Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Vambola Kolbakov: Utoopia nimega Maa ajaloolises vaates biokeemiku pilguga

-
29.10.2016
img_2993

Alates XIV sajandist võis iga vähegi mõjuvõimu omava kohaliku üliku, rääkimata juba valitsejatest, kaaskonnast leida vähemalt ühe kentsaka, habemesse kasvanud ja põletusarmidega kätel ja näol tegelase, keda nimetati alkeemikuks. Alkeemiku põhiliseks ülesandeks oli tol ajal olmes enamkasutatava metalli- seatina-, muutmine kullaks või siis vähemal määral hõbedaks. Kindlasti leidus nende inimeste hulgas üksikuid andekaid inimesi, aga enamus neist kujutas enesest aktiivseid ja järjekindlaid, kuid vähese haridusega skisofreenset ambitsiooni omavaid tegelasi.

Milleks kogu see alkeemia jant? Aga eks ikka raha pärast. Münte vermiti kullast, hõbedast ja müntide arv ehk nende kvantitatiivne hulk peegeldas mõjuvõimu. Mida rohkem münte, mis sellest, et vähe võltsituid, seda suurem võim.

Kogu sellele vilkale aga viljatule tegevusele tegi kiire lõpu Suur Prantsuse Revolutsioon. Hävingu halastamatus väljendus sellel korral paberile trükitud uudse väärtuse mõõdu kasutusele võtuga ja hetkega asendati kategooria-väärtus mõjuvõimu vastu, uue kategooriaga: mõjuvõim väärtuse vastu. Sealjuures laienes suisa revolutsiooniliselt ka väärtuse enese mõiste. Kui enne hõlmas see endas väheseid haruldasi metalle, siis nüüd muutus väärtuseks praktiliselt kogu maine rikkus. Kapitali oli sõna otseses mõttes võimalik toota ja teha seda määratult suuremas mahus kui seda mistahes eelneval ajaloo perioodil. Selle läbi tekkinud muutus viis kauplemise kohtade, börside, mobiilsuse ja kauplemise mahu erakorralise suurenemiseni ja just nimelt siis kohtusid esimest korda informatsioon kui inimese intellekti looming ja nüüd juba uus väärtus, nimetagem seda siis vulgaarselt rahaks.

Nimelt levitati 19. juuni 1815.a  varahommikul, vahetult enne Londoni börsi avamist, valeteadet Napoleoni võidust Waterloo lahingus. Tõde selgus alles keskpäevaks, aga selle aja jooksul oli omanikku vahetanud juba väga suur hulk materiaalseid väärtusi ning mis veelgi tähtsam- mõne tunniga tekitati alus tänase päevani püsivale finantsvõimu struktuurile. See kolme-nelja tunnine ajaloo hetk on vahest järgnenud kahte sajandit enam mõjutanud kui mistahes järgnenud sündmused. Niitide otsad, millega päästeti lahti 100 miljonit ohvrit ja meeletul hulgal purustusi tekitanud järgnenud relvastatud konfliktid ja sõjad, sõlmiti kokku just selle kolme-nelja tunni jooksul.

Uus süsteem, nimetagem seda uueks Maailma korralduseks, toimis äärmiselt progressiivses võtmes kuni eelmise sajandi seitsmekümnendate aastate lõpuni ja seda vaatamata praktiliselt permanentsetele relvastatud konfliktidele ja suurtele sõdadele ning võib- olla just sellisena püstitatud mõjuvõimu rohkendamise eesmärkide tõttu arenesid tormiliselt ka teadus ja tehnika. Uute tehnoloogiate teke ja rakendamine sarnanesid sarisünnituste ahelaga, lõppude lõpuks on kogu selle tegevuse tulemusena Maa elanikkond suurenenud kümnekordselt ja see põhiline, mille poole me kogu oma maises elus püüdleme: intellektuaalne võimekus, selle summaarset kasvu võiks kirjeldata määramatusena.

Traditsiooni vastaselt on ajaloo kulgu hoopis huvitavam jälgida kui kombineerida omavahel objektiivset reaalsust inimese kui bioloogilise subjekti eksistentsist ja aja determinatsiooni läbi irratsionaalsuse.

Vastupidiselt tuhandetele tänapäeval tunnustatud teooriatele determineerivad inimese majanduslikku tegevust kaks põhilist asjaolu. Esiteks tema bioloogilisest olemusest tulev paljunemise ja kehatemperatuuri 37 kraadi C  säilitamise instinkt ja teiseks Maa tiirlemisest ümber Päikese ja Maa pöörlemisest ümber oma telje tulenev aastaaegade vahetumise ning öö ja päeva vaheldumise objektiivne reaalsus. Sellele kahele tuli aga omakorda leida irratsionaalne, edasiliikumiseks gradienti loov väli ja selle põhjal „konstrueeritud“ mootor. Ja selleks mootoriks on huvi keskenduda oma intellektuaalsele arengule. Viimane vajab aega tegelda iseendaga ja just see viimane kategooria liigutab ka teadust, tehnikat ja kunsti. Inimene püüab ennast vabastada kurnavast füüsilisest tegevusest andmaks endale vaba aega. Sellega paralleelselt ja sealjuures kas alateadlikult või siis teadlikult, enam arenenud indiviidide puhul igal juhul, determineerib inimene aega irratsionaalsena ehk loob ise endale arenguks vajalikke määramatusi. Määratletud, ratsionaalne tegevus on vaid eelnenud määramatusest tekkinud viljade kasutamine, millele paratamatult järgneb uus määramatus. Seega irratsionaalsus väljas ja ratsionaalsus sees annab inimesele ja kokkuvõtvalt ka ühiskonnale tervikuna käitumise algoritmi.

Uus määramatus asutati 13.jaanuaril 1983.a  Washingtonis ja figurantideks ehk PR- nägudeks määrati alguses Intel, Texas Instruments ja Bill Gates. Hiljem lisandus tegijaid juurde. Lisaks religioossele algele nägi seekordne irratsionaalne toimetus juba algselt ette uue loodud süsteemi ajutist iseloomu. Nimelt loodi uus süsteem omalaadse viirusena vana ja juba hääbuva religiooni kõrvale ning mitte selleks, et vana tervendada, vaid seda lõplikult hävitada. Mõjuvõimu abil väärtuste loomine ja jagamise järgneval ratsionaalsel perioodil viidi loomulikult täiesti teisele tasandile. Nüüd võis seda mõjuvõimu ja koos sellega ka kapitali toota mistahes ajal, mistahes kohas ning tehniliste abivahendite suutlikkuse korral mistahes kvantitatiivses mahus.

Ratsionaalne viljade maitsmise periood on ettearvatult kujunenud üpriski omapäraseks. Maailm ja koos sellega inimesed elaksid ning toimetaksid permanentselt justkui mingis intensiivravi palatis. Pidevalt tuuakse nende elupaika haigeid juurde ja bakalaureuse tasemega arstid toimetavad neile valediagnoose. Tarnitavad ravimid ei ravi, vaid viivad koheselt sõltuvusse. Osa sellest palatist on taas hõlvanud alkeemikud, kes toimetavad ja müristavad seal oma regulaarsusega kaks korda ööpäevas püüavad kogu kupatust maha põletada. Üksikud loodusteadlased, kes veel sosinal deklareerivad termodünaamika seaduste toimet arreteeritakse viivitamatult ja paigutatakse paremal juhul külmikusse jahtuma, halvemal juhul visatakse aplausi saatel lihtsalt aknast välja. Habemega naised peavad korda, ulatades külastajatele kitleid ja toimetades grante sõnakuulelikele põlvilseisjatele. Regulaarselt  toimuvad meelelahutuse üritused sisaldavad endas enamikul juhtudel silmamoondajate trikke või siis erilist rõhuasetust paljunemisinstinktile. Lisaks kõigele on kogu aeg külm.

Selline aga ongi olnud algne idee ja ettevalmistus uueks määramatuseks, uueks üleminekuks reaalsusesse täiesti uuel tasandil. Tasandil, milline erineb tänasest looduse ja tema kooskõla märgatavalt sügavamal tunnetamisel ja selle mõistmisel. Tasandil, kus teadus ja tehnika mitte ei arene välisel sunnil toimetatud protsesside alusel, vaid lähtuvalt oma sisemisest loogikast ja sisaldavad obligatoorse elemendina oma sisemist elegantsust ja perfektsust.

Loomulikult on selles ratsionaalsuses oma osa heal, milline kantakse üle eelnevast süsteemist ja seda eelkõige vajamineva energia osas. Muutus on toimunud ja nüüd tuleb hoolikalt jälgida keda seekordne ühiskondlik sünergia nimetab figurantidena, kui üldse kedagi nimetab. Igal juhul oleks seekordne ratsionaalne tasakaal planeeritud pikaaegsena ja vabastavana läbi põhjalike struktuursete muutuste. Tagasitulek identiteedi, seega nii oma vaatleja staatuse kui ka samaaegselt keelelis-kultuurilise päritolu juurde võib olla üheks selle märgiks. Nüüd peab see kodeeritud religioosne alge lahendama mõjujõu ning eeskätt selle kontsentratsiooni probleemi ja samaaegselt vastama küsimusele. Kas natsioonid ja sellest tulenev rahvuslik huvi suudavad vastu seista ja prevaleerida üleüldise internatsionaalselt globaliseeruva pedofiilia üle ehk kas ikka ja jälle ei hakka revolutsioon lõpuks sööma oma lapsi?

Utoopia mõiste konstrueeris Thomas More oma teoses „De optimo Reipublicae statu deque nova insula Utopia“ kahest kreeka keelsest sõnast: outopia-mitteeksisteeriv ja entoopia-hea koht.

Seega irratsionalism selle kõige selgemas väljenduses ja seda irratsionalismi jälgides ning paigutades meid kõiki vaatleja positsiooni tekib paratamatult küsimus kas me üldse eksisteerime sellel Maal? Kas meil on üks Jumal ja kas mitte see üks Jumal ei olegi just see määramatuse määraja, meie irratsionaalse poole omanik? Või kas meil saabki millegi suhtes, nii ratsionaalse või siis irratsionaalse poole suhtes, olla omanikku? Kui nii, siis ka tunded ja mõtted ongi ju kellegi omad ja nii vägisi tundub see olevat tänases haiglapalatis nimega Maa. Kuid kas ja kellele on see kasulik – jääb esialgu saladuseks?