Urmas Espenberg: Rahvuslus kui elu mõte

Elu mõttest on kirjutatud palju, aga see ei pruugi meid takistada taaskord küsimast, kes me oleme ja kuhu liigume? Mis on iga inimese elu mõte või milline see võiks olla?

Puhtfilosoofiliselt ehk Kanti „puhta mõistuse“ loogika järgi tuleb tõdeda, et iseenesest elu mõtet kahjuks ei ole või õigemini, nagu ütles Spinoza, on elu mõte causa sui, ehk et selle mõistmine ja mõte peituvad elus eneses. Materialistid peavad maailma algpõhjuseks ja mõtteks igavest ning hoomamatut Mateeriat, idealistid ajatut Maailma Vaimu ning deistid igavest jagamatut kõige olemasoleva loojat ja juhtijat Jumalat. Kuid kui puhta mõistuse radadelt maisemale teekonnale minna, siis on inimese elu mõtteid märksa rohkem. Ühiskonnas elades, ja eriti siis kui rakendame dialektiliselt teist nn kõrvalasuvat vaatepunkti ning toome mängu subjekti mõiste – täpsemalt öeldes vastates küsimusele elu mõttest kellegi jaoks, mitte küsimust elu mõttest üldse või puhtalt, jõuame reaalsemate tulemusteni.

Ühiskond pakub inimestele elu mõtte leidmiseks mitmeid võimalusi. Selleks võivad olla suuremad ja üllamad asjad nagu kodumaa, rahva teenimine, vabaduse armastus või kõiges Jumala tahtmise järgmine, kuid ka vähemkõlavad väärtused ja arengud nagu raha ja rikkuse kogumine või materiaalse heaolu kindlustamine, erialane karjäär, seksuaalne armastus ja lapsed, poliitiline võim, kultuur ja vaimsus – kuidas kellelegi. Kuid selleks et mõista, millised on erinevate inimeste elu mõtted, tuleb enne veidi uurida inimese olemust. Just inimese olemus on selleks baasiks, millest kasvavad välja erinevad elu eesmärgid ja mõtted.

Elu mõte ja inimese olemus

Mõned inimlikud omadused on üldised, universaalsed ja igiomased meile kõikidele alates inimkonna algusest kuni tänapäevani. Teised aga ülimalt kitsad, sügavalt personaalsed ja nii spetsiifilised, et ei oma üldises aspektis laiemat tähendust. Inimese olemus ja elu mõtte mõiste on ühiskonna pika ajaloo jooksul pidevas muutumises.

Inimene pärineb loodusest ja on tema orgaaniline osa. Ajaloo algetappidel ei suutnud inimene end isegi Loodusest eristada. Ta elas ja hingas koos Loodusega, elas nö Looduse sees ning kustus koos sellega kuni lõpuks suri. Ühiskonna arenedes, eriti pärast eraomandi, riigi, religiooni ja perekonna tekkimist, kerkis inimese ja Looduse vahele piir. Inimene on nüüd Loodusest tugevasti võõrandunud, kipub viimast koguni eitama või isegi oma ülemuslikkust Looduse ees rõhutama. Karmima kliimaga piirkondades – kõrbed, kõrgmäestikud, troopilised vihmametsad, arktilised alad –, on inimene säilitanud oma tugevama sideme loodusega ning elab viimasega tihedamas harmoonias.

Kuid 70% maailma elanikkonnast on kolinud linnadesse, kus inimühiskond domineerib looduse üle. Linnadžungli märksõnadeks on tootmine, tarbimishullus, massimeedia, virtuaalmaailm, prügi ja müra. Roheline mõtteviis püüab inimesi loodusega taas harmooniasse viia, kuid urbaniseerumisest ja sotsialiseerumisest tingitud protsessid on nii tugevad, et ökoloogiline elukorraldus on visa taas juurduma. Tõsi, transpordi ja infotehnoloogia areng vähendavad tunduvalt erinevusi keskuste ja perifeeria vahel, kuigi paralleelselt toimub teatud piirkondades jätkuvalt ka ääremaastumine. Enam ei pea prestiiži saavutamise nimel tingimata elama New Yorgis, Pariisis või Londonis. Tähtsam on inimese varaline ja sotsiaalne seisund, tema karjäär ja suhtlemine, mitte niivõrd elukoht, mida vahetatakse elu jooksul ajutiselt või alaliselt üsna tihti. Suurlinnad on elamiseks järjest ohtlikumad ja vähemkõlbulikud, sest sinna on kogunenud palju immigrante ja juurteta inimesi. Linnas on hea varjuda ka kurjategijatel, liiklemiseks napib teid ja vahendeid, õhk on saastatud  ja varitseb ka palju muid ohte. Elu on kirju ja stressirohke.

Inimene on poliitiline loom, nagu ütles Aristoteles. Meil on teatud sotsiaalne staatus ja majanduslikud huvid, mis meid tagant tõukavad. Inimene kuulub sotsiaalsetesse kihtidesse ja gruppidesse, seda nii jõukuse, rahvuse, nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni, soo, usu kui ka muude tunnuste alusel. Kõik inimeste, ideoloogiate ja poliitikate katsed maailma ajaloos neid kihte ja gruppe kaotada või võrdsustada on läbi kukkunud ja toonud kaasa sedavõrd palju inimohvreid ja traagikat, et seda on võimatu pisarate meredesse ümber arvestada. Kuid utoopiline eesmärk ühiskond tasalülitada pole kuhugi kadunud. Antud kriteeriumid on nagu inimsoo majakad, mis näitavad ühiskonna ja inimeste eripärasid ning takistavad sellel muutumast halliks amorfseks ühetaoliseks keskselt juhtivaks massiks.

Võib-olla pole inimkonnast saanud ühetaolist halli massi seetõttu, et identiteet annab konkreetsete inimeste eludele mõtte ja erisuse? Väga hea on see kui inimese enda huvid langevad kokku laiema grupi huvidega. Siis tunneb inimene end otseselt vajalikuna ja see on talle oluline. Ehk annab näiteks väikse rahva eluõiguse eest seismine inimesele elule mõtte? Vastutus isamaa, emakeele, kultuuri ning riigi eest seismine, juhul kui viimane veel olemas on. Paljud rahvusriigid ja rahvad on tänaseks kolinud ajaloo kalmistule. Meenutame kasvõi meie lähinaabreid liivlasi. Kui rahvusriik on ohus, siis on see kindlasti väga üllas ja haarav tegevus, mis pakuks narratiivi ja oleks elu mõtteks paljudele inimestele, et oma eksistentsile õigustust ja põhjendust leida ning tulevastelt põlvedelt tänu pälvida.

Eestlaseks olemise talumatu raskus

Jakobsoni ja Koidula aeg oli meie esimene ja kõige entusiastlikum rahvuslik ärkamisaeg, mis tõi meile laulupeod, lipu, emakeelse hariduse ja meedia, idee rahvusriigist. Teine saabus koos Esimese Vabariigi saabumisega ning too periood torkas silma erakordse viljakusega rahvusliku kultuuri ja majanduse edendamisel. Ja mida kõike Eestis siis ei toodetud alates lennukitest, teehöövlitest ja lõpetades tikkude ning muu pudi-padi toodanguga… Kolmas rahvuslik ärkamine algas enne NSVL lagunemist ja kestis kuni Euroopa Liitu astumiseni välja. Sinna kuuluvad Laulev revolutsioon ja lastebuum, mis tänaseks on kahjuks vaibunud. Kultuur küll edeneb, kunagi pole ilmutatud nii palju emakeelseid romaane, luulekogusid, filme, teatritükke kui nüüd. Kultuur küll õitseb, ent selle tarbijaid jääb aina vähemaks. Samas toimuvad maailmas meie ümber ärevakstegevad muudatused ja lähenevad ohud, mida ei tohi maha magada. Globaliseerumine haarab enda rüppe ka kultuuri ja keele ning viimased võivad tõsiselt alla käia.

Tundub, et oleme vajunud muretusse letargilisse unne ja tarvis on veel üht suuremat rahvuslikku ärkamist. Majandus on praktiliselt kokku kuivamas ja sõltub vaid Euroopa Liidu toetustest, kuid kauks neidki. Eesti põliselanikkond jookseb laiali ja asemele tuuakse SRÜ riikide nagu Venemaa ja Ukraina inimesi, samuti kolmanda maailma pagulasi ning immigrante. Õnneks on rahvuslus ja rahvusriigi keskne mõtlemine Euroopas taastumas. Seda nii teatud rahvuslike liikumiste näol nii Euroopas kui Eestis kui ka ideoloogiates, mis meid ümbritsevad. Rahvusriigi ja rahvuskultuuri eest seismine näib andvat paljudele eludele mõtte ja see on ju vägagi positiivne.

Kommentaarid