Urmas Espenberg: lõhe Euroopa rikaste ja vaeste riikide vahel peaks kaduma, muidu pole liidul mõtet

Urmas Espenberg: lõhe Euroopa rikaste ja vaeste riikide vahel peaks kaduma, muidu pole liidul mõtet

17.07.2017

Kui Ida- Euroopa riigid vabanesid nõukogude ikkest, siis tahtsid nad kõik muidugi saada “vana hea” Euroopa sarnaseks ja seda eeskätt majanduslikult, palgatasemetelt ning heaolu poolest. Tänaseks on aga selgunud, et paraku on taas tegu olnud järjekordse müüdiga, mis pole kahjuks täitunud.

Igasuguste liitriikide ja riikide liitude puhul kipub regioonide ebaühtlane areng olema justkui reegel. Maailm on ju loomuldasa ebaühtlane, kuigi detailides erinev. Kui Eesti oli ühe eelmise suure liidu osa, siis oli Baltikum koos Moskva ja Leningradiga konglomeraadi enimarenenud osa. Sama käis meist lääne poole jäävate sotsialismimaade kohta. Nüüd on olukord vastupidine. Oleme sattunud ise perifeeriasse ja heaoluriigid on Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, varem ka Suurbritannia, kes aga nüüdsest kvalifitseerub lahkujaks.

Enamus Ida -Euroopa riikidest, nagu Eestigi, liitus ELga 2004, mõni varem mõni hiljem. Teatud osa liitus ka rahaliidu ehk euroga. Suur lootus oli, et ühises EL hakkab ka seni kehvemal järjel olnud riikide elatustase kasvama, mis oli ju tegelikult üks euroliidu laienemise põhimootoreid. Ometi pole majanduslikku ja heaolu konvergentsi siiski juhtunud. Tänaseks on saanud selgeks kurb tõsiasi, et erinevate Euroopa riikide elatustasemete vahe, mis oleks pidanud oluliselt kahanema, on endiselt äärmiselt suur. Palgavahed on jätkuvalt mitmekordsed, tööjõu liikumine aga valdavalt ühepoolne. Ida- Euroopa riigid tühjenevad tööjõust ja rahvastikust ning vaesuvad aina enam. Alternatiivina Lääne poolt pakutavad pagulasmassid ja mustatöölised, aga Ida-Euroopa riike ei ahvatle.

Mis Euroopa ühtsusest saab olla juttu olukorras, kus ühed liikmesriigid vaesuvad ja jooksevad inimestest tühjaks, samas teised nt Saksamaa aina enam rikastuvad. Kaubad ja teenused liiguvad arenenud riikidest perifeeriasse, kuna perifeeria ei suuda nendega konkureerida. Investeeringud on pidurdunud. Majandused tammuvad paigal, kuigi väiksemaid buumikesi võib ette tulla. Nõuda samal ajal pagulaste jagamist kehvemate ja rikkamate vahel on absurdne. Solidaarsus ei saa olla selektiivne.

Maastrichti leping, mis võttis kursi ühisrahale, pani paika Euroopa majanduse ühisruumi arengu ning tööjõupoliitika perspektiivid, pole täitunud. Ka Nice ja Lissaboni lepped pole asja parandanud. Tööpuudus on paljude riikides üle 10%-ndi ja mõnedes veelgi suurem. Täisajaga töötajate arv on vähenenud, samas on kasvanud osalise tööajaga töötaja hulk. Tööturu arengud euroliidu sees on äärmiselt ebaühtlased. Ühisturu keskel asuval Saksamaal ja tema ümbruses on olukord hea, kuid mida kaugemale ääremaadele seda ebastabiilsem on majandus ja heaolu.

Majanduskasv Saksamaal ja tema vahetute naabrite juures on peale majanduslangust stabiliseerunud, maksulaekumiste ülejäägid on suurepärased. Euroopa äärealadel on aga majanduskasv pea olematu ja isegi kehvem kui euro alguspäevil. Elujärg tammub paigal Balti riikides ja Poolas, Ungaris ja Slovakkias ning Rumeenias ja Bulgaarias. Isegi vanades euroriikides Kreekas ja Hispaanias on see oluliselt halvenenud.

Euroalaga liitunud Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia, Sloveenia kannatavad kõige enam, sest ei saa isegi valuuta vahetuskursi muutuste abil ei saa nad oma kaupade ja teenuste konkurentsivõimet suurendada. Ääremaastumine hukutaks Balti riigid varem või hiljem ning ka rahaliit tervikuna võib kokku kukkuda.

Kui midagi kiiremas korras, ette ei võeta siis liigub Balti riikide majandus kiirkorras allamäge. Siin ei aita ei Rail Baltic, ega muud vigurid, pigem vastupidi. Sellised suurprojektid võivad Balti riigid lõplikult rikaste riikide “orjadeks” muuta.

Tööstus, tootmine on paljudes piirkondades likvideeritud, suured alad on tööjõulisest elanikkonnast tühjenenud, kõik nad töötavad üles niigi jõukaid majandusi nagu nt Soome jne. Mõnedel Ida- Euroopa rahvastel on vähemalt suurem rahvastikuresurss (Poola , Rumeenia või vähemalt soodne auskoht Slovakkia ja Tšehhi, viimane on olnud ka traditsiooniliselt kõrgemal järjel oleva tootmisega maa). Balti riikide majandused, mis sõltuvad Euroopa abist, on madalate palkadega ja investeeringutest ning rahast tühjad, lihtsalt varem või hiljem kukuvad kokku.

Mida teha ehk ungarlaste algatus

Sellise olukorra lõpetamiseks on vaja midagi ette võtta ja aitab ainult poliitiline tahe. Selleks on Ida- Euroopa parlamendierakondade grupp tulnud ungarlaste eestvedamisel välja üleskutsega Euroopa Komisjonile, et muuta palgaerinevuste ja majandustasemete drastilisi erinevusi Euroopa Liidus. Selleks tuleks ära muuta rida paragrahve Euroopa Liidu aluslepingutes (1,2,3,4, ja 6 – artikkel 3) ja mitmeid teisi EL õigusakte.

Eesti Konservatiivne Erakond (EKRE) liitus Ida- ja Kesk-Euroopa parempoolsete erakondade ja mõttekodade algatatud petitsiooniga, mis kutsub Euroopa Liitu üles vähendama drastilisi erinevusi liikmesriikide elatustasemes, et pidurdama tööjõu väljavoolu Kesk ja Ida-Euroopast.

Budapestis kirjutasid 14. märtsil ühisdeklaratsioonile alla kaheksa riigi – Eesti, Läti, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Horvaatia – esindajad. Lätist on esindatud valitsuspartei Rahvuslik Ühendus (Nacionālā apvienība), Poolast opositsioonipartei Kukiz’15 ning Ungarist Jobbik. EKRE poolt deklaratsioonile alla kirjutanud Jaak Madisoni sõnul räägivad Euroopa Liidu poliitikud pidevalt solidaarsusest ja võrdsusest, kuid seda tehakse tavaliselt siis, kui on vaja lükata vanade riikide probleemid uute kaela.

Deklaratsiooniga tahetakse ühiselt juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa Liit tegeleb küll igapäevaselt rändekriisiga, kuid tähelepanuta on jäänud emigratsioon Kesk- ja Ida- Euroopa riikidest ning tööjõu väljavool meie regioonist.

Üleskutse tekst sedastab, et meie rahvastele tähendab väljaränne demograafilist kadu, tohutut sotsiaalkindlustuse riski, kasvavat tööjõupuudust, ohjamatut sissetulekute kaotust, inimressurssi investeeritud maksuraha kahanemist ja sotsiaalseid tragöödiaid lahuselavate perede, vanematest lahutatud laste ja ilma vanavanemateta üleskasvavate lastelaste näol.

„Lääne liikmesriikidesse sisse toodud odav tööjõud tähendab aga meie jaoks rahvuslikku tragöödiat ning lõppude lõppuks jäävad kaotajaks mõlemad pooled, kuna Idapoolse regiooni sotsiaalse struktuuri kokkukukkumine võib hävitada kogu Euroopa unelma. Just seetõttu peame leidma lahenduse,“ seisab deklaratsioonis. Meie sooviks on raamistik, milles  on võimalik edukalt areneda, juurutada positiivset edenemist, milles saavad kasvada tugevad rahvuslikud ettevõtted ja mille raames teostub Euroopa Palgaliit. Selle eesmärgi saavutamiseks peab saama põhimõte „Võrdse töö eest võrdne palk!“ EL-i üheks põhivabaduseks, ja seda mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas.

Kavas on koguda deklaratsioonile Euroopas aasta jooksul miljon allkirja ning anda petitsioon rahvaalgatuse korras üle Euroopa Parlamendile. Eestist on kavas koguda vähemalt 4500 allkirja.

 

Kommentaarid

Kommentaarid puuduvad

Ütle sõna sekka

Hetkel kommentaarid puuduvad

Sa võid olla esimene, et alustada vestlust.

Sinu andmeid ei avalikustata!Sinu e-posti aadressi ei avalikustata. Samuti ei jagata Sinu andmeid kolmandate osapooltega.