Meil osatakse oma ajalugu ja inimesi, ka juba ammu kadunukesi, hinnata. Väidetavalt neid mäletatakse ja nad on meie rahvuslik aare. Kas ikka on ja mille alusel langetatakse valikuid?
Hiljaaegu tuli jutuks keegi Jürgenson, kellest paraku keegi mitte midagi ei teadnud, välja arvatud suurepärane muusik ja muidu tark inimene Margus Kappel. Sestap tuleb sissejuhatus pisut pikem. Kes on too unustatud Jürgenson? Unustatud kahjuks vaid oma sünnimaal…
1836.aastal sündis toonases Revelis üsna vaeste kaluriteperes Venemaa üks suuremaid muusikaärimehi Peeter Jürgenson. Tema isa oli rannakalur Hans Jürgenson ja ema Sõrust pärit Aet Jürgenson. Juba viieselt saadeti Peeter ametit õppima, peagi isa suri ja neljateistkümneselt suundus nooruk vanema venna Joosepi juurde Peterburi. Joosep oli ametis muusikatarvete poes Moritz Bernardi juures. Peetrile oli juba Revelis väljaantud kulla alamgraveerija ametitunnistus ja venna juures õppis ta juurde veel noodikirjutamise.
Kõik see kulus marjaks ära alul Bittneri ja hiljem Stellovski noodikirjastustes. 1859.aastal sai ta koha Schildbachi kirjastuses Moskvas, kuhu kolis tänu oma tekkinud tutvustele Venemaa muusikute seas ning juba kahe aasta pärast asutas ta eeskätt Rubinsteini rahalisele toetusele oma äri. Nii tekkiski tulevane väljapaistev muusikategelane, kes andis välja umbes 500 (!) helilooja noote. Nende viiesaja hulgas oli enamik tolle aja Venemaa tuntumaid heliloojaid, seal oli ka tema lähedase sõbra Pjotr Tšaikovski peaaegu kogu looming, mis nägi ilmavalgust just Peeter Jürgensoni kontoris.
Oma filiaalid avas ta Odessas, Riias, Peterburis ja välismaal, suurima neist Leipzigis. Suurima muusikakirjastuse 50 aastapäevaks oli asi juba niikaugel, et pärijate-poegade Borissi (Tšaikovski oli ta ristiisa) ja Grigori eestvedamisel ilmus umbes 8000 väljaannet aastas ja neil oli tööl 18 graveerijat! Kui ettevõte 1918. aastal natsionaliseeriti, muutus see „Muzgis-iks“ ja hiljem, 1964.aastal „Muzõkaks“. Jürgensoni nimi tähistab isegi tänapäeva Venemaal tervet dünastiat. Tema lapse-lapse-lapselaps Boriss Petrovitš Jürgenson (1949-2015) oli veel hiljuti Venemaa Heliloojate Liidu vastutav sekretär ning juhtis Peeter Jürgensoni nimelist fondi, mille toetajate hulgas oli ka M. Rostropovitš, Vene kultuurifond ning Heliloojate Liit. 2001.aastast korraldab fond koos Moskva Konservatooriumi ja Heliloojate Liiduga Jürgensoni nimelist rahvusvahelist noorte heliloojate konkurssi, milles on osalenud üle 850 helilooja rohkem kui 50 riigist!
Kes kujundab meil tuntuse ja tundmatuse, mida või keda mäletada ja keda mitte? On see teadlik ja ametlik valik? Meil räägitakse ülivõrretes sageli interpreetidest, keda keegi ei tunne ega tea ning polegi eriti midagi, miks peaks. On muusikalid, mida käiakse kaemas, et „ajast“ mitte maha jääda, täiesti võhiklik (väheste väga meeldivate eranditega) „kriitika“ kütab asja üles, tipp-poliitikud valivad endale lemmikud, keda rahastatakse ja promotakse – saadetakse „meeletu eduga“ välismaale ja ühes sellega „tapetakse“ ära nii mõnedki, kellest oleks võinud üsna suure tõenäosusega midagi kujuneda. Riigi poolt toetatavad ja promotavad organisatsioonid toodavad „tähti“, kes hiilgavad sõprade hulgas ja majanduslikus mõttes ongi see paljudele ainuke võimalus. Raadiod esitavad kindlat nomenklatuuri, minnakse kindlapeale, repertuaari ja artistide valik alluvad poliitilise tähevabriku tahtele.
Samas – meil on ju ka tegelikke suurusi ja neid pole vähe. Ilma igasuguse riikliku toe ja promota sõitis Ameerikasse praegu tegelikult ülimalt popuaaarne Li`l Joena tuntud Laur Joamets, hea maitse ja liialdusteta virtoosliku mänguga kitarrist. Ta on praegu maailma absoluutne tipp, kuid kas olete tast midagi kuulnud? Praktiliselt midagi, kuigi võiksime tema üle uhked olla. Aga tundub, et peavoolule ta ei sobi. Ära sõites küsisin temalt, et miks nii? Vastus oli täiesti siires, kurb, kuid arusaadav – tahan nii väga hästi mängida, kuid kellele seda siin vaja on?! Õnneks ikkagi veel on. Mis on ühist Jürgensonil ja Joametsal?! Nad on mõlemad päris ja tõelised.
FOTO: PM/Scanpix _ Laur Joamets 2008 aastal kontserdil “Laulud tähtedega”