Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ütleme Euroopa Liit, mõtleme Nõukogude Liit. Tõdemused, mida on vaja veel kord üle rääkida

-
10.03.2018
Nõukogude sümboolika
© Alo Lõhmus/Postimees

Üks inimene küsis minult, et miks on EKRE inimesed nii kurjad? Vastasin: “Sest nad näevad, et Nõukogude Liit on tagasi, aga teised seda ei näe, ei taha näha või tahavad hoopis, et keegi sellest aru ei saaks. Oleme vihased, sest Laulva revolutsiooni ajal kättevõidetu pudeneb peost!”

Noorte jaoks on Nõukogude aeg midagi sürrealistlikku ja nad ei oskagi näha, kuidas kõik kordub. Meie, vanemad põlvkonnad, peame neile seda tänase päeva näite varal üksüheselt üle selgitama.

Kunagi kirjutati kõik, alates moosiretseptist kuni tehaste ehitamiseni, Moskva poolt ette — praegu on iga asja aluseks eurodirektiivid. Me ei otsusta paljusid asju enam ise, vaid otsused tehakse mujal. Kui Euroopa Liidu asemele peaks loodama Euroopa Föderatsioon, siis ühel päeval astume üle selle piiri, kus Nõukogude liiduvabariikidel oli otsustamisel rohkem õigusi kui EL-i liikmesriikidel. Ühise rahandusministri ja -poliitika loomine, mille EL on käivitanud, on esimene ja väga pikk samm selles suunas.

Kunagi olid Eestil omad saadikud NSVL Ülemnõukogus ja need käisidki Moskvas välja sõdimas vahendeid liidufondidest — praegu käib see samamoodi Euroopa struktuurifondide rahadega. Tunnistame ausalt — me oleme käest andnud peremeheõigused ja hakanud vabatahtlikult sulasteks, sest nii on mugavam, vastutust on vähem.

Lasnamäe ja liidutehaste töölised, moslemid ja Molenbeekid — no mis vahet seal on?

Kui viia jutt eesti keele, kultuuri ja rahvuse püsimajäämisele, siis 1980. aastatel oli olukord sama, mis praegugi. Vene keel tõrjus meie emakeelt välja, samas aga räägiti eesti keele ja kultuuri piiritust õitsengust (võrdle Kaljulaidi propagandaga), käibetõeks kultuuri kohta oli “sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. 1970. aastatel toodi Eestisse tohutul hulgal immigrante ida poolt, tekkisid umbkeelsed Lasnamäed ja priviligeeritud elanikkonnakiht — nüüd veetakse sisse araablasi ja neegreid ning kui see pole veel katastroofi mõõtmeid võtnud, siis just tänu EKRE-le. Isegi jutud on samaks jäänud: pagulaste puhul räägitakse solidaarsusest (nõukogude ajal internatsionaalne kohustus) ja tööjõu vajadusest.

Kapot KGB-ga päris võrrelda ei saa, kuid ideoloogiline tagakiusamine on peaaegu sama. Nõukogude ajal mõisteti hukka “kodanlikke natsionaliste”, neid häbistati ajakirjanduses, tõrjuti välja ühiskonnast, kasvatati ümber töökollektiivides ja suleti vanglatesse. Praeguste “natside”, “rassistide”, “kseno- ja homofoobidega” pole jõutud veel vaid viimase tasemeni ehk kinnipidamisasutustesse sulgemiseni.

Muidu aga on ühiskonnas juba ammu üks ja ainus tõde, jahitakse “vihakõnelejaid”, “teisitimõtlejaid”, “diskrimineerijaid” — inimesed, halloo, see on juba kord olnud ja seda alles hiljuti, ühe okupatsiooni ajal, kui ei tohtinud välja öelda mõtteid, mida tegelikult mõtlesid! Isegi meie kohtusüsteem hakkab rõhku panema justiitsmõrvadele, kus kogu kohtuprotsess on juba karistus!

Siit jõuan välja ka Rail Balticu, tselluloositehase ja fosforiidikaevandamiseni, mida surutakse Eestile peale nagu omal ajal liidutehaseid. Esimene müüt peitub selles, et näiteks tselluloositehase tehnoloogia olevat kaasaegne ja mingit reostust ei saavat tullagi. Mina olin 2010. aastani ajalehes “Sakala” üks neist ajakirjanikest, kes kirjutas uute EKSEKO sigalate rajamisest ja alati öeldi keskkonnamõjude hinnangutes — te ei tunnegi, et sigala teie kodu kõrval on. Aga alati tunti ja sama vängelt!

Meie raha jalutab Swedbanki kaudu minema — miks mitte fosforiiditulu?

Fosforiidi ja muude maavarade kaevandamise puhul räägitakse sama juttu, lisaks ka seda, et me kaevandame nüüd ise, mitte Moskva. Taas — inimesed, ärgake! Meie endi raha seisab Skandinaavia pankades, kes viivad siit saadud miljonid riigist välja — tulu maavaradest jalutab samamoodi minema, meile jääb rikutud maastik ja kadunud joogivesi. Me elame globaalses maailmas, kus raha tehakse meie-sugustes ääremaades, tulu aga talletub London Citys.

Sama on ka Rail Balticu puhul, kus räägitakse mingist väidetavast vajadusest meile kõigile. Nõukogude ajal olid Eestis liidutehased, Dvigatel, Loksa laevatehas, Volta ja paljud teised, mille toodang viis meid küll näitajate, tänaste Exceli tabelite järgi tööstustoodangu tippu, aga tulem läks ikkagi siit kaugele. Miks peame me oma riigi pinnale looma infrastruktuurid ja tootmisüksused, mida kasutavad ja kust saavad tulu teised? Kui palju saavad neist asjadest kasu need 1,3 miljonit inimest, kes on hetkel Eesti kodanikud?

Isegi head asjad mõjuvad halvasti

Ainsad asjad, mida võib taasiseseisvumise järel tõsiselt heaks pidada, on võimalus käia kogu maailmas vabalt reisimas, õppimas ja töötamas, ning kaupa täis poed — midagi sellist Nõukogude Liidus polnud. Paraku kipub täis kõht liigselt uniseks muutma ja siis ei märkagi, kui oled taas ahelais, vabadus maailma näha aga viib selleni, et ühtäkki oledki maailma oma ja lapsepõlvekodu jaoks kadunud. Need mõlemad heaoluühiskonna hüved töötavad juba täiega negatiivses suunas ka Eesti puhul.

Mis saab edasi? Vaadake vaid neid momente — seda, kuidas Euroopa Liit ja Brüssel oma liikmesmaid üha enam sunnivad ja ähvardavad; kuidas üha enam otsustamisõigust kuhjub Brüsselisse; kuidas inimesi sunnitakse üha enam kohustuslikult armastama pagulasi ja vähemusi; kuidas Tallinnas näeb üha rohkem võõraid nägusid ja kuuleb võõraid keeli, kuid üha vähem emakeelt; kuidas turvalisus kaob pommiplahvatuste kõminasse; kuidas võimurite sõnad ja teod lähevad üha enam lahku — ja siis mõistate, et Nõukogude Liit koos Brežnevi puhmaskulmudega ongi tagasi!

Miks siis EKRE inimesed ikkagi kurjad on? Sest nad näevad “üht kuuendikku kogu maakerast” varjusurmast tõusmas ja Laulva revolutsiooni saavutusi põrmuks pudenemas. Selle vastu võidelda saabki vaid vihaga, sest tegu on vaenlasega, sotsialismi totalitaarsuses pole midagi head ning alustuseks tuleks endale ja noorematele põlvkondadele teadvustada kõik see, milles ma siin kirjutasin: Euroopa Liit ja Nõukogude Liit on kaksikvennad.

Ma usun, et paljud vaidlevad mulle vastu, öeldes ennekõike, et me ei saagi teisiti, kui et peame suurematega koos olema ja et maailma probleeme peamegi globaalselt üheskoos lahendama. Aga arvestagu nad, et maailm pole meie sõber, seda pole ei moslemid, putinivenelased ega ka multikultuurlased. Nendega kaasa uludes me ainult reedame iseenda, see aga on orja tee ja sulase saatus.