Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Roland Tõnisson: Kahjurlikust tegevusetusest ehk 1917 = 2017

-
07.11.2017
RUSSIA-HISTORY-RALLY

Nende ridade kirjutamise ajal, peetakse Moskvas Punasel Väljakul paraadi, millega rekonstrueeritakse 1941. aasta 7. novembril peetud revolutsiooni aastapäevale pühendatud paraad. Õigemini on tegemist suurejoonelise showga, milles on segamini ideoloogiad ja ajalugu, sest ajaloost saanud Venemaal taas propaganda. Minul isiklikult on raske mõista kuidas mahuvad ühele platsile ühe sündmuse raames kirikukelli helistav kloostrielanik ja vaimulike mõrvamisi korraldanud komissar.

Praeguse ajaloodoktriini järgi on see normaalne, nagu seegi, et teatud rahva maailmatajus on oma kindla koha leidnud reaktsioonilised baltlased ja selline fantastiline kombinatsioon nagu juudifašistid.

„Ei ole midagi uut siin päikese all,“ tõdeb piibliraamatu Koguja, ning tõsi see on. Uus ei ole ka see, et võimu järgi janunevad inimesed on harva valmis end ohverdama selle rahva nimel, keda nad väidavad end teenivat. Tsaar Nikolai II andis selle ohvri ning, tegelikult, valmistus ta selleks juba kaua. Munkpreester Iob oli valitsejale ja tema perele ennustanud juba ammu, et kõik lõpeb nende jaoks 1918.aastal.

Nikolai teadis oma inimlikke nõrkusi ja tunnistas ka iseendale oma päevikus päeval, mil temast sai keiser: „Täna juhtus see, mida ma kõige rohkem oma elus kartsin – minust sai isevalitseja.“ Suure riigi juhtimine on, loomulikult, tänamatu ja stressirohke amet. Venemaa keisril ei võinudki see õnnestuda, sest tema nõuandjad ei olnud sageli ei tema, ega oma riigi poolel. Nii uskumatu kui see võib tunduda. Aga mõeldes sellel, kuidas meie oma „rahvajuhid“ ja mõningad erakonnad koogutavad võõramaiste präänikute ees, ei tundugi see nii imelik, sest tõesti „ei ole midagi uut siin päikese all.“

Võime vaadelda praegu Euroopas toimuvat selle taustal, kuidas juhiti hukatusse Vene Impeerium. Parimad tunnistajad on alati pealtnägijad ja sündmustega seotud isikud. Väga heaks õppematerjaliks selle kohta, kuidas ei oleks tohtinud Vene riik käituda sajand tagasi, on advokaadi ja Otto Tiefi valitsuse haridusministri, tsaariarmee ohvitseri Arnold Susi mälestusteraamat „Vene impeeriumi hukk. Otto Tiefi valitsuse ministri mälestused I maailmasõja päevilt.“

Hoolimata ajast ja kohast on poliitikaga seotud tegelased jagunenud laias laastus osavalt demagoogitsevateks korrumpeerunud taskutetäitjateks, ambitsioonikateks tühikargajateks ning viimaks rahva tõelisteks teenriteks. Nii oli ka Vene keisririigis, sest otsustajate ja nõuandjate  hulgas oli liiga palju neid, kes tegutsesid otseselt riigi kahjustamise ja iseenda isikliku rikastumise huvides, mädandades põhjalikult riigi suutlikust ennast hallata. Keisririigi huvides toiminud ja vabamüürlastel jalus tolgendanud minister Stolõpin saadeti lihtsalt pommiga teise ilma.

Veebruaris 1917 toimunud keisri võimult kõrvaldamise järel paistsid võimule tulnud jõud silma eelkõige jõuetusega orienteeruda kõiges selles, mille nad endale olid krabanud. Juulis võimule saanud Kerenski valitsus oli ametis veidi üle kolme kuu. Selle aja jooksul jõudis vahetuda 4 sõjaministrit. Esimeseks nende seast oli Kerenski ise ühtlasi ka peaministri rollis. Alates veebruarist kuni novembrikuuni olid enamlased hõivatud valitsuse nõrkuse ärakasutamisega. Nad olid selles asjas nahaalsed ja leidlikud.

Ajaleht „Russkaja volja“ vahendas 4.11.1917, 3 päeva enne kommunistide riigipööret, sõjaminister Aleksander Verhovski (ametis 12.9.1917 – 2.11.1917) muljet ühest Kerenski Ajutise Valitsuse istungist, millel oli teemaks enamlaste-leninlaste tegevus. Koosolekul osalejad leidsid, et hirm enamlaste-bolševike ees on ülepaisutatud. Verhovski meelest oleks pidanud enamlastelt võtma võimalus teha oma demagoogilist, liiga palju lubavat propagandat väeosades ja tehastes. Selle tulemusena sai ta näiteks kadettidelt (konstitutsioonilise monarhia pooldajad) külge paanitseva demagoogi sildi.

1. aprillist kuni 21.maini 1917 oli Vene armee Kõrgeim ülemjuhataja kindral Mihhail Aleksejev. Ta püüdis takistada Venemaa Ajutise Valitsuse ja Petrogradi Nõukogu (sõdurite esindajad väejuhatuse juures, poliitilised nõuandjad, õigemini nõudjad, kellele tehti pidevalt mööndusi) tegevust armee lagundamisel ning säilitada armee võitlusvõimet toimuva maailmasõja tingimustes. Soomes ilmunud ajalehe „Uusi Suometar“ number 6. novembrist, päev enne suurt katastroofi, refereeris Petrogradis ilmunud „Novoje Vremja“ intervjuud kindraliga. Selles ütles Aleksejev: „Olukorra kõigest närususest hoolimata olen ikkagi arvamusel, et ei ole kõik kaotatud. Jah, armee on tegevusetu, selgroogu pole, tööstus laguneb, raudteeliiklus seisab ja osa rahvast nälgib ajal, kui teisalt kaevatakse vilja maha või põletatakse viinaks. Kõigest sellest saaks üle kui valitsus hakka tegutsema teisiti. Õnnetu olukorra juureks ei ole anarhia, vaid valitsuse tegevusetus. Anarhia tuleneb vaid valitsuse jõuetusest.“ Eriti frustreeris kindralit tõsiasi, et väeosades ei tehta lõppu demagoogitsevale propagandale ja et seda isegi finantseeritakse väeosade finantsidest.

Päev hiljem oli Ajutine Valitsus arreteeritud, Talvepalee mässuliste käes ning Kerenski põgenenud, väidetavalt naisteriietes. See oli pool häda – järgneva nelja aasta jooksul hukkus kodusõjas mitu korda rohkem inimesi kui „hakklihamasinaks“ nimetaud Ilmasõja rinnetel Saksamaa ja tema liitlaste vastu.

Ei ole vahet ajal ja kohal – inimloomus töötab ühtemoodi. Praegusel islamiinvasioonil, selle kõigega kaasneval ja toonasel punasel hävitustööl on palju ühist. Enim selles, et nagu siis, nii ka praegu need, kes peaks võtma vastu konkreetseid otsuseid riike lammutavate tendentside osas, eelistavad oodata, kuhu sündmuste kulg neid viib.

1920.-te aastate alguses olevat pidanud vene emigrandid kusagil välismaal oma järjekordset koosolekut, ehk mõttetalguid. „Me peame väga tõsiselt arutlema kujunenud olukorra üle,“ alustas koosviibimise juhataja tähtsalt järjekordset koosolekut.

„Oma tõsiste arutlustega oleme me kogu riigi täis pasandanud ja käest lasknud,“ ütles seepeale keegi kohalviibijatest, ning lahkus demonstratiivselt. Toonastel Venemaalt põgenenuil ja meil, tulevastel võimalikel emigrantidel on siiski see oluline vahe, et neil oli võimalus lahkuda naaberriikidesse. Kuhu peaksid aga minema meie lapsed ja võimalik, et ka meie, kui „valitsejad“ on viljatute aruteludega, tõekuulutajaid demagoogideks ja paanitsejateks nimetades ja  lootusega „et ehk ei lähe hullemaks“ kogu meie elu täis lasknud?

Tõesti: „Ei ole midagi uut siin päikese all.“

Roland Tõnisson