TTÜ magistrant Orhan Oktain: OPEC ja tema roll naftapoliitikas

Kui paar aastat tagasi soovisime, et naftat võiks olla rohkem, siis tänaseks päevaks on toimumas ületootmine, mistõttu nafta hind on tootjate jaoks väga sünge. Alates 2014. aastast on nafta hind stabiilselt kukkunud, mis on naftatootjaid viinud olukorda, mida pole nähtud aastakümneid. Mis on peamised põhjused, miks nafta hind on drastiliselt langenud ning mida on OPEC võtnud ette, et olukorda muuta?

Viimase kahe aasta jooksul on naftahinnad kukkunud enam kui 100 dollarilt praegusele tasemele – olles umbes 46 ja 48 dollari vahel barreli eest. Ühest küljest lähenedes võib lihtsalt öelda: pakkumine ja nõudlus. Tänasel päeval ei ole piisavalt palju nõudlust kogu naftale, mida toodetakse. Kui varasematel aastatel üks suuremaid kliente oli USA, siis viimaste aastate jooksul on USA kahekordistanud oma siseriikliku toodangut, mis tähendab, et tootjad peavad otsima kütuse ostjat kusagilt mujalt, mida on paraku raske leida.

Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon (OPEC) asutati 1960. aastal Bagdadis viie riigi (Iraani, Iraagi, Saudri Araabia, Kuveidi ja Venezuela) vahel eesmärgiga, et koordineerida ja ühtlustada oma liikmesriikide naftatööstust, tagades stabiilset nafta turgu. Tänasel päeval on organisatsioonil 14 liiget ning peakorter asub alates 1965. aastast Viinis.

Eelmise aasta aprillis toimus tippkohtumine naftatootjate vahel Dohas, kus tootjad tahtsid saada kokkuleppele, et vähendada üheskoos tootmise mahtu, kasvatades nafta hinda. Leppele sai, aga otsustavaks Iraani loobumine tippkohtumiselt, millega nad näitasid välja, et ei soovi oma toodangut vähendada. Iraan oli hiljuti vabanenud nafta eksporti sanktsioonide alt, mistõttu nafta toodangu külmutamise korral poleks neil sanktsioonide alt vabanemisest mingit kasu olnud. Iraani kokkuleppest kõrvale jäämine, pani ka teisi tootjaid loobuma oma toodangu piiramisest, mistõttu jäi leping sõlmimata. Eelmise aasta novembril mitu nädalat kestnud läbirääkimisi jõudsid Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon (OPEC) Viinis kokkuleppele naftatootmise vähendamises. OPEC jõudis esmakordselt viimase kaheksa aasta jooksul kokkuleppele,vähendades naftatootmist 1,2 miljoni barreli võrra päevas, mis langetab tootmismahtu 32,5 miljonile barrelile päevas. Pärast kohtumist kerkis Brenti toornafta hind 8,7 protsenti 50,43 dollarini barreli kohta.

Sel aasta mais leppisid kokku OPECi liikmed ja organisatsiooni mitte kuuluvad naftatootjad, kaasaarvatud Venemaa, pikendada nafta kärpimist lisaks veel üheksaks kuuks.

Peamine küsimus nafta osas on, kui kaua läheb aega, et nafast saaks ebaoluline ressurss, nagu 19 sajandit valitsenud kivisüsi on praegu. Pidev nõudluse vähenemine, maksud, taastuv energia, elektriautod. Kõik need mõjutavad suuremal või vähemal määral naftat ning tulevikus, tahest tahtmata lükkavad nad rahvusvahelisel areenil naftat kõrvale.

Erinevad prognoosijad avaldavad eri-arvamusi selle kohta, millal nafta nõudlus peaks jõudma haripunkti. Mõned ütlevad juba 2030. aastal, teised aga tunduvalt hiljem, kuid keegi ei tea täpselt. Kui vahepeal oli aktuaalne küsimus, millal peaks nafta otsa saama, siis vähemalt praegu sellele küsimusele tähelepanu ei pöörata.

Osade valitsuste ja kõikide reguleerivate asutuste ning keskkonnaorganisatsioonide surve mõjuks on see, et naftatööstused maksaksid rohkem kõige eest. Rohkem reegleid, rohkem kohustusi, kõrgemad ettevõtte tulumaksud, suurim võimalik autoritasu, rohkem arengupiiranguid, heitkoguste piirmäärad ja paljud muud. Kui inimesed ei jäta kütuse tarbimist järele, siis oponendid kasutavad iga meedet, et näljutada tööstuse kapitali.

Ei ole saladus, et OPEC ei ole nii tugev kui varem. Mõni aastakümmend tagasi paljud kartsid naftat tootvaid riikide kartelli, praegu aga pigem mitte. Neil oli võime efektiivselt tõsta nafta hinda maailmaturul ning samal ajal, võisid nad mõjutada majanduslikke tingimusi maailmasuurriikide vahel, kuna nad olid mõjukad.

Lühiajalises perspektiivis on OPEC-il märkimisväärne roll nafta hinna mõjutamisel. Pikemas perspektiivis on, aga üsna piiratud, peamiselt seetõttu, kuna eri riikidel on erinevad stiimulid võrreldes OPEC-ga. Näiteks, kui OPEC kui organisatsioon tervikuna ei ole rahul nafta hinnaga, on nende huvides vähendada nafta tootmist, et tõsta nafta hinda. Ükski riik ei soovi vähendada tarnimist, kuna see tähendaks tulude kahanemist. Ideaalis soovivad nad, et naftahind tõuseks, samal ajal, mil nad teenivad tulu. Lõppude lõpuks määravad tarne ja nõudluse jõud tasakaalu hinna osas. OPEC-i teadeanded võivad ajutiselt hinda muuta, muutes ootusi. Viimastel aastatel on OPEC-i osatähtsus maailma naftatootmises vähenenud, eriti pärast seda kui USA ja Kanada on suurendanud oma tootmist.

Ajavahemikul 2007-2014 olid naftahinnad keskmisest kõrgemad (enam kui 100 dollarit barreli kohta), mis tulenes geopoliitlistes pingetest, nõudluse kasvust ja piiratud tarnest. Kõrge naftahind tõi endaga kaasa suuri stiimuleid tootmistehnikate uuendusteks. Hiljem, aga langetas ületootmine nafta hinda 40-50 dollarini barreli kohta.

Kindlasti on palju erinevaid põhjusi, miks OPEC ei ole enam nii tugev kui ta oli seda varem.

Esiteks, USA ja teised riigid on suutnud suurendada tootlikust tänu uutele tehnoloogiatele ja meetoditele. Huvitavaks teeb asjaolu see, et nüüd kui on USA-l ja teistel riikidel tekkinud võimalus suurendada oma tootlikust, siis on see täielikult ära kasutatud. Varem, kui naftat käsitleti kui piiratud koguses ressursiks ja seda tuli kasutada säästlikult, siis tänaseks päevaks on selline mõtlemine muutunud. Asja irooniaks on see, et muutuste põhjuseks on alternatiivenergia. Tehnoloogiline ja poliitiline tahe annavad iga päevaga üha enam suuremat ja tähtsamat rolli päikese-, tuule-ja taastuvenergiale.

Kogu selle loo kaassüüdlaseks võib pidada OPEC-it. Kui millegi või kellegi kohta võib öelda, et absoluutne võim korrumpeerub, siis OPEC on üks hea näide. OPECi võime teha “nafta vapustusi” eelmise sajandi lõpus, andis neile nii poliitilise kui ka majandusliku mõjuvõimu ning Lähis-Ida kartelli liikmed viitasid sageli selle kasutamisele, mis aga hakkas neid tasapisi kukutama.

Lisaks kõigele, oli OPEC algusest peale ettemääratud lühiajalisele nähtusena ning oli hukule määratud. Organisatsioon hõlmas erinevaid rahvaid, kellest osad, eriti aga Lähis-Ida riigid, olid vannutatud vaenlased kõikides aspektides, välja arvatud ühes asjas, milleks oli maksimeerida naftatulusid. See oli alati ebakindel tasakaal, mida tuli säilitada. Kui poliitika oli liikunud äärmusesse, oli tasakaal muutunud veelgi enam. Näiteks Saudi Araabia ja Iraan jätkavad liidrisõda regioonis, vaatamata sellele,et mõlemad osalevad OPECi kohtumistel. Pole üllatus, et kartelli liikmed usaldavad üksteist üha vähem. Lisaks kõigele vahetati hiljuti välja Saudi Araabia naftaminister Ali Al Naimi, kes ütles, et nafta tootmiskärped on mõttetud, kuna keegi tegelikult neist kinni ei pea.

Nagu näete, on palju põhjusi, miks OPEC on tänasel päeval ebakompetentsem kui nad olid seda varem, kuid sellegi poolest ei saa öelda, et OPEC on väheoluline. Kindlasti ei ole OPEC see, mis ta varem oli, kuna kohtumisi naftat eksportivate riikide vahel ei oodeta enam hinge kinni pidades. Igal juhul on musta kulla tulevik hägune ning järgmist suuremat sündmust on oodata 30. novembril Viinis, kus leiab aset järgmine OPECi tippkohtumine.

 

Kommentaarid