Ruuben Kaalep: Radikaalsest konservatismist

Ruuben Kaalep: Radikaalsest konservatismist

19.08.2016

Markus Järvi algatas oma 10. augustil Eesti Ekspressis ilmunud kirjutises väga vajaliku diskussiooni tänapäeva konservatismi olemuse ja suundumuste üle. Kuna nüüdses Eestis on konservatism olemuslikult seotud rahvuslusega, tõstatub küsimus millestki enamast kui lihtsalt ühe ideoloogia tulevikust. Tõepoolest võib rääkida kosmilise korra püsimisest, sest just rahvuste kaudu säilib inimkonna varieeruvus ja seeläbi meile teadaolevalt kõige intelligentsema liigi evolutsiooniline potentsiaal.

Võrreldes maailmavaadet (rahvuslus) ja ideoloogiat (konservatism) mõjub viimane kindlapiirilisemalt ja sestap raamistavamalt. Nimelt on kõik läänemaailma poliitilised väärtuskonfliktid paigutatavad lihtlabasesse konservatismi-liberalismi dihhotoomiasse, kus liberaalidelt oodatakse uuendusi ja muutusi ning konservatiividelt nende vastu võitlemist. See kehtib suurepäraselt USA ja Suurbritannia konservatiivide puhul, aga ka meie võime seda lugeda igast ühiskonnaõpikust.

Üksnes sellisest käsitlusest lähtuvalt ei saa arukas inimene end kunagi pidada puhtakujuliseks liberaaliks ega konservatiiviks. Igasuguseid muutusi tervitab või kõigi muutuste vastu võitleb ainult loll. Niisiis on küsimus muutuste suunas. Ja siin tuleb ilmsiks kaval lõks, mille liberaalid on konservatiividele seadnud. Kuna liberalism tahab monopoliseerida ajalooratta liigutamise, on konservatism sunnitud alati kaitsma asjade hetkeseisu, mis aga paratamatult on eelnevate liberaalide uuenduste tulemus. Nii jääb konservatism ka alati kaotajaks, olles relvituks tehtud ilma suuna, rünnakujulguse ja metafüüsilise maailmatunnetuseta.

Selline, liberaalidele meeldiv konservatism on sunnitud jagama liberaalse ideoloogia maailmavaatelisi aluseid. Rahvuslus on liberalismi jaoks mööduv etapp ajaloos. 19. sajandi rahvuslus seostus liberalismiga, kuna võitlus käis toona domineerinud paljurahvuseliste impeeriumide vastu. Pärast impeeriumide kokkuvarisemist liikusid liberaalid edasi, rahvuslus jäi konservatiivide kanda. Nüüd, kus liberaalide pingutused on uuesti viinud rahvuspiiride hägustumiseni, oodatakse Lääne konservatismilt uue olukorraga harjumist, ja vahest ilmekaima näitena on Saksamaa konservatiivist liidukantsler Angela Merkel sellega vägagi eeskujulikult hakkama saanud.

Nii on nüüdisaja Lääne konservatismil ka vähe ühist printsipiaalse vastuseisuga liberaalide maailmavaatele, mida väljendasid Prantsuse revolutsiooni ajal vana korda kaitsnud aristokraadid. Üks revolutsioonilise liberalismi filosoofilisi alustalasid on idee kõigi inimeste võrdsusest, millele rahvuslusest üha enam võõrduvad konservatiivid julgevad vastu vaielda vaid ühes väga kitsas valdkonnas. Selleks on majandus, aga ka seal kaitstakse eeskätt kunagist Adam Smithi ideedel põhinenud liberaalset majandussüsteemi. USA konservatiivide näitel on tulemuseks pigem rahvusvaheliste suurkorporatsioonide kaitsmine riikliku regulatsiooni eest ja seeläbi rahvuslust ohustava globaalmajanduse soosimine.

Sotsiaalne võrdsus oma loogilise lõpuni viiduna tähendab rahvusriigi jaoks piiri kadumist enamjaolt põlisrahvusest moodustuva kodanikkonna ja muude riigialamate vahel. Eestis on kutsed kodaniku-, mitte rahvuspõhisele riigile alati seotud kavatsusega kodakondsuspoliitikat tunduvalt lõdvendada. Mittekodanikele massiline kodanikuõiguste andmine lähtub muidugi otseselt liberaalsest võrdsuseideest. Edasi jõuame selleni, et võrdne õigus ühes riigis elada on üldse kõigil homo sapiensidel. Rahvusriigil on sellega aga lõpp.

Liberalismi ahtrivees järelelohiseval versioonil konservatismist saaks rahvuskultuuri säilitamiseks olla vaid üks programm: kõige allesjäänu külmutamine, muuseumieksponaadina hoiule võtmine, rahvariietes kaerajaani vihtumine aegade lõpuni. Liberaalidele oleks selline konservatism mugav vastane ja oma soovmõtlemises just niisugusena nad Eesti konservatiive nägema kipuvadki. Sest sel moel ei satuks konservatism kuidagi vastuollu liberalismi programmipunktidega. Muuseumiriiulil on meile – vähemalt mõneks ajaks – koha reserveerinud ka liberaalid.

Sisuline ja edukas konservatism saab seega olla vaid radikaalne. Konservatism, mis plaanib vähemalt sama põhjalikke muutusi kui liberalism. Konservatism, mille energia ei kulu mõttetuteks vägikaikavedudeks liberaalidega nende dikteeritud küsimustes, vaid mis kasutab seda tõeliselt uue raja puhastamiseks rahvuse tulevikku. Konservatism, millel on lõpuks päris oma tulevikuvisioon ja mis suudab panna liberaalid fakti ette.

Aga isegi täiskasvanud ja oma tee leidnud, väestatud radikaalne konservatism peab endale aru andma, et on siiski pelgalt vahend rahvusluse enesekehtestamiseks. Ideoloogia on küll paljudes punktides maailmavaatest konkreetsem, aga just seetõttu kõlbab ideoloogia mõne kindla ajaloolise rolli täitmiseks. Meie ajastu defineeriv, globaalne konflikt on rahvusluse ja globalismi, identiteedi ja halli massi, rikastava omapära ja totalitaarse ühetaolisuse vahel. Radikaalne konservatism kui ideoloogia saab meile anda relvad selles kultuurisõjas.

Lõks, kuhu võib langeda just konservatismi radikaalsem vorm, on ülemäärane mineviku idealiseerimine. Võib olla suur kiusatus keerata ajalooratas tagasi Prantsuse revolutsiooni eelsesse aega või vähemalt Eesti sõdadevahelisse perioodi. Kuid nii Prantsuse revolutsiooni kui 1934. aasta riigipöörde juured peitusid neile eelnenud ajastus. Kunstlikult minevikku uuesti üles ehitades ei õnnestuks meil vältida põhjusi, mis viisid tollaste süsteemide katastroofilise kokkuvarisemiseni.

Oswald Spengler kirjeldas kultuure kui elusorganisme, mis õitsevad ja närtsivad, jõudes oma elutsükli suvest sügisesse ja talve. Praegu on igas suunas vaadates Euroopa talv. Impulsid, mis on viimased kaks aastatuhandet viinud Lääne tsivilisatsiooni maailmas domineerima, säilivad veel, kuid on vanaks jäämas ja närbumas. Liberalism on sel moel ühe Euroopa tsükli viimane staadium – see ei ole väljastpoolt tulnud hävitav jõud, see on ühe kultuuritsükli olemus koltunud, elavast traditsioonist äralõigatud kujul.

Kas ei esinda liberaalne progressiusk vääramatusse utoopiasse sedasama faustilikku, lõpmatusse küündivat euroopa hinge, mis viis kord maadeavastuste ja teaduse ning tehnika arenguni? Kas ei ole universaalse nõude taga viia demokraatia ja inimõigused kõigile maailma rahvastele sama ilmeksimatuse tunne, mis tõi kunagi ristisõdijad Liivimaale? Kas altruism, külalislahkus ja ligimesearmastus, millele apelleerides Euroopat immigrantidega üle ujutatakse, ei ole siis sügavalt meie kultuuri juurdunud?

Need tsivilisatsiooni kandvad ideed võisid ehk minevikus teha Euroopale head, kuid paratamatult toimivad nad tsükli lõppjärgus meie enda vastu. Seepärast on eriti oluline suunata meie energia uue Euroopa äratamiseks, mitte lõpulejõudva tsükli tagasipööramiseks. Isegi kui teatud tingimustes oleks võimalik taastada keskaja vara- ja võimusuhted, vahest moraalgi, oleks tegu ikkagi kultuuri külmutamisega. Ja paraku ka ühe ajatsükli lõpu ning teise alguse edasilükkamisega.

Julius Evola üks tähtteoseid “Mäss nüüdismaailma vastu” võtab hästi kokku radikaalse konservatismi esmased põhimõtted. Tema hilisel perioodil kirjutatud “Ratsuta tiigril” aga otsib just vastust küsimusele, mida teha ajajärgul, kus Lääne tsivilisatsioon näib olevat pöördumatus allakäigus ja iga katse seda peatada paistab üksnes vaevusi pikendavat. Me peame allakäigu lihtsalt üle elama, ütleb Evola. Meil tuleb hukutavat liberalismi näha kui vihast tiigrit, kelle seljas me peame püsima, kuni loom on end väsinuks jooksnud.

Parimad tingimused Lääne allakäigu üleelamiseks on just nimelt Euroopa idaosal, kuhu kuulub ka Eesti. Ühe kultuuritsükli lõpp ja teise algus ei tähenda rahvuse väljasuremist. Liberalism on silmnähtavalt lõpusirgel – see on jõudmas absurdini, kus ka liberalismi enda väärtused ei tähenda enam midagi. Me peame tagama enda püsimajäämise ja selle hetke ära ootama, sest just siis tekib võimalus alustada uut, paljudeks sajanditeks Euroopa ajalugu määravat kultuuritsüklit. Vahest on eesti rahvuskonservatiivid selle alusepanijate seas.

Muidugi ei sünni uus Euroopa kevad tühjalt kohalt ja nii tasub hakata kaardistama selle põhijooni. Nagu räägitud, peab seal kesksel kohal olema rahvuslus. Seega tuleb alal hoida rahvuse kui orgaanilise terviku tähtsust ning sidet esivanematega süvendavaid minevikumüüte, aga ka loodust ja pärandmaastikke, mis on oluliseks faktoriks kultuuriliste eripärade kujunemisel. Et demograafiliselt tagada rahvuse taastootmine, on vajalikud pereväärtused. Rahvus peab eksisteerima orgaanilise kogukonnana, aga oleme näinud, et kogu tsivilisatsiooni ähvardavate ohtude neutraliseerimiseks on vajalik ka rahvusteülene euroopa identiteet – mida võib laiendada eurooplaste järeltulijaile Põhja-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja mujal.

Vahest peamine muutus, mis hakkab eristama Lääne tsivilisatsiooni uut ajajärku eelnevast, seisneb tehnoloogias. Bio- ja nanotehnoloogilised arengud võivad sajandi jooksul tundmatuseni muuta majandussüsteeme ja sõjapidamist. Võitlus sellise tehnoloogia vastu oleks mõttetu ja ka ohtlik, kuna esimesena seda valdav riik – või korporatsioon, terrorirühmitus, üksikisik – saaks kõigi konkurentide ees märgatava eelise. Just kosmilise korra alalhoidmiseks tuleb ehk Ida-Euroopa riikidel ühendada jõud, tagamaks, et sajandi lõpul oleks nanomaastikul jäme ots traditsionalistide käes.

Tehnoloogia pakub väljundit ka kultuuri kevadisel ajajärgul lõõmavale avastuskirele. Tulevased eurooplased peavad saama seda rakendada Päikesesüsteemi äärealasid uurides, esimestel hüpetel öötaevas paistavate tähtedeni uute maailmade poole purjetades. Ehk just teadusavastused võimaldavad meil ka taasleida oma vaimsuse. Kvantmehaanika on juba praegu, jõudes inimese ja ümbritseva suhet puudutava müstilise vaatlejaefekti või aatomite sisemuses varitseva sõnulseletamatu tühjuseni, liikunud punkti, kust senine ratsionaalsus enam edasi ei aita. See avab taas ukse religioonile.

Nõnda peab uue ajastu vaim leidma oma koha ka kultuuris. Kultuuri ei tohi külmutada, see peab olema elav. Meil tuleb leida vahendid uute avastuste kirjeldamiseks traditsiooni kaudu, sest tõeline, kõikehõlmav Traditsioon sisaldab juba niikuinii endas kõiki Universumi saladusi. Kõik metafüüsiliselt puhas on sellesse integreeritav. Me võime rõõmustada Rumeenia ja Ungari techno-muusikute üle, kelle looming põhineb kohalikul helipärandil, ja peame hakkama mõtlema, kuidas ehitada nanomaterjalidest maju vastavalt kuldlõikele ning pühale geomeetriale.

Mineviku külmutamisel põhinev, liberaalidele mugavaks tehtud läänelik konservatismivorm ei ole võimeline säärastele väljakutsetele vastama. Seda suudab teha üksnes radikaalne ideoloogia, mis vastuseks liberalismi tulevikuutoopiale pakub välja oma tuleviku, kus kohtuvad futuristlik tehnoloogia ja ürgne maailmatunnetus. Kui meie haarame initsiatiivi, on lõpuks tänased liberaalid need, kes kangekaelselt ja tagajärjetult meie valitud suunale sõrgu vastu ajavad. Aga kui meil õnnestub Euroopa põhjaskäigu sünged aastad üle elada, ei teki neil enam eales võimalust uut rahvuste kevadet ära hoida.

Kommentaarid