04.07.2016
640px-USA_Flag_Map.svg
USA Iseseisvuspäeva tähistatakse 4. juulil. (NB! juhtumisi on 4. juulil sünnipäev ka Uute Uudiste portaali peatoimetajal Espenberg-il – toimetuse märkus)
Aegu tagasi sõitsime USA Informatsiooniagentuuri produtsendi George Santulliga Charlottsville-ist Virginia ülikooli, mille peahoone poollkaarjas kuju meenutab veidi Väike-Maarja lähedal asuvat admiral Krusentserni Kiltsi mõisat. Otse üles mäkke paistis maaisanda loss.
Lainetav Virginia maastik kasvatab kõike – neitsilik loodus annab hoolsale ja vabale mehele rikkalikku saaki. Juhul kui sul on vabu töölisi, musti orje ja palju maad. Thomas Jeffersonil oli kõike – 2000 hektarit kasvatas tubakat, aedvilju ja maisi, 600 töölist ja 130 neegerorja töötasid 6 päeva nädalas ning said 2 vaba päeva jõuludeks ja lihavõteteks. Ehitati neoklassitsistlik peahoone Monticellosse, mis itaalia keeles tähendas väikest küngast. Kes on näinud filmi „Tuulest viidud“, siis sama tüüpi sammaste ja kupliga hoone juures rullus Clarke Cable ja Vivian Liegh armulugu.
Monticello on tänase Ameerika sünnikodu. 1776 aastal Ameerika kolooniate vabakaubandus ja eluolu halvenesid järsult, sest Briti koloniaalülbus ja röövellik maksupoliitika üritas kolooniate rüüstamisega katta seistmeaastast sõjapidamist Prantsusmaal.
Sama aasta suvel kogunesid 13 osariigi esindajad kongressile ning esitasid nn Viie Komitee, eesotsa valiti hea stiili ja terava mõistusega Thomas Jefferson. Tema kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni just siin Monticello istanduses täna, 4. juulil, 240 aastat tagasi.
Ehkki hobused viisid teksti laiali ning 56 „ head meest, oma elu ja vara ning püha au nimel“ allakirjutanut delegaati tegid seda Philadelphias alles 2. augustil, loeb ameeriklane oma iseseisvust, mis lubas vabal mehel püüelda „oma õnne poole“ (pursuit of happiness) ikkagi sellest hetkest, mil tint Thomas Jeffersoni Hollandist toodud linapaberil kuivanud oli.
Vaatasin Monticellos Jeffersoni alkoovi, kus ta magas ja kabinetti, kus ta leiutas primitiivse käekoopiamasina, mis mehaaniliselt kordas tema sulejoont. Terve ameeriklase mõistus „common sense“ ja „american mind“ juhtisid tema mõtet. Tänaste kalesilmsete politikaanide meelest oleks Jeffersoni deklaratsioon ülimalt kahtlane populistlik dokument nagu ka Pätsi, Vilmsi ja Koniku „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ aastast 1918.
Alguses on alati sõna! Idealistid võivad ainsa suletõmbega muuta maailma, luua uut elu. Juristid, poliitikud, ametnikud ja prokuraatorid võivad seda lamestada, saamamehed, kes kohal alati esimestena, ainult röövida.
Ameeriklastel oli oidu hoiduda lihtsakoelisest diktatuurist ning järgida igameheõigust kuni Samuel Colt tegi kõik mehed “võrdseks“. Ehkki too demokraatia ja vabadusejutt tundus „asjalikele inimestele“ tihti kasutu ja kahjulik, säilitasid ajakirjanikud, kongresmenid ja senaatorid ning kohtunikud siiski algse, Jeffersoni aegse idealismi. Iga sigadust ähvardab vähemalt printsiibis avalik hukkamõist ja karistus.
Eestis, kus meie „omad jeffersonid“ väsisid kiiresti, lasti võimudel kiiresti iseneda mugavustsoon ehitada, võimude lahususel tuimalt kokku sulada ning tulemus on kurb ja hale – ajakirjandus, mis peaks olema nõrgema poolel, lämiseb võimu kiita; kohtud teevad head võimuritele; parlament tuiutab eurodirektiive ja mämmutab endale kasulikke seadusemuudatusi – halvad seadused pluss kehvad kombed?
Aga, ennäe , mis võimas maa – maailma suverään- ,idealistlikust Ameerikast sai. Vanal Euroopal tuli mitu ilmasõda maha pidada ning alati tuli Ameerika appi siinset hullust lõpetama. Tänane Euroopa on jälle iseenda mülkas…
Thomas Jeffersonil oli Monticellos hobune nimega Caractus. Hobuse nimi viitas briti ülikule, kes roomlaste vastu võideldes vangi võeti ja Roomas senati ette viidi. Tema kõne vabadusest oli sedavõrd võimas, et ta vabastati sealsamas. Kontinentaalkongressilt, kus Iseseisvusdeklaratsioon lõpuks allkirjastati meenutatakse „tundmatut patriooti“, kes kõhklejaid ja ülitarku kahtlejaid manades hüüdnud:
„Kirjutage alla või nöör kaela! Kirjutage alla või kirves langeb! Kirjutage alla või võllad tõusevad!“
Kas ka seekord aitab Ameerika Euroopal leida üles oma vabaduse idee ning „föderalisierung“- hullusest vabaneda? Britid tegid igal juhul algust, nemad kui saarlased ongi vist pisut teisest puust kui kängunud kontinentaalid.