01.02.2018
Wesse Allik
Wesse Allik käsitleb oma arvamusloos Keskerakonna populaarsuslanguse järgset lubadust tõsta pensione 100 euro võrra.
Idee erakorraliselt pensione tõsta tuli Mihhail Korbi suu läbi ilmselgelt peale Keskerakonna nutuste toetusnumbrite nägemist. Summagi, mis välja käidi oli mõnusalt kõlav: 100 eurot.
Mingeid arvutusi seoses võimaliku pensionitõusu mõjudega Korb loomulikult välja ei toonud. Veidi hiljem tuli peaminister Ratas välja juba pisut teistsuguse jutuga 60 – 70 eurost ja palju varem ehk siis juba sel aastal.
Regionaalminister Jaak Aab räägib samal ajal, et see tõus peaks tulema aastate jooksul, targu täpsustamata kui mitme aasta jooksul. Selge on, et ka mitte midagi muutmata, tuleks see tõus maksimaalselt järgneva 4 aasta jooksul ikkagi ära, arvestades plaanilisi tõuse ja indekseerimisi!
Ilmselgelt pole juhtivad keskerakondlased teemaga isegi pealiskaudselt kursis ja peale pensionäride häälte muu huvi puudub. Pensionärina oleksin pigem väga hirmunud oma pensioni tuleviku üle, kui valitsus loobib suvalisi arve, mida kaval PR mees kõrva sosistab.
Kuid aitame Korbi ja Ratast pisut numbritega. Eestis on 2017 aasta lõpu seisuga 305 610 vanaduspensionäri. 60 euro võrra tõstmine maksaks 220 miljonit aastas, 70 euro võrra 256 miljonit ja 100 euro võrra 366 miljonit.
Ratase jutust selgub, et see summa on planeeritud lisaks 1. aprillil olevale plaanilisele 6.3% pensionitõusule, mis maksab niigi pea 100 miljonit eurot. Juurde peaks arvestama ka pikemaajalise riigieelarve strateegias olevad indekseerimised ja tõusud, sest näiteks 1. aprilli tõus oleks selle pensionilisaga juba 116 – 125 miljonit. Sadu miljoneid on lihtne paberil loopida, kuid vaatame veidi ka riigieelarvet, kust see raha tulema peaks.
2018 aasta riigieelarve, mille koostamisel on niigi kasutatud väga optimistlike numbreid (näiteks kõikidest aktsiisidest täitub riigikassa mühinal) on vaatamata sellelegi 272 miljonit arvestuslikus miinuses.
Kui võtta arvesse asjaolu, et 2017 aasta riigieelarve jäi viimastel andmetel 413 miljonit miinusesse (planeeritud miinus oli 173 miljonit eurot), siis vahe planeeritu ja reaalsusega on 2,4 korda. Euroopa Komisjon leidis, et miinus tuleb vähemalt 360 miljonit. Ilmselgelt saadakse isegi Brüsselis aru, et väänates peale uued aktsiisid ei kasva laekumine samas suurusjärgus lisatud aktsiisiprotsentidega.
Kui samal ajal võtta eelduseks eelmise aasta soovide ja reaalsuse tulem (tõele au andes oli see vähem nihkes kui sel aasta), tuleks eelarve pärismiinuseks 650 miljonit. Lisades sinna keskerakondliku pensionitõusu, tähendaks see võimalikku pea miljardi euro suurust eelarvemiinust.
Miljard eurot eelarvemiinust tähendaks samas ligi 10% praegusest riigieelarvest. Isegi siis kui rahandusministeerium suutis sendi täpsusega 2018 riigieelarve välja arvutada tuleks ikkagi eelarvemiinuseks 492 – 638 miljonit eurot koos pensionilisaga.
Milline iganes tuleks eelarvemiinus, kindel on see, et vahe tuleb katta laenudega. Kuna selleks aastaks on maksud juba ära fikseeritud, siis ei saa veel kätt tööinimese taskusse ajada. Kui me hakkame laenama raha sotsiaaltoetuste maksmiseks siis võib üsna kindel olla, et neist laenudest me enam mitte kunagi enam välja ei rabele. Seniajani pole see õnnestunud ühelgi riigil.
Muidugi võib väita, et seoses majanduskasvuga ja veelgi lisanduvate maksudega (viimane muidugi on väga kaheldav) saadakse aja jooksul riigieelarve tulud ja kulud kontrolli alla.
Paraku söövad kaks järgnevat asjaolu igasuguse majanduskasvu ära ja hea oleks, kui puudugi ei jääks. Esmalt eurotoetuste järsk kukkumine 2021 aastal. Euroopa Liit toetab Eestit 4,4 miljardi euroga 2014- 2020 ehk keskmiselt 733 miljoniga aastas, millele lisanduvad veel põllumajandusteotused.
Suure tõenäosusega väheneb see summa 40% ehk umbes 293 miljonit aastas. Siinjuures suuresti tuleb see raha siiski leida ja seda ka tulevikus. Teede ehitusel on EL toetused olnud 36%, ettevõtluse ja regionaalarengu rahaline toetamine on toimunud ca 85–90% ulatuses ELi fondidest, jne.
Tegelikult tuleks juba praegu riigieelarve kulusid hakata kokku tõmbama, et see pauk vastu võtta, sest näiteks maanteid on vaja tulevikuski korras hoida. Muidugi võib see kõik olla ka Keskerakonna uus roheline poliitika, et Zuzu saaks kuulutada, pole teid, pole autosid, järelikult ei saastata ja kõik sõidavad jalgrattaga.
Siinjuures kõlab eriti vahvalt Jüri Ratase jutt 2017 aasta 25. oktoobri ajalehes „Pealinn“, et aastaks 2021 eelarve pole mitte ainult tasakaalus, vaid vägagi kõvas plussis, sest makstakse tagasi vahepeal tekkinud umbes 700 miljonit eurot võlgasid.
Kui Euroopa toetuste puudumisega on toime tuldud, hakkab 2020ndate keskel tundma andma pikaajalise negatiivse iibe vits. Kui hetkel ja lähitulevikus jääb vanaduspensionäride arv 300 000 inimese kanti, siis järgmise kümnendi keskel hakkab see järsult kasvama, jõudes 30 aasta pärast umbes 360 000 – 380 000 inimeseni.
Kui hetkel on iga vanaduspensionäri kohta 2 tööealist elaniku, siis selleks ajaks (st kui Eesti pensionäride arv jõuab tippu) on vahekorraks kujunenud umbes 1,3 tööealist inimest.
Võttes arvesse neid numbrid eeldab ainuüksi praeguste pensionite säilitamine (indekseerituna inflatsiooniga) päris korraliku majanduskasvu. Rääkimata muudest tohututest väljakutsetest sotsiaalsüsteemis, millest kõiki on raske isegi rahaga lahendada.
Suuremas plaanis pole kaks varasemat ületamatud probleemid, juhul kui ei võeta lisakohustusi. Kui Keskerakond tõesti hakkab pensioneid tõstma kiiremini kui majanduskasv seda lubab võib kindel olla, et ülejärgmistel valimistel tullakse jälle millegi sarnasega välja. Teiste sõnadega hakatakse tegema teadlikult Kreekat.
Kuigi Eesti ajakirjandusele meeldis rääkida Kreeka pensioninumbritest palju, siis reaalsus on see, et Kreeka mediaanpension on langenud 500 euro kanti kuus. Riigi keskmise pensioni, mis on umbes 722 eurot viivad kõrgemale aga eripensionärid (samuti pensionifondide väljamaksed). Samal ajal on kukkumine toimunud umbes 1300 eurose keskmise pensioni pealt 2009 aastal.
Võib muidugi ilkuda, kuid kõigele vaatamata on Eesti pension 2009 aastast 301 eurost kasvanud 442 euroni. Kui hullumeelsusi ei hakata tegema, kasvab edasi. Samal ajal kõigi arvestuste kohaselt ei näe Kreeka pensionärid enam 2009 aasta pensioneid (kui arvestada ka inflatsiooni) vähemalt järgneva 20 aasta jooksul.
Vaadates eelnevat 20 aastat, siis 1997 oli Eesti SKP inimese kohta 4 052 dollarit ja Kreekas 13 472 dollarit. Aastal 2016 need ühtlustusid umbes 18 000 dollari juures ja praeguseks on Eesti ette läinud. Kui arvestada juurde inflatsiooni, siis tegelikult on Kreeka hetkel vaesem kui oli 20 aastat tagasi.
2000 alguses olid Kreekas pensionid ning avaliku sektori palgad „liiga väiksed“ ja neid tuli kiirelt kasvatama asuma. Kümnendiga kukkusid need reaalselt oluliselt madalamale kui enne „kasvatama“ asumist. Lisaks tõid kaasa majandusprobleemid millest lahtisaamist arvatavasti mitte ükski praegu elusolev kreeklane ei suudagi ära näha.
Eestis on populistliku „Kreeka majandusmudeli“ maaletoojaks olnud Keskerakond. 2006 aastal lubas Keskerakond avaliku sektori palgaks 25 000 krooni kuus ehk ligi 1600 eurot. Seda ajal millal keskmine palk oli 9350 krooni ehk 597.57 eurot. Ühesõnaga 1000 eurot kohe otsa! Mis oleks maksma läinud umbes 1,6 miljardit eurot aastas (Eesti riigieelarve oli tollal 3.9 miljardit).
Praegune pensionitõusu lubamine jääb samasse katekooriasse, õigemini on isegi ohtlikum. Erinevalt varem nimetatust on ta isegi lühiajaliselt tehtav. Kuid mõlema algidee on sama: elada üle oma võimete. Siinjuures mitte keegi ei ütle, et Eestis ei peaks pensioneid tõusma. Arvestama peab aga asjaolu, et juba praegu moodustavad sotsiaalkulud riigieelarvest ligi poole (ja seoses elanikkonna vananemisega nad kasvavad), mis tähendab seda, et kõiki neid asju tuleb väga targu otsustada.
Kui aga valitsus pilli lõhki ajab ja tuleb taas kärpima asuda, saab sotsiaalvaldkond kõige suurema löögi, sest mujalt pole võrreldavaid summasid lihtsalt võtta. Kui keegi arvab, et Eesti riik peaks sotsiaalsektorisse ohtra laenamise tulemusel makseraskustesse sattuma, siis ta eksib kõvasti. Praeguste ja tulevaste pensionäride huvides oleks see, et Eesti riik oleks pensionite osas stabiilne. Erakonna reitingutest johtuvad kõlavad lubadused ja läbimõtlemata otsused viivad varem või hiljem sinna, et keegi ei saa kuigi kindel olla, kas saab väiksemagi pensioni enam kätte.
Kui me hakkame aga pensione rahastama võlgadest, jõuame üsna pea Kreeka olukorda.