25.04.2018
Kanalisatsioon
EKRE-vastane rünnak on jõudnud tasemele, kus erakonna poliitikast kirjutatakse juba lausa uurimustöid, milles vasakliberaalne ajupesu on kätketud rohkearvulistesse filosoofilistesse mõistetesse, jätmaks muljet, nagu oleks tegu tõsise teadustööga.
Jutt on eelmisel aastal TÜ-s hõbemedaliga pärjatud uurimisest: “Soolisus kui sotsiaalne probleem; sooliskäsitluse vastane diskursus EKRE retoorikas”, mille autoriks on Eva Liina Kliiman ja juhendajaks Mari-Liis Jakobson. Ehk siis on üks lumehelbekeste põlvkonna tulevane “sotsiaal- ja humanitaarteadlane” püüdnud vägagi subjektiivselt leitud infost kokku kirjutada midagi paikapanevat ühe erakonna ja rahvuskonservatiivsuse kohta, kasutades ohtralt tõsiseid mõisteid, nagu “diskursus”, “nativism”, “antagonism” ja nii edasi. Bakalaureusekraadi taotlenud noor naine paneb oma “teadustöös” paika nii ühiskondliku korra kui ka põhiväärtused, mis justkui oleks ammugi juba vasakliberaalsed ja ühiskonna poolt omaks võetud.
“Tüüpilise sotsiaalprobleemi konstrueerimise vahendina kasutatakse artiklites antagonistliku poole väite pisendamist või eitamist (soolisuse kontseptsiooni eitamine). Selleks rakendati nii juba kirjeldatud ümberkirjutamise võtet ja „normaalsuse“ diskursust ning lisaks naeruvääristamist, marginaliseerimist, võõrandamist (näiteks läbi radiaalfeministide tüpifikatsiooni või seksuaalvähemuste seksualiseerimise). Lisaks kasutati nii ohvrite kui antagonisti raamide ning enda päästja positsiooni raamistamiseks ka otseütlemise võtet,” — nii palju ideoloogilist jura, keerulist sõnakasutust ja ilmselget rumalust vaid selleks, et EKRE-le oma vihkamist näidata ja sellele teaduslikku tausta külge pookida!
Kokkuvõte on hädine ehk täiesti läbi pikitud tendentslikkusest: “Absurdistatud tulevikustenaariumid apelleerivad hirmule ja tõmbavad tähelepanu käesolevatelt probleemidelt ning õõnestavad vastaspoole konstruktsiooni olulisust,” on ilmselt see sõnastus, milleks läks “lumehelbekesel” vaja juhendaja, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi poliitikasotsioloogia dotsendi ja Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti teaduri Mari-Liis Jakobsoni abi. Juba sellise inimese kasutamine juhendajana vihjab sellele, et peale keeruka sõnastusega ideoloogilise paskvilli sellest midagi muud tulla ei saagi!
Lisanduvad paljutähenduslikud viited allikatele: “Käesolev töö analüüsis EKRE sõnavõtte Riigikogu stenogrammides ja erakonnauudisteportaali Uued Uudised arvamusartikleid, mis käsitlevad soolisusega seotud teemasid (nagu soo- või seksuaalvähemuste õigused). Kasutati sotsiaalprobleemi konstrueerimiseraamistikku, et dekonstrueerida EKRE väiteid (claims) soolisusega seotud teemadel. Uurimisküsimused olid püstitatud lähtuvalt vastavast teoreetilisest raamist käsitledes sotsiaalprobleemi diagnostilisi, motivatsioonilisi raame ning ohvrit ja antagonisti. Lisaks võrreldi analüüsi tulemusi Euroopas läbi viidud uuringu järeldustega.”
Ehk siis kirjutab Eva Liina Kliiman teadustööd stenogrammide ja arvamuslugude põhjal, mille taga on konkreetsete inimeste arvamus, lootes, et sellest saab ühe erakonna või poliitilise voolu ideoloogia põhjapanev analüüs. Tavaliselt kirjutatakse selliseid töid inimeste endi kirja pandud filosoofiliste või ideoloogiliste kogumike põhjal, olgu selleks siis Carl Gustav Jung, Immanuel Kant, Karl Marx või Adolf Hitler, Kliiman aga leiab teadusliku tõlgenduse ka lihtsate sõnavõttude sisust — temast saab ilmselt tõeline teadlane-poliitkomissar!
Järeldused aga panevad tõesti peast kinni hoidma: “Kõik analüüsis avaldunud diskursiivsed võtted apelleerivad emotsioonidele, hirmule ja vihale. Teiste Euroopa riikide soolisuskäsitlus vastaste diskursuste kohta tehtud järeldused kehtisid ka EKRE sõnavõttude puhul nagu hirmukülvamisele viitav keelekasutus ja inimõiguste diskursuse ümber kirjutamine.” Ja mõistagi ei puudu: “Palju kasutati heteronormatiivseid sümboleid ja raame “normaalsuse“ konstrueerimiseks. ”
Mida siis Kliiman EKRE-vastase ristikäigu aluseks võtab? Paljude muude väljanopitud tsitaatide kõrval on töös ka alljärgnevad: „Sajandite kestel on inimesed üldiselt oma intiimelu üksikasju vaid enda teada pidanud – olenemata sellest kas üksikasjad on üldlevinud või erakordsed.” Või: “Sisuliselt ei toimu meil mitte üksikisiku kaitsmine, vaid meil toimub privilegeeritud gruppidele mingisuguste õiguste loomine ja need õigused sõltuvad just nimelt riigivõimu suvast.”
Autorile ei meeldi ka: “Kõige rohkem kannatavad taaskord lapsed. Lapsed, kes kasvavad isata või nõrga sootu isaga ei omanda täisväärtuslikke soomudeleid ega suuda üles ehitada ka oma perekonda.“ (tsitaat rahvuskonservatiivse soouurija Urmas Espenbergi artiklist “Radikaalfeminismi pahupoolest”). “Mingil avalikult selgitamata põhjusel on Eestigi valitsused, riigikogu, õiguskantslerid ja presidendid hakanud homoseksuaalsust väga oluliseks inimõiguseks pidama.”
Kliiman võinuks selle rumaluse kokku kirjutada inglise keeles, ehk saanuks ta siis tunnustust mõnes Lääne marksistlikus alma mater`is, kodumaal on see vaid ideoloogiline tellimustöö, et saada head hinnet!
Kogu selle vasakliberaalse üllitise valguses, mis hõbemedalit küll kuidagi ei vääri, võiks taaskord kinnitada ilmselget tõdemust: vasakpoolsete võimu alla läinud Lääne ülikoolides antakse kõrge ja tudengit pikka aega vaevava õppemaksu eest vaid põhjalikku ajupesu. Polegi siis imestada, kui peavoolumeedia toob eraldi välja: näete, kooseluseadust toetavad valdavalt kõrgharitud inimesed — aga see kõrgharidus (ärgem ajagem segi kõrgharitusega) on tühi ajupesust kantud mull, mis teeb noore inimese kümneid kordi piiratumaks, kui seda on maalähedane akadeemiliste kraadideta talupojamõistus.
Järgmistele evaliinakliimanitele võiks soovitada — kui te otsustate kirjutada uurimustöö EKRE-st vaid seetõttu, et rahvuskonservatiive mõnitada on popp ja sellega saab kindlasti hea hinde, siis pigem vastupidi, see on väga libe tee. Selle arvustuse autor on kirjutanud kümneid lugusid Objektiivi ja nüüdseks sadu Uutesse Uudistesse, aga vähemalt nende põhjal on mõttetu hakata konstrueerima EKRE ideoloogiat.
Kõik need lood on ajendatud minu enda mõtetest antud hetke valuteemadel ja ma ei võta kunagi ette ei Piiblit, et näha, mida on pühakiri sugude võrdsusest või homoseksualismist kirjutanud; ma ei võta aluseks ka mingit rahvuskonservatiivi käsiraamatut (sellist ideoloogilist kogumikku pole olemaski), eestlusest või immigratsioonist kirjutades olen oma mõtete lõppu paari lausega lisanud toetuseks vaid seda, mida EKRE programm on antud teemal öelnud ja mida lubab erakond võimule tulles teha.
Nii et vähemalt minu arvamuslugude alusel ei saa analüüsida isegi mitte rahvuskonservatiivi mõttelaadi, sest siingi pole mingit kindlat ettekirjutust — vaidlen alatasa inimestega, kes mõtlevad pisut teistmoodi, näevad asju pisut teise nurga alt. Seega pakuks, et Eva Liina Kliiman pole küll oma hinnet väärt, küll aga võiks teda autasustada kui head ideoloogiatöötajat. Aga ilmselt see hõbemedal selle eest antigi, sest töö seda küll väärt pole!