on ahistamisvastases kampaanias ideaalne materjal.

Neegreid ja naisi on alati võimalik “kaitsta”

Ka tavalistel töökohtadel on naisi hea kaitsta, sest ilmselgelt väsib naine näiteks kassas istudes kiiremini kui mees samal kohal, olukorra parandamiseks peab midagi ette võtma, näiteks naise asendama ja puhkama saatma, sellega kannatab tema palk ja diskrimineerimine ongi jälle leitud. Naisi on hea kaitsta ka seetõttu, et nemad panevad meestest rohkem rõhku oma välimusele, solvuvad, kui seda ei märgata või mõnele defektile tähelepanu pööratakse, ja solvunud naist toetama asudes on tore “ahistajaid” peksma asuda.

Kolmas üdini hea seltskond vasakliberaalide jaoks on neegrid, kelle nahavärv torkab alati silma ja lubab “klassivaenlast” süüdistada kasvõi rassistlikus pilgus. Aga kujutage ette, et keegi lükkab linnaplatsil tahtlikult ümber lillekasti. Kui seaduserikkuja on valge, on ta tunnistaja jaoks anonüümsem, kui aga must, ütleb pealtnägija alati otse: see oli neeger. Ja vasakliberaalil on kohe võimalus asi üles tõsta — näete, teda süüdistatakse vaid sellepärast, et ta on teisest rassist! Eks Tallinnassegi tuuakse neegreid riburada aina juurde, et tekiks rohkem rassikonflikte ja saaks vihakõneseaduse vastu võtta.

Neljas tore grupp on igasugused põgenikud, kelle õnnetu saatuse peale saab rõhuda, kuigi üldjuhul on teada, et nad on ise oma kodumaa tuksi keeranud. Vasakliberaalid korraldavad inimlikkuse sildi all põgenikke riiki sissetoomise ja nende poputamise — nad teavad, et see hakkab mingil hetkel mõjuma heaoluühiskonna rahakotile, siis tekivad rahulolematud, sest omad inimesed hakkavad kannatama, tekib viha võõraste vastu ja taas on vaenlane nagu maast leitud.

Islam ei taha “nõrkade” vormi sobida

Põgenike kohalt on vasakliberalism siiski kõvasti ämbrisse astunud, sest nad on massiliselt sisse lasknud moslemeid, kes paraku nende ideoloogiale ei allu — islam on nii usk, elulaad kui ka mentaliteet, mis on vasakliberalismist üle ja nad istuvad ise Lääne liberaalsele ühiskonnale pähe. Nende alandav suhtumine naistesse, geivaenulikkus ja teised islamiväärtused ei lähe kuidagi kokku nende sissetoojate ideoloogiaga, seega ei saa moslemeid kuidagi rõhutute kategooriasse suruda. Suurbritannias leiutati siiski islamofoobia mõiste, mille alusel on hakatud ühiskonda kõvasti represseerima, karistades ka mistahes islami kuritegude paljastamise eest. Moslemid, kes on Albionis ka poliitilist võimu üle võtmas, on seda oma huvides ära kasutama asunud.

Nii ongi Lääne-Euroopas tekkinud kummaline olukord, kus kõrvuti on šariaat ja marufeminism, geiagenda jõuline pealetung ja islamiäärmuslus. Varem või hiljem peavad need vastaspoolused kokku põrkuma ning siis tuleb verd ja madinat küllaga. Tegelikult on islami ülekaal juba praegugi nähtav — näiteks feministid ei võitle enam mosleminaiste õiguste eest, olles leidnud mugava taganemistee väites, et islamil on õigus oma tavasid järgida. Tegelikult ongi Muhamedi usk see, mis võib Lääne-Euroopas vasakliberalismi ja marksismi hävitada, kuid kuna see ohustab ka kristlikul alusel püsivaid rahvusriike, ei saa konservatiivid Vana Maailma islamiseerimist aktsepteerida. Meie võitluses on mõlemad, nii islam kui ka vasakliberalism, teisel pool rindejoont.

Kogu selle loo tõdemuseks on see, et kõik need võrd- ja inimõiguslased, sallivuslased, vasakliberaalid ja marksistid, kes meilgi Eestis justkui nõrkade kaitseks üles astuvad ja inkvisitsiooni õhutavad, ei hooli karvavõrdki ei naiste õigustest, geidest ega neegritest, need vähemused on neile kasulikud idioodid, kelle kaitsmise sildi all “inimlikkust” läbi näinud vastaseid hävitada. Eestis on selliseks poliitiliseks jõuks ennekõike sotsid, kuid vasakliberalismi “nõrgemate kaitsmise” kahekeelsust esineb praktiliselt kõigis erakondades peale EKRE, kes kaitseb tõelisi, mitte pseudoabivajajaid.

Kommentaarid