Leo Kunnas: meie ühiskonnal lasub vastutus tuleviku ees

Leo Kunnas: meie ühiskonnal lasub vastutus tuleviku ees

20.02.2017

Hiljuti saabus trükist Eesti kirjaniku ja sõjaväelase reservis Leo Kunnase romaan „Sõda 2023″, mis kirjeldab kahe erineva stsenaariumi kaudu Eesti sõda Venemaaga. Mida Kunnas oma uue raamatuga saavutada püüab, küsib teine kirjanik URMAS ESPENBERG.

Urmas Espenberg: Oled humanitaar ja militarist korraga, kuidas selline kombinatsioon toimib?

Leo Kunnas: Väga rahulikult ja harmooniliselt, üks mitte ei välista, vaid toetab teist. Enamik kaadrisõjaväelasi, eriti need, kes ise sõjas olnud, on tegelikult sõjavastased, sest teavad, mida sõda tähendab. Humanitaarid on üldjuhul nagunii sõjavastased, sest neil on kalduvus mõista sõja mõttetust ka ilma selles ise osalemata. Sestap olen ilmselt üks Eesti sõjavastasemaid inimesi.

Urmas Espenberg: Kui palju sinu sõjandusalaseid ideid ja soovitusi kuulda võetakse?

Leo Kunnas: Minu kirjutistel ja väljaütlemistel on üks eesmärk – esmane iseseisev kaitsevõime tuleb üles ehitada. Pakun lahendusi, kuidas seda teha. Neid, kes ise ennast kaitsta ei suuda, pole võimalik ka liitlasvägedel abistada.

Viimastel aastatel on toimunud vastupidine – mitmes aspektis, eriti juhtimissüsteemi osas – on Eesti muutnud end suurriigi ideaalvastaseks. Peame säärasest ohtlikust olukorrast välja rabelema, enne kui on hilja.

Meie ametiisikud on esitanud kaks põhilist vastuväidet: Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, mistap ei ole riigi kaitsevõme tugevdamiseks vaja teha midagi erilist, lisaks ei olevat meil esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamiseks nagunii piisavalt ressursse.

Kumbki väide ei vasta tõele. Pärast külma sõja lõppu keskendusid NATO riigid sõjalistele operatsioonidele väljaspool oma piire ning jätsid territoriaalkaitse unarusse. Enamik Euroopa liitlasi, samuti Rootsi, kärpisid drastiliselt kaitsekulusid ning relvajõude, viies sisuliselt läbi ühepoolse desarmeerimise. Samal ajal on meie idanaaber pärast president Vladimir Putini võimuletulekut oma relvajõude järjekindlalt tugevdanud ning see protsess jätkub täna ja lähitulevikus täie hooga.

Donald Trump ei ole esimene USA president, kes Euroopa sõjaliselisele nõrkusele tähelepanu juhib. Seda tegid ka Barack Obama ja George Bush noorem, aga tulemusteta.

Meie põhjanaaber Soome on suutnud üles ehitada täieliku, mitte esmase, iseseisva kaitsevõime kõigest keskmiselt 1,3-1,4% suuruste kaitsekulutustega SKTst. Meie kõrval on empiiriline tõestus, et see on võimalik. Küsimus on eelkõige ressursside ratsionaalses ja sihtotstarbelises kasutamises. Soome on sellega hakkama saanud, Eesti mitte. Kibe tõde on, et laiapõhjalist riigikaitset ja esmast iseseisvat kaitsevõimet ei ole Eestis üles ehitatud. Sellest võin järeldada, et mind ei ole kuulatud.

Veel ei ole liiga hilja ennast kokku võtta, nii ametiisikutel kui ka kogu meie ühiskonnal.

Urmas Espenberg: Millises suunas areneb sinu meelest kaasaegne kirjandus?

Leo Kunnas: Ma ei ole kirjandusteadlane, et võiksin pädevalt sõna võtta kirjanduse arengu teemadel, samuti ei võta ma endale kirjanduskriitiku rolli, et arvustada teiste kirjanike teoseid.

Mõned tähelepanekud mul siiski on. Kirjandusteosed muutuvad vormilt lühemaks ja lakoonilisemaks, piirid erinevate žanrite vahel hägustuvad või kaovad sootuks. Nooremad lugejad eeldavad põnevat süžeed ja hoogsat sündmuste arengut. Siin on kahtlemata suurteks mõjutajateks kiire elutempo, filmikunst ja arvutimängud.

Kui mu 11-aastane poeg luges kohustusliku kirjandusena läbi Charles Dickensi „Oliver Twisti“, küsis ta minult imestunult: „Kuidas on võimalik, et ühes raamatus võivad sündmused nii aeglaselt areneda? Miks see raamat nii paks on, kui seal suurt midagi ei juhtu ning kui juhtubki, siis ainult loll ei suuda seda ette näha?“

Mul on tunne, et need laused võtavad kokku uue, pealekasvava põlvkonna hoiakud.

Urmas Espenberg: Sul ilmus äsja romaan „Sõda 2023“, mida on nimetatud dokumentaalromaaniks, samas on seal ka palju fantaasiamängu. Kas tegemist on ulmeka või dokumentaalromaaniga?

Leo Kunnas: Ulmekirjanduses on eraldi alažanr – hoiatusromaan. „Sõda 2023“ võiks liigituda hoiatusromaanide hulka. Dokumentaalromaan kõlab muidugi uhkelt, aga kuidas oleks võimalik dokumenteerida tulevikku?

Fantaasiamänguga „Sõda 2023“ ei hiilga, pigem on see ulmeromaani kohta tavatult fantaasiavaene. Kui tegevus toimub lähitulevikus, ajaloolises plaanis kiviviske kaugusel, ei jää fantaasiaks kuigi palju ruumi.

Kui käsitada puhta ulmena võimalust, et Eesti suudab esmase iseseisva kaitsevõime üles ehitada ning NATO kui allianss ennast kokku võtta ja sõjalise tasakaalu Baltikumis taastada, on lugu tõesti paha. Sel juhul oleks Eesti Vabariigi päevad loetud. Raamatu mõte on näidata, et meie ühiskonnal lasub vastutus tuleviku ees. Me loome oma tuleviku ise, oma tänaste tegude ja tegematajätmistega.

Urmas Espenberg: Millest raamat räägib?

Leo Kunnas: Raamat räägib sõjast Venemaaga, käsitades seejuures kõige ohtlikumat võimalikku stsenaariumi.Ei ole olemas negatiivsemat või positiivsemat sõda, sõjad on kõik negatiivsed, isegi juhul, kui osapool, kelle hulka kuulun, selle võidaks.

Ma ei ole tõesti varem kohanud ühtegi kahe võimaliku stsenaariumiga hoiatusromaani, mis muidugi ei tähenda, et sääraseid ei võiks kusagil maailmas olemas olla. Kuigi tegelased on samad, on olukorrad, kuhu nad satuvad mõlemas osas täiesti erinevad. Kui lugeja ei teaks, et ka teine osa on olemas, võiks ta mõlemat osa, „Koljatit“ ja „Taavetit“, näha ka täiesti eraldi raamatutena.

Peeter Tergens pääseb ilmselt kirjanduslike kujude ajalukku sellega, et on nii realistliku kui ka ulmeromaani tegelane. Sääraseid tegelasi pole kuigi palju.

Jah, „Sõda 2023“ on nii sisult kui ka vormilt mõnevõrra tavatu raamat. See sulandab ühte erinevaid žanre: realistlikku romaani, ulmeromaani ja publitsistikat, kompab nende piire. Raamatut saab lugeda mõlemast otsast. Soovi korral võib kummagi osa lõpus olevad maailmasündmuste võimalike arengute kirjeldused vahele jätta ning alustada uuesti teisest otsast. Ka illustratsioone, pealegi erinevate kunstnike illustratsioone (kolmel peategelasel neljast on igaühel oma illustraator), ning kaarte ja lahinguskeeme ei leia just igast taamatust.

Urmas Espenberg: Kas arvad, et Venemaa võiks meid tõepoolest rünnata nii, nagu raamatus kirjeldad?

Leo Kunnas: Ma kirjeldan raamatus kõige tõenäolisemat varianti, kuidas see võiks juhtuda, lootes ise kogu südamest, et seda ei juhtu.

Ainus kindel tee sõja ärahoidmiseks on jõudude tasakaalu loomine NATO riikide ja Venemaa (siia tuleb lisada ka Valgevene väed) vahel Baltikumis ning kogu Ida-Euroopas. Eestis tuleb iseseisev kaitsevõime üles ehitada, kui tahame iseseisva riigina püsima jääda.

Iga inimene peab võitma koletised oma hinges ja saavutama sisemise rahu. Sõjad lakkavad siis, kui mitte ükski meist enam neid ei ihalda.

UU

Kommentaarid