Mind ajendas mõtteid mõlgutama teema, mis seotud riigijuhtimisega ja mille tõi välja peaministri nõunik Ruta Arumäe. Tema põhiväide oli, et riigi majandust juhitakse Rahandusministeeriumi Exceli tabeli järgi, arvestades, et tulud ja kulud oleksid tasakaalus ning kaasnevaid mõjusid ei ole arvestatud.
Väljastpoolt vaatlejana tundub, et nii see asi käibki, ja et meie Eesti riiki juhitaksegi tegelikult nagu aktsiaseltsi, mis on orienteeritud eranditult ainult tulu saama. Kasutades maksumaksja raha peaks aga riik olema väljas ka nö. Kliendi ehk siis riigi puhul kodanikkonna ja elanikkonna huvide eest. See asjaolu nõuab otsustajailt suuresti emotsionaalseid ja elulisi otsuseid, mille aluseks ei saa alati olla nimetatud matemaatiline vidin ja juhtimispõhimõte. Peaminister reageeris R. Arumäe avaldusele oodatult: tänas tehtu eest ja soovis Arumäele uusi jõukohaseid väljakutseid, ehk siis mittemidagiütlevalt. Endine rahandusminister Maris Lauri aga nii helde ei ole ning tema hinnangul peab peaministri nõunik olema ise aktiivsem. Ruta Arumäe arvamusloost paistab, et tõenäoliselt ta ei hoomanud päris täpselt, milline on tema ülesanne ja kuidas seda täitma peab! Üllatus, üllatus, nõunik peab hakkama peaministrit juhtima? Ehk on küsimus hoopis ülesande püstitajas? Miks tundub peamine minister olevat sedavõrd nõrk, et ei suuda iseseisvalt alluvaile ülesandeid püstitada ja saab nõu kõrvalt? Võib ainult oletada, kust need väärtuslikud nõuanded tulevad.
Olen seni pidanud Maris Laurit targaks inimeseks ja küllalt tahtejõuliseks isiksuseks, aga nüüd paneb mind imestama tema järgmine väide:1 “Nüüd väita, et analüüsi üldse ei tehta, osutab sellele, et selle kriitik ei ole kursis sellega, mida erinevad organisatsioonid avalikus sektoris teevad.” Ta pakkus, et ilmselt näitab see seda, et Arumäe ei ole ise suhelnud ei rahandusministeeriumi, majandusministeeriumi, EASi, arengufondi või teiste asutustega, kus neid analüüse tehakse. Tõesti, tõesti, kas peaministri nõunik on ikka see isik, kes läheb ministrite poolt juhitavatesse ministeeriumitesse, lööb ukse jalaga lahti ja nõuab nende analüüse?
Järgmine väide on aga üsna üllatav: «Tõsi, me võime ju küsida, miks neid analüüse kõiki ellu ei viida, aga riigisektor ongi aeglane, sest see on kompromisside tegemise koht. Seal väga palju diskuteeritakse, arutatakse, see ongi aeglane protsess. Seal ei ole ühte otsustajat nagu erasektoris, et omanik või kõige suurem ülemus ütleb, et teeme nii ja kõik.»
Mida veel! Erinevate erakondade valitsusse kuuluvad poliitikud võivad omavahel leida kompromisse, kuid ellu on vaja viia ikka Eesti riigile kasulikke ja eluliselt vajalike otsuseid. Väite viimases lauses on proua endine rahandusminister toonud välja just selle põhimõtte, et erasektori otsustuspõhimõtted poliitika elluviimisel ei ole samased.
Saab ainult nõustuda LHV Panga majandusekspert Heido Vitsuri poolt väljaöelduga: 2 olen nõus neli kuud peaministri nõunikuna töötanud Ruta Arumäe hinnanguga, et Eesti riiki juhitakse primitiivselt, samas puudus Arumäel Vitsuri arvates ka ettekujutus, mida temalt oodatakse.
Heido Vitsur on toonud välja ka peapõhjuse meil valitseva vabariigi viletsuse tegevuse kohta. Sügavat valdkondadevahelist analüüsi takistavad Vitsuri hinnangul ametkondlikud barjäärid ja otsuste tagajärgi võetakse ehk teadmiseks, kuid otseselt nendega ei arvestata. «Selliseid probleeme on mitusada,» tõdes Vitsur. «Selliste asjadega, mis tegelikult lubaks riigi tegevustes sünergiat välja tuua ja ebaefektiivsust tervikuna välja rookida, selleni meie valitsus pole küündinud, isegi seda probleemi ei nähta,» lisas tõi ta probleemi näitlikustamiseks välja Eesti demograafilise olukorra.
«Ei ole näha mingit terviklikku programmi, kuidas tulla välja sellisest demograafilisest olukorrast, kuidas saada hakkama ja mida peab tegema ühes, teises või kolmandas valdkonnas,» ütles Vitsur. «Sel teemal ei räägitagi, elatakse lühiajalises maailmas,» lisas ta.
Ja lõpetuseks võib nõustuda ka Silver Meikariga, kes ütles BNSile: 3 täna hommikul sai meediast lugeda, kuidas partei liikmed püüavad Postimehes valitsuskriitilise artikli avaldanud peaministri endist majandusnõunikku Ruta Arumäed marginaliseerida, selle asemel, et mõistlikust kriitikast õppust võtta.
«Kui kriitikast õppida ei taheta, siis esimeste sammudena püütakse teist poolt marginaliseerida, kasutades üldjuhul mingit demagoogiat. Algavad isiklikud rünnakud, otsitakse mingid asjad, kus seatakse tema enda usaldusväärsus ja pädevus kahtluse alla. A la jäi tööle hiljaks,» ütles Reformierakonna väidetavast mustast rahastamisest rääkinud ja selle eest partei põlu ja kriitika alla langenud Meikar. Ta lisas, et teise asjana peale sõnumitooja ründamise püütakse teema kiiresti avalikkuse eest kustutada.
Siit ka kokkuvõte ja meie erakonnale juhendumiseks üks mõte: õppida ei ole kunagi hilja ja oma puudujääke on vaja õppimise ja osalejate kaasamisega kõrvaldada. Nii kui kiuste on sealsamas Postimehes ka Euroopa Liidu komisjonääri A. Ansipi arvamus: head nõu võetakse ikka kuulda, mis on äärmiselt õige!
_________