Ajalugu

Riigikogus esines ajaloodoktor Jaak Valge teemaga Vabadussõjalased ja psühholoogiline kaitse

Eile toimus Riigikogu Riigikaitsekomisjonis unikaalne ja huvitav loeng  „Vabadussõjalaste teema Riigikogus – kas suurendab või vähendab Eesti psühholoogilist kaitset?“ Esinejaks ajaloodoktor Jaak Valge. Jaak Valge esines komisjonis selle liikmete Mart Helme (EKRE) ja Jaanus Karilaidi (KE) kutsel. Oma esinemises markeeris ja kummutas professor Valge levivaid väärarusaamu. Ta pidas mõistlikuks 1934 aasta riigipöörde hukkamõistmist Riigikogu poolt ja vabandamist Vabadussõjalaste järeltulijate ees. Jaak Valge sõnul vajab Vabadussõjalaste teemakäsitlus erilist tähelepanu, sest tänasel kujul ta pigem lahutab ühiskonna erinevaid gruppe, kuid psühholoogilise kaitse vaatevinklist võiks hoopis liita. NSVL nägi 1933, 1934 erilist vaeva, et likvideerida Vabadussõjalaste liikumine kuna võimule saades oleks tekkinud nende eestvedamisel tugev nõukogude vastane nn Balti blokk. Just sotsiaaldemokraatide (August Rei) vedamisel, kihutustööl sai vapside liikumine resoluutse ja kiire lõpu, mis poleks võimalik olnud ilma Pätsi ja Laidoneri tegutsemiseta. Igal juhul oleks 1939 olnud Eesti jaoks teistsugune, kui idanaaber poleks ässitanud tol hetkel sisepoliitilisi konkurente üksteise kallale. Riigikaitsekomisjon võttis saadud informatsiooni teadmiseks. Praegu töötab Jaak Valge Luxemburgi arhiivides, et välja selgitada Vabadussõjalaste ühe juhi Artur Sirgi salapärase surmaga seotud asjaolusid. Jaak Valge valmistab ette uusi põnevaid publikatsioone, et anda rohkem teadmisi meie ajaloo hämarate tahkude kohta. Riigikaitsekomisjon võttis saadud informatsiooni teadmiseks. Komisjoni aseesimehe Mart Helme meelest on tore, et Eesti ajaloo valged laigud saavad aina rohkem tõsiteaduslikku ja objektiivset katet, mitte päevapoliitilist ja subjektiivset häma. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery);

Loe edasi

Uuring: Saksa naisi vägistasid kõik Teise maailmasõja võitjariigid

Professor Miriam Gebhardti uuringu kohaselt langes Teise maailmasõja lõpul ja sellele järgnenud aastatel ligi miljon Saksa naist võitjariikide sõdurite vägistamise ohvriks, kirjutab NBC. Seni on kirjutatud peamiselt vägistamistest, mille panid toime Punaarmee sõdurid. Gebhardti uuring toob välja, et vägistamine oli levinud ka USA, Briti ja Prantsuse sõdurite seas. Uuringu kohaselt panid ameerika sõdurid Saksamaad vallutades ja seejärel kümne aasta jooksul toime 190 000 vägistamist. 45 000 vägistamist panid toime Briti sõdurid ja 50 000 prantslased. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); 1945. aastal avaldas ajakiri Time ühe USA sõduri kirja, mis sõnas: “Ka meie oma sõjavägi ja Briti armee… on teinud oma töö rüüstamisel ja vägistamisel… ka meid peetakse vägistajate armeeks.” Gebhardt on Konstanzi ülikooli ajaloo ja sotsioloogia professor.

Loe edasi

Jüri Kukk: 1944 Rootsi põgenenud eestlaste vastuvõtt polnud sugugi roosiline

Praeguse paguluspoliitika taustal räägivad mõned poliitikud massilise põgenike vastuvõtmise õigustamiseks sellest, kui hästi võeti eestlasi 1944. aastal vastu Rootsis, aga nii see päris polnud. Rootslased arvasid nimelt, et eestlased põgenevad mitte sedavõrd Nõukogude Liidu repressioonide eest, vaid koos sakslastega ning olid mõneti vaenulikud – nad kartsid terve sõjaaja, et Hitler annekteerib Rootsi kohalike natside abiga, nagu see juhtus Norras. Seetõttu suhtusid nad liitlastesse, ka Nõukogude Liitu hästi ega uskunud eriti eestlaste jutte küüditamistest, tapmistest ja vanglatest. 1945. aastal andis Rootsi Nõukogude Liidule välja 2700 Saksa poolel sõdinud sõjaväelast, sealhulgas ka 167 baltlast, peamiselt leedukaid. Laevalt, millega neid tagasi viidi, hüppasid paljud juba Rootsi sadamas vette, et pigem surra, aga mitte sattuda kommunistide vangilaagritesse. Edasi algas pagulaste massiline põgenemine Rootsist, sest kardeti väljaandmist Nõukogude Liidule. Nn.viikingilaevade lähtekohaks oli peaaegu eranditult Rootsi. “Kogutud andmeil olevat lahkunud Euroopast, peamiselt Rootsist, 50 eesti viikingipaati uut kodu otsima. Neist jõudis USA-sse 16, Kanadasse 11, Lõuna-Aafrikasse 6, Argentiinasse 5, Inglismaale 3 ja Brasiiliasse 1 paat. ( http://www.eesti.ca/ajalugu/et/4.html) (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Muidugi tunnistavad eestlased, et põgenikke võeti hästi vastu, aga oodatud nad polnud. Neist taheti lahti saada ja neid ei poputatud. Enamasti suunati nad rasketele lihttöödele nagu metsatööd jne. Rootsis ja mujalgi said eestlased ise jalad alla, jõukusest võis rääkida enamasti paarikümne aasta järel 1960-tel. Ka esimesed Nõukogude Eestist sugulastele Rootsi külla pääsenud on meenutanud, et rootslased kohe kuidagi ei tahtnud uskuda, et kommunistid on teinud inimsusevastaseid kuritegusid.

Loe edasi

Guatemalas süstiti kurjategijatele ja vaimuhaigetele süüfilisebaktereid

Umbes 70 aasta eest korraldasid Ameerika Ühendriikide arstid Guatemalas meditsiinilisi eksperimente inimestega, nakatades neid nende eneste teadmata suguhaigustesse. Inimkatsetes hukkus teadaolevatel andmetel 83 inimest, kuid nakatatud guatemalalasi oli tuhandeid. Ameeriklased tunnistasid oma eksimust (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery);
  1. aasta septembris avaldas USA presidendi poolt moodustatud bioeetikakomisjon (Presidential Commission for the Study of Bioethical Issues) aruande, milles käsitleti põhjalikult 1940. aastatel Guatemalas aset leidnud sündmusi, mida on nimetatud barbaarsuseks ja võrreldud koguni natsi-Saksamaa teadlaste inimeksperimentidega koonduslaagrites. Kaasaegses humanitaarõiguses nimetatakse sarnaseid eksperimente inimsusvastasteks kuritegudeks.
On kindlaks tehtud, et USA meedikud nakatasid aastatel 1946-1948 Guatemalas tuhandeid inimesi teadlikult tripperisse ja süüfilisse. Seda tehti penitsilliini raviomaduste ja mõju uurimiseks, kuid samas jäeti katsealused eksperimentide täpsest olemusest informeerimata. Inimkatseid Guatemalas rahastas täielikult Ameerika Ühendriikide valitsus. Guatemala president Álvaro Colom Caballeros sai ülivihaseks, kui oli inimkatsete ulatusest 2010. aastal teada saanud. Colom nimetas neid katseid jälkideks kuritegudeks, misjärel USA president Barack Obama palus Guatemalalt inimkatsete eest ametlikult vabandust. Ka välisminister Hillary Clinton ja teised USA kõrged riigitegelased kinnitasid, et taolised inimkatsed ei ole kooskõlas Ameerika väärtustega ja taunisid nende toimumist. Tol ajal moodustati ka erikomisjon Guatemala-katsete uurimiseks. Bioeetikakomisjoni juhi Amy Gutmanni teatel uurisid nad läbi enam kui 125 000 dokumenti ja jõudsid järeldusele, et Guatemala-juhtum on üks häbiväärsemaid lehekülgi meditsiiniajaloos. „Nendel, kes teostasid uuringuid, puudus vähimgi austus inimõiguste ja moraali vastu,“ rääkis Gutmann, kelle sõnul oli suurem osa eksperimendi korraldajate tegevusest „kahetsusväärselt ekslik“. Nakatati üle tuhande inimese USA bioeetikakomisjoni raporti järgi nakatati suguhaigustesse katsealuste eneste teadmata umbes 1300-1600 guatemalalast, kuid Guatemala ekspertide hinnangul olid USA meditsiinilised eksperimendid tunduvalt laiaulatuslikumad ning nakatatud inimesi võis olla koguni 2500 või veelgi rohkem. USA raporti kohaselt suri eksperimentide tagajärjel 1953. aastaks 83 inimest. Samas pole kannatanute täpset arvu võimalik välja selgitada. Asi on selles, et süüfilis võib arstiabi puudumisel osutuda surmavaks haiguseks, aga samuti põhjustada pimedaks jäämist ja vaimuhaigust. Nii ei saa teadlased viirusega nakatamist otseselt siduda inimese surmaga. Komisjoni aruandest selgub, et 1946-1948 teostatud uuringutes osales ühel või teisel viisil ühtekokku umbes 5500 guatemalalast ning katsealuste hulgas oli palju vange, hullumaja patsiente, vanemateta lapsi ja prostituute. Sealhulgas nakatati 1600 katsejänest teadlikult ja sunniviisiliselt süüfilise (696 inimest), gonorröa (772 inimest) ja pehme šankriga (142 inimest), kusjuures baktereid süstiti silmadesse, kesknärvisüsteemi ja genitaalidesse. Mõningaid baktereid kogunes sel moel inimese organismi sedavõrd palju, et ainuüksi nende kogus oli inimesele juba surmav. Guatemala meditsiiniassotsiatsiooni president Carlos Mejía Villatoro võrdles 1940. aastate teisel poolel Guatemalas korraldatud inimkatseid natside omadega. „See toimus selsamal ajal, kui ameeriklased ise mõistsid kohut Saksa natsiarstide üle, kes tegid sõjavangide peal katseid tüüfuse ja malaariaga. Natside katseloomadeks olid poolakad, venelased ja juudid, ameeriklased kasutasid peaaegu samadel eesmärkidel guatemalalasi,“ rõhutas Mejía. Mejía kuulub ka Guatemala inimkatsete uurimiseks moodustatud valitsuskomisjoni koosseisu ja tema sõnul on olemas tõendeid, et USA ja Guatemala võimud tegid meditsiinikatsete osas koostööd. Katsetes osales vähemalt üheksa Guatemala arsti. Seetõttu vabandas oma rahva ees ka Guatemala valitsus. Peapahategijaks oli John Cutler Uuringute üheks peaeesmärgiks oli mõista penitsilliini ja suguhaiguste vahelisi seoseid. Meedikud püüdsid näiteks teada saada, kas penitsilliin suudab vältida nakatumist süüfilisse või on võimeline haigust vaid ravima. Arstid püüdsid leida meetodit, kuidas vähendada suguhaiguste levikut sõjaväelaste hulgas. Teadlased jälgisid patsientide haiguse kulgu, kuid nakatunutele arstiabi enamasti ei osutanud. Alles mõni aeg hiljem anti nakatatutele ka arstiabi, kuid mitte kõigile – raporti kohaselt raviti veidikesel määral vaid 700 katsejänest, ülejäänute saatus meedikuid ei huvitanud. Meditsiiniuuringute juhiks oli USA doktor John Charles Cutler (1915-2003), kes poole sajandi jooksul teostas lisaks Guatemalale eksperimente süüfilisse nakatatud patsientidega ka Ameerika Ühendriikide territooriumil (vanglates, neegrite ja indiaanlaste hulgas). Kõige tuntumaks oli aastatel 1932-1972 toimunud süüfiliseuuring Tuskegees Alabama osariigis. Kõigi nende inimkatsete korraldamise faktid jõudsid üldsuse kõrvu alles pärast kurikuulsa arsti surma. Uurijad tõid Guatemala eksperimentidest välja mitu konkreetset juhtumit. Näiteks nakatati seitse epilepsia all kannatavat naist süüfilisse, et teada saada, kas uus nakkus võib patsiendid epilepsiast vabastada. Lõpuks haigestusid kõik naised meningiiti, kuid raviti sellest terveks. Veel on selgunud, et ühe loo peategelaseks oli surmahaiguse käes vaevlev naine, kes nakatati süüfilisse. Arste huvitas väga, kuidas mõjub katsealusele lisainfektsioon, mistõttu nakatati ta ka gonorröasse. Poole aasta pärast naine suri. Lisaks on teada muidki jubedusi – nii pidid suguhaigustesse nakatatud prostituudid seksides haigust levitama, meeskatsealuste peenised kaeti suguhaiguste emulsiooniga või topiti seda lausa eesnaha alla jne. Sünge loo tõi avalikkuse ette Susan Reverby Tõendusmaterjali meditsiiniliste eksperimentide programmi teostumise kohta avastas Wellesley kolledži professor Susan Mokotoff Reverby, kui uuris alates 2005. aastast arhiivides dokumente suguhaiguste katsetamisest inimeste peal. Reverby avaldas 2011. aastal ajakirjas „Journal of Policy History“ artikli (“Normal Exposure” and Inoculation Syphilis: A PHS “Tuskegee” Doctor in Guatemala, 1946-1948) sellest, kuidas rühm Ameerika spetsialiste sõlmis kokkuleppe Guatemala võimudega ning vastutasuks materiaalse abi eest sai võimaluse alustada ebaseaduslikke teaduslikke katseid kõigepealt Guatemala riiklikus vanglas, siis sõjaväeosades ning seejärel vaimuhaiglates ja lastekodudes. Teadlase kinnitusel andis inimkatsete teostamiseks ameeriklastele loa küll Guatemala valitsus, kuid katsealustel endil polnud mingit aimu eksperimentide olemusest ega eesmärkidest ning seetõttu ei saanud nad selleks ka nõusolekut anda. Vaatamata sellele, et pärast nakatamist osutati eksperimentides osalenutele mõningast arstiabi, pole teada, kui paljud nendest said haigustest jagu ja kui paljud pidid alla vanduma. Tänase päevani pole keegi tolleaegsetest katsealustest saanud kannatuste eest vähimatki hüvitist, kuigi palju guatemalalasi kaebasid 2010. aastate alguses USA valitsuse kohtusse ja nõudsid katsejäneseks olemise eest kompensatsiooni. Ka praegu on käimas kohtuprotsess. Nimelt teatas ajakirjandus tänavu aprillis, et 774 guatemalalast nõuavad USA Johns Hopkinsi ülikooli karistamist suguhaigustesse tahtliku nakatamise eest. Dokumentidest on teada saadud, et nimetatud ülikooli teadlased olid Guatemalas toimunud inimkatsetega väga tihedalt seotud. Kannatanud, kes polnud andnud nõusolekut eksperimentides osalemiseks, nõuavad hüvitiseks üht miljardit dollarit ja vastav hagi on antud Baltimore’i ringkonnakohtusse. Veel on süüdistatavate hulgas Rockefelleri heategevusfond, kust olevat mõne Guatemalas tegutsenud arsti tegevust rahastatud, ja Bristol-Myers Squibb farmaatsiakompanii, kust olevat saadud katseteks vajalikke ravimeid. Johns Hopkinsi ülikool peab hagi alusetuks ja väidab, et hagiga püütakse ajaloolist tragöödiat ära kasutada rahaliseks väljapressimiseks.   ALLAN ESPENBERG  

Loe edasi