Mihkel Langebraun: Rahvuskultuurist, eesti külakiigest ja kultuurrahvastest – II osa

Mihkel Langebraun: Rahvuskultuurist, eesti külakiigest ja kultuurrahvastest – II osa

24.04.2017

Eestis on kahjuks tänaseks jäänud alles üksikud koolid (kui sedagi), mis klassikalist, ilusat ja kõrgetasemelist eestikeelset kõnet õpetavad. Millegipärast on siin mindud isevoolu teed – eesti keele saatust võetakse sama loomulikult, nagu üht metsikult kasvavat õunapuud ajanurgas, kõdunegu see või maha.

Iga-aastane emakeelepäev on küll tore algatus, ent taaskord üks loosunglik üritus, kuna keele ellujäämine ja keelepuhtus ei sõltu ühestki aastapäevast. See on pidev protsess ja töö. Maailmas on muide kümneid ja isegi sadu väikerahvaid ja keeli, neist kultuurrahvaid ja kultuurkeeli aga vähe. Eestlased on läbi sajandite olnud piiri peal. Siin me peamegi aga veidi uurima, mis on eesti kultuur? Kus on selle kultuuri juured? Mis on eesti kultuuri tuumaks ja eriosaks? XIX sajandil murdsime kultuurrahva piirist üle, eestlaste arv kasvas jõudsalt, vabanesime pärisorjusest, tekkisid rahvuslikud ajalehed, laulupeod, saime eepose, ametliku kirjakeele ja algas rahvuslik ärkamisaeg.

Muide, täiesti eksitavad on teooriad, mida siiani siin-seal peavoolus levitakse, nagu oleks eesti rahvus tekkinud 19. sajandil. Pole põhjust seda teemat siinkohal põhjalikumalt käsitada, kuid täiesti faktikindlalt oli eesti rahvus koos oma põhitunnuste ja traditsioonidega olemas juba Läti Henriku aegadel, väga tõenäoliselt juba sajandeid enne Läti Henrikut. Üheks konkreetsemaks ajalooverstapostiks (kuigi kontakte oli muidugi sajandeid varem) võiks lugeda Norra kuninga Halfdan Valge hukkumist lahingu käigus X sajandi alguses Eestis. Kes vähegi eestlaste kui rahvuse olemuses enne sakslaste koloniseerimist kahtleb, võib lugeda Henriku kroonikat ennast tänapäeva eesti keelde panduna, kuna see on tänuväärselt läbi sajandite tolmu säilinud. Õigusega tunnistavad ajaloolased, et eestlaste ja selle keele püsimajäämine läbi ikete on olnud omamoodi ime, mis on näidanud selle rahva visadust ja mida me peaksime kiivalt hindama.

Muide, sisult on määratlus “piiririik” mitmes mõttes väga täpne, samanimelise teose tähtsuse tõi kerkinud kultuuridebatis välja ka kirjanik Rein Veidemann. Üks karme tõikasid on see, et peale muude piiride oleme ka rahvuste väljasuremise piirialal. Natuke kadunuketest. Liivlased – väljasurnud XX sajandi keskpaigaks, vadjalased – hääbunud, vepsalased – juba unustatud rahvus, ingerlased – assimileerunud ja vaevumärgatavad, karjalased – kunagisest 40% karjalaste osakaalust Karjalas on alles 7%. Me peaksime oma kunagistele sakslastest koloniseerijatele tänulikud olema, kuna kõik meie lähemad sugulased ida pool on sisuliselt väljasurnud. Muide, ka mujal lähinaabruses on murded ja väikerahvad järjepanu kadunud, latgaleid on Lätis alles veel 150 000 inimese ringis, viimase 800 aasta jooksul täiesti väljasurnud hõime Läänemere idakaldal on aga mitmeid: jatvingid, seelid, 17.sajandiks kuralased (kuralased ise seda enam tunnistada ei saanud, kuid 1945.a. Kura koti lahingutes viibinud vanaisa meenutanud, et suurtükituli olnud nii ränk, et maa hakkas lainetama) ja preislased, juba 16. sajandi paiku nende väiksemad veljed: skalvid, semgalid. Sellepärast tahangi rõhutada: tuleb teha vahet, mis kriteeriumite alusel me kultuuri mõõdame. Kui kultuuri mõõdupuuks on see, mitu muuseumi, kultuurisaadet, heliteost ja taiest on Eestis (nt aastas) tehtud, siis tõepoolest ei sure “eesti kultuur” kunagi välja. Ka siis, kui eesti keel on täiesti välja surnud või see on nii moondunud, et vanema põlvkonna inimesed enam arugi ei saa, millest räägitakse. Kõik sõltub mõõdupuust. Kui me rääkime rahvuskultuurist – sellisena nagu teda sadu (või isegi tuhandeid) aastaid siin on tuntud, on lugu tõsisem. Rahvuskultuur selle ajaloolises võtmes on meil juba ammust aega suremas. Näiteks oli XX sajandi alguses Eestis püsivalt asustatud suurem osa Eesti 1500-st saartest. Isegi mõnekümnehektarilised väikesaared põhjarannikul ja läänerannikul olid mitmesajapealiste kogukondadega. Tänapäeval hääbub elu isegi suursaartel, väiksemad on ammu tühjad. Kadunud pole mitte lihtsalt rannarootslased, vaid kogu randluse kultuur on lähedal kadumisele. Seetõttu on mõõdupuu oluline, kultuur ei ole niivõrd abstraktne suurus, et seda ei saaks mõõta.

Minu isikliku arusaama järgi oli eesti rahvuse ja rahvuskultuuri kroonijuveeliks XX sajandi algus, mis tipnes autonoomia ja iseseisvusega. Heldimusega loen admiral Pitka mälestusi, keda pean Eesti omariikluse materiaalseks ja sõjaliseks isaks (keda huvitab, võib lugeda tema mälestusi, peavoolu ajalugu sellest peaaegu ei kirjutagi; kirjanikest on Pitka pärandit tunnustanud Kross). Admiral meenutab ühes peatükis, kuidas istunud ühes ruumis trobikonna eesti meremeestega – kõik eri Eesti rannikutelt (ta ise oli “valge vares” Järvamaalt) – kus nende kõigi eri murded moodustanud otsekui “vikerkaarevärvilise kanga”. Pitka nimetas seitset rannikumurret, millest mõnda ei eksisteeri praeguseks juba aastakümneid. Osade puhul keegi ei teagi enam, kuidas neid kõneldi. Ega Hurtki jõudnud igasse kihelkonda ja saarele Eestis. Tänaseks ei eksisteeri enam sadu külasid ega mitmeid kihelkonnamurdeid. Just see on küsimus, mille järgi me peaksime minu arvates mõõtma eesti kultuuri ja võtma vastu otsuseid selle olukorra parandamiseks. Ülikoolid, teatrid, muuseumid, teadusasutused ja spordisaalid üleöö ei kao, aga eesti küla koos ajaloolise rahvuskultuuriga võib hääbuda veel kiiremini, kui sellest arugi saame. See on kasvava kiirusega toimunud juba 1944.aastast alates ja kui midagi ei muutu, siis milleks lõpuks need teadusasutused, spordisaalid ja muuseumid?

Üksnes muuseumitel oleks siis funktsioon väljasurnud eestlaste eksponeerimise näol. Käesoleva eesmärgiks pole koguda negatiivseid mõtteid või halada kaotatud mineviku hiilguse üle. Kindlasti on võimalik veel palju ära teha, et olukorda parandada – näiteks võtta kasutusele uusi talude taastamise toetusmeetmeid, luua võimalusi murrete ja paikkondliku kultuuri säilitamiseks (ka taastamiseks), pärimuskultuuri kaitset ja investeerida enam piirkondade arengusse. Kuid enne nende teemadega tegelemist, tuleb tunnistada probleemi tõsidust – eesti keel ja põliskultuur (kui pärandkultuur) on sisulises väljasuremisohus (või pöördumatus moondumisohus) juba meie eluajal. Viimased 25 aastat on sedagi probleemi jaanalinnu kombel ignoreeritud. Kui me ei tunnista probleeme, ei ole võimalik neid ka lahendada.

Kokkuvõtteks soovin lühidalt käsitleda küsimust sellest, kust on alguse saanud eestlus laiemas mõttes. Hiljuti võttis suure hulga leheruumi maailmakirjaniku Krossi poeg selleks, et selgitada, kuidas Eesti riik ei alanud Peterburis. Mõistan, et Reformierakonna poliitikul on omad põhjused sääraste spinnide kerimiseks, aga tegelikult on see pigem tarbetu vaidlus algusest peale. Peterburis, Tallinnas, Berliinis, Leipzigis, Stockholmis, Londonis või Pariisis (kõigil neil on Eesti riikluse ja kultuuriajaloo seisukohalt olnud oluline roll) – mis vahet seal on?

Kui räägime rahvuse südamest, kestmisest ja säilimisest, siis soovin öelda, et eestlus ja just eesti kultuur kõige sisulisemas mõttes algas mudasel sooserval palke veeretades. Täpselt nii, nagu Tammsaare seda kujutas. Lugege Eesti ühe asutava isa, Pitka, lapsepõlvemälestusi Järvamaa kivistelt põldudelt – kust tegelikult algas rahvuse sünd? Muide ka Vabadussõja üht esimest võidukat lahingut aitas võita kohalik metsavaht, kes vabatahtlikult ja omaalgatuslikult luureülesandeid täitis. Ilma Eesti talude, külade ja metsadeta eestlust – sellisel kujul, nagu ta aastatuhandeid (või vähemalt Halfdan Valge sõjakäigu aegadest) – ei ole võimalik säilitada. See pole enam see eestlus. Kaob üks kolmest ilmasambast – eesti keel, eesti põlisloodus või eesti küla – siis vajub see rahvus laiali. Eestlus ei ole lihtsalt Issanda and või tingimusteta kingitus. Kui meie ise oma rahvuskultuuri ei hoia ega kaitse, vaid üksnes selle üle vaidleme, regionaalpoliitikasse jätkuva üleolekuga suhtume, ajaloolise keele koos murretega minetame ja külad lõplikult hülgame, siis eestlus hääbub. See on aga paraku tõsiasi, mitte arvamus.

Seotud lood: Mihkel Langebraun: rahvuskultuurist, eesti külakiigest ja kultuurrahvastest – I osa 

 

Kommentaarid