Venemaal on juhtumas midagi huvitavat. Givi (Donetski Rahvavabariigi ‘mässuliste’ komandör) äsjane tapmine tõmbab endale meediaväljaannetes palju tähelepanu. Palju enam kui mõne teise Novorossija sõjapealiku surm.
On kuulda Ukraina rahvuslikke poliitikuid ütlemas, et Vene meedia valmistab rahvast ette Venemaa interventsiooniks Donbassis. See tundub üsna tõepärane. Kuigi see pole ainult „Kreml“, kes kõike juhib, tunduvad põlgus, ärritatus ja pettumus olevat need peamised emotsioonid, mida Venemaa tunneb Kiievi vastu. Ja kuigi suuremahuline avalik sõjaline interventsioon Donbassis ei ole kindel, siis Venemaa nn. rahutagamisoperatsiooni teema lendleb Moskvas vabalt ringi ja selle üle arutletakse avalikult.
Pärast Trumpi asumist Valgesse Majja on olemas teoreetiline võimalus, et ÜRO JoN (UNSC) võib sellist operatsiooni sanktsioneerida, eriti siis, kui Venemaale pannakse tema tegevuse tagajärjena kohustus Novorossija üles ehitada. Venemaa kardab, et teda trikitatakse Ukraina territooriumi oma kontrolli alla võtma koos sellest tulenevate kohustustega. Sest nagu rahvusvaheline õigus selgelt määratleb, on iga okupeeriv jõud vastutav tema kontrolli all oleva territooriumi administreerimise (ja ka ülesehitamise) eest. Venelased aga ei tahaks olla süüdlased ja sel juhul ei peaks nad ka selle segaduse tagajärgede eest maksma. Samuti teab Venemaa juhtkond hästi, et olukord Venemaa majanduses – rahanduses ei kannaks sellist koormat välja.
Siiski on olemas selge võimalus, et aastal 2017 näeme Ukrainas toimuvas sõjas saatuslikku ja põhimõttelist muutust. Ühelt poolt, on võimalik Ukraina „viimane“ lootusetu rünnak oma alade tagasivõtmiseks, kuid kas see toimub või mitte on siiski kahtlane. Kui toimub, võib see olla Ukraina viimane „hurraa“ ja ülimalt tõenäoline, et pärast seda Ukraina alistub. Kui sõjaline variant ühel või teisel viisil välistada, jääb põhiküsimuseks: kes tekitatud segaduse eest maksab? Kusjuures nii USA kui Venemaa osutavad näpuga Euroopa, eriti aga Saksamaa peale.
Teisipidi arutledes on olemas variant, et Ukraina riik kukub raskuste tõttu näiteks ise kokku. Selles olukorras peavad kõik põhimängijad kokku tulema ja mõistma, et riik tuleb uuesti üles ehitada. Euroopal pole taas valikut, sest vastasel korral peaks ta leppima hiiglasliku põgenike lainega Ukrainast.
Venelaste plaan näib aga olevat järgmine: teha Kiievile selgeks, et ainus võimalus on järgida Minski teist lepingut. Selle täielik täitmine tähendaks Ukraina juhtkonnale paraku „pehmet enesetappu“. Kui ei, võib Kremli meelest tulla „tugev enesetapp“, mis sisaldaks endas võimalikku Venemaa piiratud interventsiooni Ukrainas ja ka DNR-LNR (Donetski ja Luganski Rahvavabariigid) tunnustamine Moskva poolt muutuks kindlaks võimaluseks.
MÄRKUS: Repliiki ajendas kirjutama veebiväljaandes Uued Uudised ilmunud ja raadiosaates Räägime asjast kõlanud Mart Helme hinnang Välisministeeriumis valitsevale olukorrale, kus ei tunta erilist muret meile niiväga oluliste teemade üle
Loe ka: Mart Helme: Eesti välispoliitika elab mineviku mugavustsoonis
Jaan Kuusk
Allikas: The Saker
FOTO: Scanpix