JUHTKIRI: Rahvuskonservatiivide vaim presidendivalimiste kohal

Elus juhtub juhuslikke asju. Puu kukub autole, keegi jääb auto alla, keegi võidab loteriiga miljoni, keegi vähetuntud inimene saab üleöö kuulsaks, jne.

Elus on ka vääramatuid asju nagu surm või see, et haigusega lähedases kokkupuutes oleval inimesel tekivad sügelised, samuti see, et päevale järgneb õhtu, sellele öö ning me ei saa sinna midagi parata. Need asjad juhtuvad vääramatult ja seepärast neid nimetataksegi paratamatuseks.

Tegelikult aga käivad asjad enamasti käsikäes ehk toimivad dialektiliselt.

Kui nüüd tuua antud teema meie äsjalõppenud presidendivalimiste juurde, siis Kersti Kaljulaidi saamine riigi esimeseks inimeseks haakub sellegi küsimusega. Kas see oli juhus või oli kõiges juba ammu kokku lepitud? Kas oli veel faktoreid, mis protsessile mõju avaldasid?

Enamikule, kes pole poliitika telgitagustega kursis, tundus, et tegu võis olla juhusega. Valimised Riigikogus ei õnnestunud, sest seal oli väga võrdne seis ning sama asi kordus ka valimiskogus. Mis siis muud üle jäi, kui tuli leida kiiresti sobiv kandidaat, viimane kähku vanematekogus kooskõlastada ja presidendiks teha. Elik „meie Kersti“ kui puhas juhus.

Siiski oleksime naiivsed kui peaksime seda vaid juhuseks…

Juba kevadel oli Kaljulaidiga juttu võimalikust kandideerimisest, mis toona sinnapaika jäeti, ent „musta hobuse“ kaalumisvariandina siiski tallel oli. Keegi sellele erilist tähelepanu ei pööranud, sest meedias köitsid enam kirgi suured pealkirjad Kaljuranna “enneolematust edust” ning Kallase, Jõksi ja Repsi “võimsast esilekerkimisest”.

Ükski analüütik ega poliitikaasjatundja pole tegelikult mõistnud rahvuskonservatiivide rolli ja mõtet seekordses presidendirallis. See pole kaugeltki “16 häälega läbikukk” nagu paljudele pealiskaudsetele peavoolu usku inimestele tunduda võib.

Rahvuskonservatiivide ja Mart Helme roll seekordsetel presidendivalimistel oli tegelikult oluliselt suurem kui pildilt paistis ning see väljendus igas valimisetapis. Esmalt suutis just EKRE oma oskusliku tegutsemisega Riigikogus viia valimised edasi valimiskogusse. Edasi üllatas aasta otsa meediapeksu taluma pidanud Konservatiivne Rahvaerakond võimuklikki ja õukonnameediat võimega seada Mart Helme kandidatuur valimiskogus üles. Hea saavutus uue parlamendierakonna jaoks! Näiteks Vabaerakonna taoline moodustis poleks seda ilmselgelt suutnud.

Kuid ka valimiskogus hõljus rahvuskonservatiivne vaim edasi ja seda suuremal määral, kui osati arvata. Just see vaim, mis imbus peavoolu kõrval inimeste teadvusse juba suvisel Arvamusfestivalil, toosama kurikuulus rahvuskonservatiivne vaim, mis tegelikult paikneb iga eestlase vereringes, hinges ja südames, kuid vahepeal millegipärast kuskile ära kaob, andis võimaluse Helmel saada toetust, mis muidu kellegi teise taha oleks läinud. Edasi nurjas rahvuskonservatiivne vaim juba Kallas-Savisaare ebaeetilise sobingu valimiskogu teises voorus ning viis valimised tagasi Riigikokku.

Kolmas kord sekkusid rahvuskonservatiivid protsessi, kui vetostasid kahest variandist Eestile kahjulikuma ehk reformistide käepikenduse Jüri Luige kandidatuuri vanematekogus. Alles peale seda sai võidutsema kuulus kuningas Juhus ja Kersti Kaljulaidist saigi Eesti esimene naispresident. Kuna rahvuskonservatiividel oma kandidaati esitada ei lastud ja mõned Kaljulaidi seisukohad neile ei sobinud, ei antud ka oma seitset häält, kuid rohkem teha polnud võimalik. Nüüd astus mängu kuninganna Paratamatus. Paratamatus juhtub ja juhus on paratamatu!  Tegelikult oleks presidendi otsevalimised märksa selgem protsess, mis niipalju segadust ei külvaks.