Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti majanduse väljavaated ja Liibanoni kurblaul

-
11.05.2015
Eesti majanduse väljavaated ja Liibanoni kurblaul

Mõeldes Eesti riigi tulevikule on teinekord kasulik mängida läbi erinevaid tulevikustsenaariume. Üks neist võib olla tulevikus kujunev olukord, kus Eesti majanduskasv jääbki hüplevaks. Järjekordsele põhjanaabrite edust tulenevale tõusulainele järgneb langus ning kui välja arvata mõned erandid siis kriitiline mass Eesti ettevõtjaid ei suuda ka järgnevate buumide ajal välisturgudele kasvada. Enamus ekspordist teenitakse regioonis lihtsakoelise allhanketöö tegijana ning Eesti jääb majanduslikus mõttes ka edaspidi perifeerseks.

Kui otsida paralleele ja vaadata, kus selline olukord valitseb, siis ühe hea näite leiab Liibanonist. Enamik (87%) riigi 4.1 miljonist elanikust (40% on kristlased ja ülejäänud moslemid) on etniliselt araablased. Kristlased armastavad endi kohta öelda muistsete foiniiklaste järeltulijad ning on koondunud linnadesse, enamasti pealinna Beirutisse. Tööl käivaid inimesi on kokku vaid 1.4 miljonit ning enamus neis hõivatud siseturule suuantud teenusemajanduses.

Liibanon on teenusemajandusel põhinev väikeriik, kelle majanduselu on peale vahepealset õitsengut regiooni turismi, panganduse ja kaubanduse keskusena jäänud kiratsema. Eelkõige regiooni tabanud ebastabiilsuse tõttu. Araablaste ja Iisraeli vahelise konflikti tulemina 70ndatest saati piirialadele kolinud palestiinlased, Iisraeli pommirünnakud Beirutile ning Tripolile on Liibanonist teinud väliskülaliste jaoks ebastabiilse ja ebaturvalise kuvandiga riigi.

Kõik see kajastub riigi majanduselus. Kuigi Liibanon on olnud edumeelne ja läbi aegade on seal väärtustatud vaba turumajanduse põhimõtteid ning liberaalset majanduspoliitikat, näiteks puuduvad piirangud välisinvesteeringutele, pole majanduslikus mõttes edu saavutatud. Peamiseks põhjuseks peetakse naabrite põhjustatud ebastabiilset välispoliitilist olukorda, mis on toonud endaga kaasa suure võlakoorma nii riigile, ettevõtjatele kui elanikele. SKT poolest, mis on 13 000 USD inimese kohta aastas, edestab Liibanon hetkel napilt Bulgaariat. Avaliku sektor on majanduse nõrkuse tõttu jäänud võlgadesse mis ületab 150% SKT-st. Kohalike ettevõtjate peamised ekspordipartnerid asuvad naaberriigis Süürias ning AÜEs ja riigist välja suudetakse müüa vaid juveele ning mõningaid teisi maavarasid. Lisaks on riigi jooksevkonto pidevalt miinuses (loe, elatakse võlgu).

Kõige olulisem aeg on Liibanoni majanduse jaoks jõulud, sest siis tulevad välisriikides (USAs, Euroopas, Aasias) töötavad inimesed kuuks ajaks koju, et oma perekonna seltsis aega veeta. See on aeg, mil peetakse pidusid, tarbitakse palju ja elavneb majandus, ühesõnaga elu keeb. Seejärel vajub pealinn taas majanduslikku vaikellu.

Kõige selle tulemusena on Liibanoni suurimaks probleemiks saanud oskustega ja parema kvalifikatsiooniga tööjõu suur lahkumine teistesse riikidesse. Ligi 1/4 tööjõust töötab välisriikides. Maailmapanga andmetel tuli 2009 a. 22% Liibanoni SKT-st välismaal töötavate liibanonlaste käest (sic!). Nagu Eestis, püütakse ka Liibanonis hoida atraktiivset maksukoormust ettevõtjatele. Valitsus teeb küll maksukärpeid kohalikele välisettevõtjatele, kes kohalikku tööjõudu rakendavad. Kuid isegi sellises olukorras tuuakse raskema töö peale jätkuvalt tööjõudu sisse Kagu-Aasiast.

Kuidas Eesti majandus saaks jätkusuutlikult kasvada? Loomulikult on meil eeliseid Liibanoni ees. Eesti välispoliitiline olukord on suhetes meie naabritega märkimisväärselt stabiilsem. Kuid mida teha, et sellelt tasemelt, kus me oma majandusega hetkel oleme, edasi minna? Kui kujutleda ennast korraks süsteemi arhitektina ja võtta vaatluse alla, mida riigi süsteemis saab teha, siis on Eesti majandusliku arengu vajalikuks eelduseks senise valitsemisaparaadiga minna kogu valitsemise süsteemi ulatuses üle uuele kvaliteedile. Mida see tähendab?

See tähendaks esiteks enesele tunnistamist, et king pigistab hetkel Eestis just majanduse poole pealt ja sellepärast tuleb nii riigiaparaadil kui ühiskonnal tervikuna just selle probleemi lahendamisse panustada. Töökohtade ning sissetulekute poole pealt on mahajäämus põhjanaabritest liiga suur, et lasta asjadel isevoolu teed areneda.
Teiseks, tähendab see majanduselu puudutavate eesmärkide ühist kokkuleppimist ja seniste tegutsemispõhimõtete ümbersõnastamist ning tegutsemiseks tarviliku ettevalmistuse taseme tõstmist avaliku sektoris. See ei tähenda teiste sotsiaalsete süsteemide unarusse jätmist, lihtsalt prioriteetseks süsteemiks, millest lähtuvalt teisi sotsiaalseid probleeme lahendatakse kuulutatakse majanduslik areng. Vastasel korral jätkub lõputu vaidlus erinevate valdkondade prioriteetsuse (nt isiksuse arengu seisukohalt intellektuaalselt huvitava teadustegevuse rahastamine riigi eelarvest vs majandusarengut toetava teadustegevuse suurem toetamine) ja arengusuundade üle ning toimub sama olukorra taastootmine.

Uus arengutase majanduses saavutatakse vaid siis, kui tegeletakse järjepidevalt ning loogilises järjekorras kõikide oluliste küsimustega, millest mingi konkreetse majandusliku tegevuse areng sõltub. Pole olemas ühte lollikindlat universaalset süsteemi, mida rakendades terve majandus sektorite üleselt kasvama hakkab ning väheste ressursside korral pole riigil otstarbekas kõigega korraga tegeleda lihtsalt sellepärast, et olla õiglane. See ei õnnestu nagunii, sest ettevõtete valmisolek mingil ajahetkel oma tegevust kohandada riigi fikseeritud ettevõtluspoliitikaga on erinev. Näiteks EAS poolt kõikidele majandussektoritele horisontaalselt suunatud teadus – ja arendusprojektide toetustest on ligi pool läinud IT- ettevõtetele kuna neile on see lihtsalt sobinud paremini. Probleemid on erinevates sektorites ja eri tasanditel väga erinevad. Näiteks, ettevõtja poolt riigi toel soetatud keeruline ja kallis puidupress võib osutuda kasutuks kuna tema äri pudelikaelaks on hoopis võimekus uuel välisturul ennast kehtestada ja turule sisse müüa. Tehnoloogia investeeringu toetusega, aga meeskonna koolitamine kaasas ei käi.

Erinevad on ka majanduses hetkel olemasolevad kasvuvõimalused, mida turud ja konkurents dikteerivad. On selge, et puitplaatide tootmise või finantsteenuste äri rahvusvahelistumise eeldused on hoopis erinevad tervishoiuteenustest või IKT –st. Sellepärast tuleb ka lahendused kujundada paindlikumalt ning vastavuses hetke probleemidega konkreetsete ettevõtjate jaoks. Asjad on märksa keerukamad ja mitmetahulisemad kui alguses tunduvad. Näiteks, meelitades riiki välisinvesteeringuid, tuleb eelnevalt ka luua toimivad mehhanismid, kuidas sihikule võetud ettevõtjad Eestisse tulles ka vajaliku ettevalmistusega töötajaid eest leiavad (kas neid koolitatakse või tuuakse mujalt sisse) jne.

IMRE MÜRK