Ideoloogia

Infosõja fotod – tegelikkus ja näilisus?

Kaasajal teame, et infosõjas kasutatakse igasuguseid võtteid ja üks neist on kõikvõimalike traagiliste fotode levitamine. Seda võtet armastab kasutada Vladimir Putini meediatoimkond, samuti muud võrgustikud teistes piirkondades. Nüüd on ilmsiks tulnud tõde vähemasti ühe taolise foto kohta (pildil) Briti ajalehe Independent ajakirjanik Harald Doornbos, kes intervjueeris fotograaf Abdul Aziz al Otabit, sai teada nii mõndagi huvitavat. Nimelt tunnistas Al-Otabi, et enne pildi spinnimist facebooki oli ta rõhutanud, et hauad mis on pildil, ei ole autentsed ehk päris. “Tegelikult pole minu pildil Süüriaga mingit seost. Ma lihtsalt armastan fotograafiat ja iga kunstnik kasutab oma ideede realiseerimiseks mingeid kunstilisi vahendeid. Mind ärritab, et üks minu foto on lihtsalt propaganda eesmärgil üles korjatud ja meediasse paisatud.” (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); UU  Allikas: The Independent      

Loe edasi

Paide Arvamusfestivalil domineeris kultuurimarksism

Kuigi Arvamusfestivalil olid esindatud ka konservatiivsed ja rahvuslikud vaated domineerisid jätkuvalt kultuurimarksistlikud ja liberaalsed seisukohad, mida nimetatakse moodsa ja segadust tekitava terminiga “avatud ja tolerantseks Eestiks”, kuna annab head võimalused kõik ülejäänud ideoloogiad ksenofoobseteks ja tagurlikeks kuulutada. Kultuurimarksism, mis tekkis 60ndetel aastatel ja kelle peaideoloogiks oli Herbert Marcuse, oli tükk aega opositsoonis, kuid tõusis peagi Euroopa valisevaks ideoloogiaks ja on nüüdseks võimul paljudes riikides juba paarkümmend aastat. Hetkel on ta aga muutunud suurimaks ohuks Euroopa riikide rahvuslikule julgeolekule. See kõik tuli reljeefselt esile festivali viimases debatis, kus väitlesid erakondade esimehed. Konservatiivide juht Mart Helme oli rahvusliku ja jätkusuutliku Eesti ideega praktiliselt üksi, vaid vähesel määral toetas teda mõõduka konservatismi pooldaja Margus Tsahkna. Kunagi ise konservatiiv olnud Andres Herkel jätkas ka Arvamusfestivalil Vabaerakonna hägusat ideoloogia puudumise liini. Isegi siis kui reformistide liider Taavi Rõivas ta küsimusega migratsiooni ja samasooliste abieludega otseselt fakti ette seadis, oskas Herkel selle eest ümmarguse ja segase vastusega ära põgeneda. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees Mart Helme ütles Arvamusfestivalil peetud parlamendierakondade esimeeste debatil, et Eesti ühiskonda on vaja rohkem sallivust, samas kui viimasel ajal kultiveeritakse sallivuse asemel hoopis sallimatust. “Vaadake, mis on juhtunud – juhtunud on see, et me kõik räägime siin sallivusest ja sallivus on kindlasti üks väga oluline asi,” rääkis Helme debatil. “Aga sallivuse nime all me kultiveerime sallimatust ja lõhestame ühiskonda. See, mida mina pean väga oluliseks – võib-olla kõige olulisemaks –, on see, et meil ühiskonnas oleks rohkem sallivust sallivuse tõelises tähenduses ja rohkem koostööd inimeste vahel, mis on meil peaaegu ära kadunud. Samuti ma pean ülioluliseks eestikeelse hariduse ja teadustöö säilimist.” Debatis Eestile oluliste väärtsutse üle tõi Rõivas esile liitlassauhete (NATO, EL) prioriteeti rahvuslike huvide ees, Jevgeni Ossinovski meelest on peatähtis igakülgne avatus ja tolerantsus ning Kadri Simsoni arvates hoolivus üksteise suhtes. Mart Helme vastas küsimusele olulisimate Eestit edasi viivate väärtuste kohta nii “Kõige olulisem on see, et meil – see ei pruugi olla registreeritud abielu –, aga et meil sugudevahelised suhted oleksid paika loksunud. Olgu siis võrdõiguslikkuse baasil või mingil muul baasil, aga nii, et Jevgeni Ossinovski ei peaks siin last hoidma, kui talle ei sobi. Pereväärtused on vaieldamatult ühiskonna nurgakivi,” märkis Helme. EKRE on loonud Riigikogus traditsioonilise perekonna kaitseks toetusrühma, mis defineerib traditsioonilise perekonnana ühe mehe ja ühe naise vahelise püsiva liidu, mille lahutamatuks osaks on nende ühiste laste eest hoolitsemine ning nende kasvatamine alates lapse eostamisest kuni tema täisealiseks saamiseni. Rahvuskonservatiivide hinnangul on perekonna mõiste ümberdefineerimine lubamatu ning rahva kestmise huvides tuleb riigil igal võimalikul moel toetada traditsioonilist peremudelit. See tuli ilmekalt välja ka konservatiivide alal Eesti Rahva erakonna eestoas korraldatud demograafiadebatil, mida vedasid Martin Helme ja Urmas Espenberg, ning mis kujunes väga osavõturohkeks ja populaarseks, kuna puudutas paljusid. Kõlama jäid seisukohad, et perekonna, iibe ja oma rahvastiku kasvatamise ning toetamise poliitika on Eesti tuleviku võtmeküsimus. “Kolmandat võimalust Eestile ei anta. Esimene oli 1918, teine 1992. Me kas suurendame oma rahvaarvu ja iivet või langeme Kolmandast maailmast lähtuva võimsa demograafilise okupatsiooni alla”, arvas Espenberg. “Ja siis pole kasu ei isikuvabaduste kõrgest tasemest, heaolu kasvust ega millestki muust.” UU/BNS

Loe edasi

Urmas Espenberg: Radikaalse feminismi pahupooltest…

Kuigi äärmuslikum feminism väidab, et võitleb meeste ja naiste täieliku võrdsuse saavutamise nimel ja see on üdini progressiivne tegevus, on see küsitav. Veelgi enam, taoline ideoloogiline vool võib lõpuks hukutada nii perekonna kui ühiskonna tervikuna. Lisaks diskrediteerib radikaalfeminism ka tavaliste naisõiguslaste võitlust võrdsete võimaluste eest, kus seda tõesti vaja on, pöörates viimasegi küsitavalt naeruväärseks. Naiste vabanemine meeste domineerimise alt on igati positiivne nähtus. Demokraatlikult mõtlev inimene ei saagi sellele vastu vaielda. Võib öelda, et on suurepärane, et tänapäeva Lääne ühiskondades on naistele tagatud meestega võrdsed õigused töös, poliitikas, ideoloogias ja perekonnas ning kehtib printsiip, kus naine jagab võrdselt mehega kõiki õigusi ja kohustusi, mida ühiskonnal pakkuda on. Äkki sellest piisaks, miks on vaja aina edasi ja edasi võidelda? (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Nagu ideoloogiate puhul ikka pole asjad praktilises elus sugugi nii lihtsad kui teoreetilistes skeemides ning õnnelikud pole sellise võitluse peale paljud. Enamasti mehed, aga mis peamine ka naised. Kõige käredam osa feministidest (Eestis esindab seda suunda näiteks Feministeerium) aga ei taha kuidagi taltuda, saades pidevat tuge Euroopa vasakparteidelt, ultraliberaalsetelt jõududelt ja feministlikelt ühendustelt. Uue soolise korra juurdumine on väga valulik ja pikaajaline protsess. Ja siin elavad nii jäik konservatism kui ülim modernism tihti lausa kõrvuti. Arhailised machomehed, vanamoodsad naised, klassikalised mehed, traditsioonilised inimtüübid versus moodsad emantsipeerunud naised, metroseksuaalid, tibid, transseksuaalid, homoseksuaalid, biseksuaalid, machonaised, jne. – kõik on ühiskonnas nii segi põimunud, et võimatu on millestki aru saada. Osa naisi naudib küll täiel rinnal meestega võrdseid õigusi, kuid samas ei mõtlegi enda peale võtta tüütuid ja raskeid mehelikke kohustusi. Nad tahavad olla jätkuvalt õrnem sugu. Paljud mehed aga ei kohane kuidagi olukorraga, kus lisaks ühiskonnas rabamisele tuleb teha hulgaliselt naiselikke kodutöid ja pöörata suurt tähtsust lastega tegelemisele. See on mõneti hirmutav. Rahul on vähesed. Radikaalfeministid süüdistavad kõiges jätkuvalt meesugu, mehed aga ei taha mõista uusi arenguid ja uut tüüpi naisi. Mis siis soosuhetes õieti toimub? Filosoofide ja sotsioloogide ülesanne ongi asju selgitada ning neile probleemidele tähelepanu pöörata. Radikaalsema feminismi  ideoloogilised lähtekohad Teoreetiliselt iseloomustab radikaalfeministe objektiivse, bioloogilise ja muu loodusliku paratamatuse täielik eitamine, samuti utoopiates ekslemine. Norra feminist Toril Moi tunnistab isegi, et feminism on segu võitlusest ja utoopiast muuta maailma (Sirp, 3.07.2015). Kõik vist mäletavad marksistlik-leninlikku utoopiat, et klassivõitlus on võitlus selle nimel, et kaotada klassid ja luua uus õnnelik elu. Mis tegelikult juhtus, on samuti teada. Radiaalfeministide maailmapilt ja ühiskonnakäsitlus on üsna primitiivne ja piiratud. Ühiskond koosneb kahest antagonistlikust klassist – allasurutud naissoost ja valitsevast meessoost, kes tuleb oma positsioonilt kukutada. Radikaalsemat feminismi iseloomustab lisaks ülim subjektivism, voluntarism ja soovmõtlemises elamine. Ehk nagu ütles feminismi ema Simone de Beauvoir,  naiseks ei sünnita, naiseks saadakse. Palju kasutatakse demagoogiat, ei mõisteta teatud üldisi seaduspärasusi, üldise ja üksiku, paratamatu ja juhusliku, olemuse ja nähtumuse, subjekti ja objekti, ühiskonna ja isiksuse dialektikat, ühiskonna struktuuri, protsesse ja muid liikumapanevaid jõude peale soosuhete. Puudub harmooniakontseptsioon, mis igas arenguteoorias sama oluline kui võitlus. Läbivaks jooneks on, et naiseks olemist nähakse enamasti läbi mustade prillide. Selles ei leita midagi positiivset ega väärtuslikku, kuna see võiks sundida feministe oma võitluse mõttekuses kahtlema. Samuti müstifitseeritakse liialt üksikisiku so. naise kui isiksuse vabadust. Vabadus on feministide jaoks midagi müstilist, midagi sellist nagu moslemitele Paradiis. Koht kus on imeline elu, millist maa peal ei kohta. Sood on sõbralikud ja solidaarsed ning armastavad üksteist. Naiseks olemisega kaasnevad tüütud kohustused (emadus, perekond, seksuaalsus) muutuvad üleöö meeldivaks unelmaks. Juba filosoof Spinoza on öelnud, et vabadus on tunnetatud paratamatus, kõik ülejäänu aga unistamine. Vabadus ilma kohustusteta, pole vabadus vaid utoopiline unelm. Kõik see meenutab veidi kommunismi, mida veel paarkümmend aastat tagasi õpikutes elavalt kirjeldati. Muuseas ka esimesena ühiskonnateaduses terminit feminism  kasutanud Charles Fourier oli 19. sajandi alguse sotsialist-utopist. Radikaalfeminismi tähtsaim postulaat on kompromissitu võitlus meessoo vastu kuni võiduka lõpuni. Samas ei defineeri soosõdijad väga täpselt kas asemele tekib sootu või matriarhaalne kord, sooline ja ühiskondlik anarhia, meeste ja naiste täielik võrdsus või midagi muud. Sooneutraalsus, mis hävitab ühiskonna duaalse – naiseks ja meheks olemise- müstlise vastanduse võlu, on samuti üks osa nende kontseptsioonist. Sestap toetab radikaalfeminism usinasti kõiksugu teisi vähemusliikumisi nagu homoseksualism, genderism, geerlus ja transseksuaalsus, isegi immigrantide õigused, kuigi viimane töötab nende eneste vastu. Radikaalse feminismi võitlusvormidest tasub esile tuua meeste kujutamist paheliste ja vägivaldsetena nii tööl, kodus kui ka muudes sfäärides, palgalõhe müstifitseerimist ja range kvoodisüsteemi kehtestamise vajadust poliitikas ja juhtimises, sooneutraalsust, jm. Innukalt kasutatakse ja väänatakse oma huvides kõikvõimalikku statistilist materjali, et võitlus oleks veenvam. Mehelikkus –  pahe, mis tuleb ühiskonnast välja juurida Oma Sirbis ilmunud artiklis „Naised: sugu, soolisus ja vabadus“, mille sisu oli pühendatud feminismi ülistamisele väidab Toril Moi, et feminismi tööpõld võitluses meestega on endiselt lai ning ees ootavad aina uued horisondid. See paneb ausalt öeldes õlgu kehitama? Moi eristab küll õieti, et võitlus naiste õiguste eest üle maailma on erinev, kuid unustab seda erisust analüüsida. Ta paneb kogu üleilmse feminismi pigem ühte suurde potti. Tööpõld on tõesti väga lai, kuid Lääne feministid ei osale selles võitluses reaalselt, vaid läbi teoreetilise targutamise ja euroopa meeste kallal näägutamise. Kui Saudi-Araabia naine võitleb õiguse eest autot juhtida, mida kohalik mees talle ei luba, siis on see võitlus täiesti õigustatud. Sama lugu on naistevastase vägivalla ja ahistamisega islamiriikides ning mujal. Kuid jääb arusaamatuks, mille eest võitlevad emantsipeerunud Lääne naised, kellel on olemas meestega võrdsed õigused, kes on tegevad riigijuhtimises, äris, kultuuris, isegi kaitsestruktuurides ning usuelus (naisvaimulikud). Pealegi olukorras kus naiste diskrimineerimine  on seadusega keelatud, töötavad soovolinikud, naiste solvamine pälvib avalikku hukkamõistu jne. Arutletakse mingist salapärasest, peidetud vandeseltslikust meeste ülemvõimust, naiseks olemise raskest taagast ja muust taolisest. Oma peavaenlasest – mehest- kõneldakse äärmiselt üldiselt ja alati negatiivses toonis, ilma igasuguse respektita, mida on ka raske oodata, sest „šovinistlikud sead“ elik inimkonna teine pool ei oma radikaalsete feministide meelest suurt midagi inimlikkusele viitavat, rääkimata hinge, tunnete ja meeldivuse olemasolust. Ainus mis loeb on hõivata meeste positsioonid ühiskonnas ja see annab teada mingist kummalusest ihalusest olla mees või vähemalt mehega sarnane. Paradoksaalne või mitte, või tundub see ainult mulle nii, aga paraku ei leidu radikaalfeministide hulgas väga kirkaid kriite kui mõni erand välja arvata. Pigem on nad välimuselt suhteliselt sootud või isegi veidi maskuliinsed. Lisaks veel üks tõsine paradoks. Tõstetakse esile meestevastase võitluse aspekti,  jäetakse aga tähelepanuta, et paljudele naistele meeldib naine olla ja taolist võitlust pole vaja üle kanda kogu naissoole. Radikaalsed feministid ei esinda paljude tavaliste naiste vaateid. Naiseks olemises ei näe soosõdalased vähimatki positiivset, naise traditsioonilisi väärtusi ega oskust meeste üle oma naiselike võludega valitseda nad ei tunnista. Nad isegi ei küsi, äkki mõni mees lausa kadestab naisi ja naiseks olemist? Aga selliseid mehi on Läänes küll ja veel. Lisaks on palju inimesi, kes pole oma sooga rahul ja seda vahetavad, mis tänapäeva meditsiini taseme juures isegi teatud moel õnnestub. Milleks feministil vaja võidelda meeste vastu kui tal on vabadus saada ihaldatud kõrgema soo esindajaks soomuutmise abiga? Järelikult on tegu demagoogiaga, võitlusega võitluse pärast. Lisaks ahistatakse Läänes teatud sfäärides aina rohkem ka mehi. See tekitab radikaalfeminismi vastureaktsioonina uue voolu, meesõigusluse. Täielik sooline võrdsus – sotsiaalne müüt Inimene on harjunud millegi või kellegi eest võitlema. Ilma selleta on elu igav ja hall. Pole tähtis kas see toob kasu või kahju. Skandinaavia maad võitlesid aastaid heaoluühiskonna saavutamise eest. See käes muutus asi tüütuks ja hakati võitlema kolmanda maailma inimeste õiguste eest, viljelema võõraste immigrantide sissetoomist, et rikastada oma demograafiat ja kultuuri. Tulemuseks on suured probleemid ja tollesama heaolu sulamine, aga põnevust tekkis vaiksesse Rootsi ühiskonda oi kui palju.. See kehtib ka käredate feministide kohta. Tähtis pole resultaat vaid protsess, võitlus ise. Et võitlejatel oleks tegevust ja eesmärke! Kuid kas sellel on ka reaalseid hoobasid või massiliselt järgijaid pole oluline? Üldse domineerivad praeguse aja ühiskonnateadustes postmodernsed voluntaristlikud voolud, mis usuvad et inimene saavutab kõik selle mida ta tahab, sest on looduse Kuningas. Küllaltki tõelähedane tundub siiski seisukoht, et täielik sooline võrdsus, mis hetkel populaarne ja mida väga paljud poliitikud ning ideoloogid propageerivad, on kahjuks järjekordne sotsiaalne utoopia. Ahvatlevalt magus, ent läbinisti enesepetlik tõde, mille realiseerumine pole võimalik. Esiteks ei saa naine ja mees kunagi täiesti võrdseks juba bioloogiliselt ja just see seabki asjale olulised, võimalik et ületamatud piirid. Mees on mees ja naine naine ning sinna pole midagi parata. Sood küll muutuvad ja kohanevad teineteisega aina enam, ent see on pigem sotsiaalne kui bioloogiline protsess. Võrdsed saavad olla vaid mõlema soo õigused, mitte aga sood ise. Osa feministe, ka Toi, saavad sellest aru, osad mitte. Läänes viljeleti 60-70ndatel hipikommuune, kus näilise sugude võrdsuse sildi taga hakkas vohama hoopis naiste seksuaalne kuritarvitamine ja laste täisväärtuslikeks kasvatamine läks aia taha. Meessoo mandumine Üks protsess, mis radikaalse feminismi tegevuse tagajärjel järjest süveneb on Lääne meeste mandumine. Arusaam, et sooline võrdsus igal juhul üksnes rikastab ühiskonda on vaieldav. Kindlasti rikastab, ent medalil on ka teine külg. Elus ei saa olla nii, et kõik on korraga võitjad. Võimalikud on vaid teatud kompromissid ja mõistmine kestmise nimel. Kui üks sugu on tõusuteel ja võidab, on teine paratamatult langustrendis ja kaotab. Isegi kui meessugu on oma sajanditepikkuse domineerimise eest tõepoolest karistuse ära teeninud on tegemist ikkagi Phyrrose võiduga. Mis kasu on õitsvast naissoost, kui tema kõrval pole enam endist väärikat ja tegusat meessugu? Ega naisedki selle üle väga hõiska. Tekib palju mõistmatust. Idee järgi peaksid naine ja mees olema liitlased ja partnerid nii töös, loomingus, pereelus kui ka seksis. Mitte aga vihased konkurendid nagu jutlustavad naisradikaalid. Ärategemine, pilkamine, mõistmatus, põlgus ja soovägivald (kui mitte füüsiline siis vaimne igal juhul) on suhetes tavaline mall ja pole kuhugile kadunud. Soosuhetele avaldavad olulist mõju paljud muud ühiskondlikud suhted, mis neid käänavad ja pööravad ning pole tingitud otseselt soost. Samas on Euroopasse tungimas islam ja patriarhaalsed kultuurid, kus soosuhted üsnagi konservatiivselt meeste kasuks. See teeb olukorra veelgi keerukamaks, kuna tõmbab tagasi kõiki feminismi seniseid edusamme. Olukord tööturul ja sissetulekutes  Feministide õhutusel (pidev surve avaliku arvamuse kaudu ja palgalõhe vastane retoorika), kapitalistlikust süsteemist tulenevalt (töökohtade kunstlik defitsiit) ja läbimõtlemata sotsiaalpoliitika toel tõrjutakse aina enam mehi järjekindlalt tööturult kõrvale. Seoses sellega muutub mehe roll ühiskonnas. Kummitab tööpuudus ja vaesus. Mees ei ole enam alati pere toitja ja katja, tihtipeale saab peres raha rohkem hoopis naine. Mõnedele meestele käib see au pihta. Nad ei lepi sellega ja tapavad end ületundidega või sõidavad Soome tööle, samas kui pere jaoks aega napib. Teised löövad käega ja lepivad oma väiksema rolliga nii tööl kui kodus. Osad heituvad, hakkavad jooma või distantseeruvad muul moel ühiskonnast. Mehest enam teenivad naised aga hakkavad oma meestesse halvustavalt suhtuma, sest ajalooline stereotüüp peret ülalpidavast mehest on vaatamata feministide propagandale visa kaduma. Järjest enam kostab hääli, et mehed on luuserid. Tegelikult orjavad enamus inimesi kapitali ja pangalaene ning sugu ei oma siin vähimatki tähendust, aga seda on kerge tüliõunaks pöörata. Ideoloogia ja meedia feminiseerumine Pehmete naiselike väärtuste ja hinnangute üleküllus (kümned naisteajakirjad, portaalid ja telesaated versus miinimaalne hulk meestemeediat) meedias, viib avaliku mõtteviisi üldisele naisestumisele ühiskonnas. Nii mõnigi tark mees üritab iga hinna eest “naiste sõber” olla ja selline selgrootus kahandab meheliku ideoloogia mõju veelgi. Kõik naiselik ruulib ja müüb! Äri ja turundus jooksevad samuti selle järgi. Naiste ilu (seda saab ilutööstuse abil alati tõsta), sarm ja veetlus annavad eelise kõikjal, populaarsust kogub soovahetus mehest naiseks, levib homoseksuaalsus ja liigne leebus. Isegi naistele meeldivad naised ja see on ilmselge uue matriarhaadi tunnusmärk. Soorollide ühtlustumist ei toimu – naised on siin selged võitjad ja mehed kaotajad. Uut tüüpi mehelikke naisi imetletakse, uusi naiselikke mehi aga mitte. Radikaalsed feministid seksuaalelust Üks postulaate mis siin kõlab, et inimeste seksuaalelu on üks lõputu meeste vägivallalaine naiste kallal. Üks radikaalfeminismi ideolooge, Elfriede Jelinek on seda ilmekalt kirjeldanud oma teoses “Lõbu laialt”. Suguakt, iga penetreerimisliigutus on radikaalfeministide meelest naisi allasuruv ja vägivaldne tegevus. Selle eest mehi vihatakse ja neile tahetakse kätte maksta. “Ma maksan teile kätte hoides näol väärastunud moel meheks ja naiseks olemise grimassi, kuni te oksele hakkate, “ ütleb Jelinek Nimetatud lähenemine võimaldas skandinaaviamaades vastu võtta pretsedenditu seaduse, mille eest karistakse meest, kes on seksi puudumisel sunnitud ostma intiimteenust. Intiimteenust tarbivat meest kujutatakse “šovinistliku seana”, kes vääribki karistust. Prostituut on aga skandinaavia feministide arust kõigest eksinud talleke, rõhutud naishing, keda ahistatakse. Uue matriarhaadi oht Kõige suuremat ohtu kujutab radikaalne feminism perekonnale. Aga kui hävib perekond, pole ühiskonna allakäik enam kaugel. Perekond muutub aina matriarhaalsemaks, kõik asjad keerlevad enamasti naiste ja emade ümber, isegi siis kui põhilise sissetuleku toob peresse endiselt mees. Laste puhul omavad mehed aina vähem sõnaõigust. Nende arvu, sünniaja, huvid ja elukutsed määrab enamasti naine. Eriti halb on olukord lahutuse puhul, kui seadus annab naistele nii lapsed kui enamuse varast. Mees muutub peres tahtmatult teisejärguliseks  Kui aga mees puudub ja tegu on üksikemaga ei näe ühiskonnad selles midagi halba, ema on kõige olulisem! Hävineb monogaamia, mis oli meeste poolt toetatud vaid seni, kui on olemas kindlad tõendid isaduse kohta. Kui isadus kaotab mõtte ja lapsi seostatakse eelkõige emadega, pole ka monogaamia meeste jaoks enam nii oluline. Kui aga üks sugu kahest monogaamiat ei toeta, on selle lagunemine paratamatu. Vabasuhted ja abordid levivad aina enam, inimesed armastavad vabadust ja elu nautimist, kohustusi aga ei taha keegi. Kõige rohkem kannatavd taaskord lapsed. Lapsed, kes kasvavad isata või nõrga sootu isaga ei omanda täisväärtuslikke soomudeleid ega suuda üles ehitada ka oma perekonda. Nii muutub problemaatiliseks ka valitsuse poolt planeeritav iibe positiivseks pööramise plaan. Kokkuvõtteks Radikaalne feminism kui ühiskonnavaenulik liikumine tuleks keelustada. Kõige tähtsam on viimase küüsist päästa perekond ja lapsed, mis on Euroopa riikide iibe ja tuleviku võti. Muidu on ühiskonna hääbumine vältimatu. Me vajame uut ja tarka soopoliitikat. Soolise võrdõiguslikkuse osakonnad sotsiaalministeeriumides tuleks asendada soolise planeerimise osakondadega ja need ei tohiks mingil juhul koosneda ainult naistest=&0=& Seadusandluse kaudu tuleks sõnastada meeste tähtsus ja roll perekonna ning kasvatamine osas ning tuua taas ausse isaduse mõiste. Poliitikas tuleks igal juhul tagasi lükata sooliste kvootide süsteem, et jääks kestma otsustav mehelik alge segatuna tarkade naiste nõuga, kes soovivad tõepoolest poliitikas kaasa lüüa, mitte ei tooda sinna radikaalfeministide sunni ajel. Ideoloogiliselt oleks ehk abi targast ja tasakaalustatud meediast, mis propageeriks uut tüüpi meest ja mehelikkust. Töörindel võiksid mehed vaatamata kõigele rabada rohkem kui naised. Pingeliselt tööl orjav naine on perekonnale ja ühiskonnale suurem kaotus kui pingeliselt töötav mees ja seda just kodust puudumise arvelt Ema ja naine on alati kodu hing, kuid naise aega pere seltsis tuleks rohkem väärtustada. Muidu hakkame lähenema kommunistlik-futuristlikule utoopiale, kus lapsed tehakse valmis katseklaasides ja laborites, sood ei oma tähtsust ja laste kasvatamine toimub ühiskondlikel alustel ehk siis kuidas Jumal juhatab. Kas me tahame sellist tulevikku? Vaevalt! Ja kui see ka saabuks, poleks tegu enam inimühiskonnaga. Urmas Espenberg on konservatiivide üks kõneleja Arvamusfestivali debatis – Kuidas tõsta iivet Eestis? 

Loe edasi

Pagulaste ja sõjapõgenike islamistlikust taustast

Islami vaatenurgast koosneb maailm kahest paigast – Dar al-Islam, islami-kojast ja Dar al-Harb, sõja-kojast. Islamikotta kuulub see osa rahvast, kes on maailmas islamiusulised, sõjakotta kuulub aga see osa elanikkonnast, kes sõja kaudu peab veel saama islamile allutatud. Sõda islami levitamiseks nimetatakse pühaks sõjaks, araabia keeles džihaadiks. See tähendab tõlkes „pingutus“. Džihaadi eesmärk on islami aussetõstmine, islami praktline levitamine või islami võimu kindlustamine (Richard Hartmann).  Prantslane Barreau kirjutab oma 1992.a. ilmunud raamatus „Mittekibestunud Lunastaja“: „Muhamed oli ainus religioonirajaja, kes oli samal ajal ka vallutaja.“ Ideaalne moslem on moslemi arusaamist mööda võimas mees, edukas sõjamees, kes valitseb inimeste üle. „Nagu paljud riigimehed, armastas Muhamed rikkust, naisi ja võimu.“ (Barreau lk.35) (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Islam valitseb, teda ennast ei valitseta. Kuna islam kujutab endast Allahi poolt seatud korda, mis peab hõlmama kogu maailma, seetõttu on iga moslem kohustatud selle eest võitlema, et see eesmärk võimalikult varsti saavutataks, ja seda kõigi vahenditega. „Te peate nendega võitlema, või neist saavad moslemid“ (48,16). „Ja tapke neid (juute ja kristlasi), kus te iganes nende otsa satute.“ (2,191). „Ja võidelge nendega, kuni nad on eksitusest lahti saanud ja Allahi usk on kohal“ (2,189) „Ärge võtke kedagi neist endile sõbraks…Ja niipea, kui nad selja keeravad, siis haarake neist kinni ja lööge nad surnuks, kus iganes te neid ka ei kohtaks“ (4,91) „Mitte teie ei ole neid maha löönud, vaid Allah ise“ (8,17) „Ja võidelge nende vastu, kuni enam pole kodusõda, ja kuni kõik usuvad Allahisse“ (8,40) „Võidelge nendega; Allah karistab neid teie käte läbi“ (9,14) „Võidelge igaühe vastu, kellele on antud kiri (juudid, kristlased), kes Allahisse ei usu. Allah löögu neid surnuks! Küll nad on mõistmatud“ (9,29jj) „Neile kuulub paradiis, kes võitlevad Allahi teedel, kes tapavad, ja keda tapetakse; neile kuulub tõeline tõotus“ (9,112). Tagajärg Inimene teenib endale ise õndsuse välja, nagu kõigis teistes religioonides: isalmis, budismis, hindusimis jne – oma saavutuste kaudu. Moslem võib loota, et Muhamedi eestkoste peale saab ta sisse paradiisi, sest talle on tõotatud, et siis ta saab paradiisi, kui Allah seda tahab, kui Allah tahab, araabia keeles: ’in scha ’Allah. Ainult siis, kui Allah tahab, aga mitte teisiti. Aga, kas Allah tahab, seda teab ainult Allah ise. Omar, võib-olla tähtsuselt kolmas vaga moslem, kes ealiski elanud, ütles oma surivoodil: „Ma pole midagi enamat, kui üks uppuja, kes näeb väljapääsuteed põgenemises, ja sellest hoolimata tunneb hirmu, et ta võib surra ja elu kaotada ning peab oma käte ja jalgadega alla sukelduma. Suuremas ahastuses kui uppuja, on see,, kes taeva ja põrgu visiooni ajal maha maetakse…oleks mul kogu ida ja lääs, kui meelsasti ma loobuksin kõigest, et sellest hirmsast kartusest, mis minu kohal hõljub, et vabaneda..Häda Omarile, häda Omari emale, kui Issandale ei peaks olema meele järgi, mulle andestada.“ Muhamedi õpetus Piibli vaatenurgast Mida ütleb koraan oma jumala kohta? Koraan toetub apostel Johannese ütlustele, kuigi teisiti formuleerituna – Jumal on valgus (1Joh.1,5), Jumal on armastus (1Joh.4,16) See tähendab: ta on õige ja tõeline, ta on usaldusväärne ja ustav. Sellisena nimetab Jumalat Vana Testament(VT) „Elohe amen“, Aameni Jumal. Jumal on sidunud end oma sõnaga; Ta on andnud oma rahvale oma tõotused ning on nendest ka kinni pidanud. Selline lähenemine on koraani Allahile täiesti võõras. Tema ei ole oma sõnaga seotud. Ta on kõikvõimas ning piiramatu, mistõttu ta võib oma sõna ka murda. Kuigi talle on antud koraanis hästikõlav tiitel al-Nur ˇ= „valgus“, siis Allahi riuklikust iseloomustab mõni koht koraanis: „Nemad (juudid) sepitsevad kavalusi, ja Allah sepitseb kavalusi; ja Allah on parim kavaluste sepistaja.“ (3,47) Koraan räägib juutidest vähe head. Juudid tahtsid Messia lõksu meelitada ja tappa. Aga Allah kavaldas nad üle. Allah hoolitses selle eest, et Juudas nägi korraga välja nagu Jeesus; ja nii lõidki juudid risti Messiale sarnase inimese. Kuna Allah võib oma sõna murda, siis võib ka moslem valetada, kui ta teenib sellega islami kõrgemat eesmärki. Petmine pole iseenesest vale. Kui petmine on ainus tee hea tulemuse saavutamiseks, on petmine lubatud. 2Kor1,3;1Pe 5,10;Ps.103,8. Jumal on armastus ning päästab patuseid ning annab patte andeks. Allahil on 99 nime, milledel on kaunis kõla. Kõigi nende nimede hulgas pole aga ei „isa“ ega „armastust“. Allahile ei lähe korda olla halastaja. Jeesusele maksis see Ristisurma. Allahi eesmärgid on aga ähmased ning jäävad sageli varjatuks. Sõna „islam“ tähendab enda alla surumist, enda allutamist despootlikule kõrgemale jõule. Islami usaldus tähendab pimesi uskumist, teadmata, kuhu tee viib. Ideaaljuhul peab inimene olema täiesti passiivne ning laskma endaga teha, mida Allah tahab, teadmata, miks ja mis eesmärgil. Kristlastel on see vastupidi (mT.7,7;2Tim.1,12). Moslemite arvates polnud Aabraham ei juut ega kristlane, vaid moslem. Koraani ja Uue Testamendi (UT) eetika võrdlus Pakistani linnas Lahores marssisid 18.septembril 2001 moslemid läbi tänavate, hoides käes järgmisi plakateid: „Tehke Afganistanist haud ameeriklastele.“ Koraanis jääb vaenlane vaenlaseks ja vaenlase vastu tuleb võidelda. See on moslemi jaoks täiesti vastuvõetamatu mõte, armastada oma vaenlast. UTs pole mitte ühtegi kohta, kus kästakse kedagi ära tappa. Apostel nimetas vaid kolme relva, millega kritlased võitlevad: vaenlasele head teha (Rm.12,20); palve (mt.5,44); evangeeliumi kuulutamine – see on ainus relv (Ef.6,17). Martin Lutheri aegne reformatsioon ei olnud sõja kui sellise vastu, vaid selle vastu, kui sõda petakse Kristuse nimel. Sõda võis pidada ainult kahel tingimusel: 1. Keisri või ülemuste nimel; 2. kui keegi ähvardab maa elanikke, siis kaitseks sõdida. Kui me ristiusuajalugu islami ajalooga võrdleme, siis kahjuks ei saa me siin uhkust tunda ega moslemite suhtes üleolevalt mõelda. Kuna ka kristlased pidasid ristisõdu, inkvisitsiooni, sundristimisi, osalesid juutide tagakiusamises, kirikud on teinud koostööd diktaatorite ja massimõrvaritega. See peaks häbi tekitama nii katoliiklastes kui ka protestantides. Näiteks see, mis on pikka aega toimunud Põhja-Iirimaal on kristluse jaoks suur häbiplekk. Osama bin Laden õpetas kõiki maailma moslemeid järgmiselt: „See on iga moslemi kohus, ameeriklasi ja nende liitlasi tappa, kus iganes võimalik.“ Koraan ei räägi poolt sõnagi enese üle kohtu mõistmisest, nagu seda teeb UT. Nii nagu lääne kristlus on keskaja kuritegudest lahti öelnud ning teiste rahvaste ees vabadanud, nii peaks ka islam õppima enesekriitikat, et oma tänastest raskustest üle saada. Pärast 11.septembri rünnakuid, levitati islamimaailmas infot, et torniderünnaku taga oli organiseerinud Iisraeli luureteenistus. Islam nõuab ohvreid, mitte pisaraid:  kõik on nende vastu, nemad on alati, kes kannatavad, või kelle suhtes toimitakse ebaõiglaselt. Araabiakultuuri jaoks on indiviidi kui subjekti mõiste täiesti võõras. Moslem toimib kollektiivis, tema isiklik vastutus kanda kõik üle kollektiivsele vastutusele. Seda näeme nende ühises palves ja palveasendis ühel ja samal kellaajal üle terve maailma. Õilsa eesmärgi saavutamiseks on moslemi jaoks iga vahend aktsepteeritav. Kristlus ei esita ühiskondlike sanktsioone nende inimeste vastu, kes Kristusesse ei usu, isegi nende vastu mitte, kes kristlusest ära langevad. Aga islamiõpetuses on kord, et kes islamist ära langeb, seda karistatakse surmaga. UT sellist lähenemist ei tunnista. Moslemite jaoks on mittemoslemid teise sordi inimesed. „Juudid ja kristlased võivad oma usu jurde jääda, juhul, kui nad alluvad isalmi valitsusele ja alandlikult maksavad pearaha., neid võetakse siis moslemi kaitse alla, kus kaitstakse nende elu, omandit ja religiooni viljelemist, aga neile seatakse ka kindlad kohustused, mis peaks väljendama, et nad on riigis teise klassi inimesed – nad ei tohi kellasid helistada, uusi jumalakodasid püstitada, või kuidagi moslemile komistuseks olla“ (Richard Hartmann, Islami religioon). See on muidugi väga kaugel sellest, mida läänemaailm mõistab tolerantsuse all. Juudid on Allahi ja islami surmavaenlased, inimkonna vaenlased ja inimkonna koerad. Teadaolevalt võttis Muhamed oma Mekas oleku ajal juudid endaga kampa, et üheskoos võidelda vana-araabia polüteismi vastu. Aga tema hilisemad kogemused juutidega Mediinas muutsid tema arvamust. Kuna juudid ei võtnud vastu teda ega tema prohvetikuulutust, osutusid nad Muhamedi vaenlasteks. Islami õpetlane Kamal Ahmad Own ütles Kairos ühel konverentsil: „Juutide kurjus on ravimatu, kuni neid ei õnnestu vägivallaga maha suruda. Neist pole midagi head oodata, kuni neid ei õnnestu allutada islami valitsuse alamateks. Seejärel suhtuks islam neisse tolerantselt ja suuremeelselt.“ Koraanis kirjeldatakse Allahi karistusi, mis on sadistlikud ja jõhkrad. „Keda Allah on ära neednud, siis osa neid on ta muutnud ahvideks ja osa sigaeks.“ (5,65) Hoorust karistatakse kividega surnuks viskamisega, vargust käe otsast ära raiumisega; kui vargus kordub, siis raiutakse ka teine käsi otsast või hoopis jalg; tänavaröövi karistatakse surmaga või hiljem ristilöömisega.“ (Hartmann,121). Pakistanis on avalik saladus, et rikkad ja kõrged ametnikud ning ettevõtjad joovad alkoholi. Aga nad teevad seda kodus. Üks Pakistani riigitegelane ütles avalikult: „Peab paika, et joon kodus vahest meelsasti klaasi viskit, aga seevastu ma ei joo rahva verd.“ Seda ei andnud moslemid talle kunagi andeks. Mõni aasta hiljem poodigi mees üles. Kui moslemi naine on moraalses ja religioossses mõttes mehega võrdne, siis poliitilises ja õiguslikus mõttes, on ta mehest allpool. Naise jaoks on välistatuid ametnikuerialad. Naise tunnistusel on kohtus võrreldes mehega ainult pool kaalu.“ (Hartmann) Koraan õpetab, et mehed on paremad kui naised. Mehel on õigus naine ilma põhjuseta abielusidemest vabaks lasta. Ka verekättemaksuhirm tekitab naises alaväärust: „Naise tapmise eest makstav verehind on vaid pool mehe verehinnast, ja vaid 1/3 kristlase või juudi verehinnast. (Hartmann) Koraan õpetab mehi, kuidas oma naisi lüüa: „Need naised, kelle suhtes te kardate vastuhakku – hoiatage neid, pange neile ööriided selga ja lööge neid. Ja kui nad teile kuuletuvad, siis ärge otsige muud väljapääsuteed. Vaata, Allah on kõrge ja suur.“ (4.38). Mehel võib olla neli naist. UT-s vastupidi (Ef.5,25;1Pe 3,7). Koraani ja Uue Testamendi eetika võib kokku võtta ühe lausega: Koraanis pole Mäejutlust! Tänases Pakistanis on selline kord, et igaüks, kes ütleb midagi halba Muhamedi kohta, puuakse üles. Islam on ainuke maailmareligioon, mille rajaja oli sõjavallutaja. Ta tappis oma vastased. Kristliku religiooni rajaja, Jeesus, pole kunagi vägivalda kasutanud, ega käskinud ka teistel seda kasutada. Jeesus võrdles end hea karjasega, kes oma elu jätab lammaste eest – siin on kaks erinevat eeskuju. Kõige suurem põhjus, miks poliitikud ja ajakirjanikud väitele, et islam on rahumeelne religioon, ustavaks jäävad, peitub ilmselt selles, et tõele on ebamugav silma vaadata. Islam on ähvardav ning valmis vägivallaks. Seda on ta ka korduvalt näidanud, mis põhjustb inimestes palju hirmu. Kui me islamit kriitiliselt hindame, näitame me kõigepealt seda, et me aktsepteerime  moslemeid kui inimesi, kelle eest ka Jeesus on oma elu andnud. Nad ei ole meie jaoks ükskõik. Me lubame moslemitel oma mošeesid ehitada, kuna ka neil on õigus oma usu praktiseerimiseks. Aga islamimaades ei tohi kristlased kirikuid ehitada. Saudi-Araabias on isegi Piibli omamine keelatud. Eurooplasena ei tohi sinna isegi enda isikliku eksemplari kaasa võtta. On olemas väiksed ringkonnad valgustatud moslemeid, kes moodustavad haritud eliidi, kes on õppinud Sorbonne’is või Harvardi ülikoolis, ja elavad nüüd läänes. Aga see, mis muret teb, on moslemite elu islamiriikides. On olemas reaalselt toimiv ETA-terrorism. Veel eksisteerivad verised kokkupõrked katoliiklaste ja protestantide vahel Põhja-Iirimaal. Kuid põhjaiirlased ei levita oma sõjapidamist teistele kontinentidele. Viimase 25 aasta jooksul on meile enamasti näidatud islamit sellisena, nagu ta tegelikult ei ole. Ja nüüd ollakse hirmunud ja üllatunud islami terroriaktidest. Kogu aeg räägitakse ja petetakse ennast ja teisi väitega, et tõeline islam pole vägivaldne. Öeldakse, et isalmiõpetus sellist asja ei poolda. Ka 11.sept. terroriaktide kohta väidetakse et sel pole tõelise islamiga midagi pistmist. Kõik on aga poliitika. Terrori toimepanijad uskusid, et märtritena pääsevad nad paradiisi. Üks ekspert vastas seepeale, et siin  pole religiooniga midagi pistmist, see on puhas poliitika. Neid nimetatakse poliitilisteks ekstremistideks. Siin pannakse teadlikult üks silm kinni. Miks see nii on, püüüab vastata Jean-Claude Barreau: „Eksperid on oma uurimistemasse armunud. Kui nad seda ei oleks, siis nad ei pühendaks oma elu sellisele uurimistööle. Need nn „eksperdid“ hoiavad harva kriitilist distantsi oma uuringuobjekti suhtes. Suure osa araabia- ja islmaispetsialistide hulgas valitseb apologeetiline vajadus. Nad soovivad oma kaaskodanikele maalida islamist kauni pildi. Nende arvates on islam edumelne ja tolerantne religioon ja seejuures rahumeelne – seda võime nimetada soov-unelm-islamiks.“ Eksperdid edastavad meile kahjuks poolikut tõde. Sama lugu oli ka Hitleri võimule tulekuga, kus paljud ütlesid, et Hitler võitleb ainult rahu eest. Ei saa öelda, et kõik moslemid on läbinisti halvad, aga ideoloogia on neil selline. See agressiivsus ekisteerib tänapäeval reaalselt. Maakeral pole ühtegi islamiriiki, mis oles demokraatlik õigusriik. Näiteks India ja Pakistan on selles osas täiesti erinevad riigid. Indias on olemas usuvabadus ja kaitstakse vähemusi. Pakistanis on raske isegi hindu olla. Vastus: Pakistan on islamistlik ja India ei ole. India on hinduistlik riik. Sunday Telegraph kirjutas 16.septembril 2001, et Inglismaal on umbes 5000 bin Ladeni toetajat. Pakistani armees on fundmamentaliste vähemalt 5% ja salateenistustes 39%. Sajad miljonid moslemid toetasid bin Ladeni tegevust. Üks araabiamaailma parim tundja, Hottinger, kirjutab pärast terroriakti: „Läänemaailm, eelkõige Ameerika, on süüdi oma arrogantsuses, poliitilises kahepaiksuses, et islamimaailmas on sellised õnnetud tsoonid. Nendes paikades kasvab pidevalt meeleheide ja siia juurde kuuluvad Palestiina, Iraak ja Afganistan. „ Kõike nimetatakse ainult poliitikaks ja majanduseks, mis teeb moslemitest pühad sõdijad, aga keegi ei maini,et tegemist on religiooniga. Kogu jutt suunatakse tootmisele ja tootmisvahenditele. Terroriaktides on süüdi iisareli ja ameerika salateenistused. Pärast 1.septembrit 2001 pole enam miski endine. Viimased piirid on ületatud. Maailmatsivilisatsioon on muutunud. Inimese üks põhivajadusi on vajadus turvalisuse järele. Praegune maailm ei paku enam turvalisust. Me ei saa end enam kusagil kindlana tunda. Ja piibli järgi läheb olukord veelgi hullemaks. See, mida me praegu läbi elame on alles sünnitusvalude algus. Sünnitusvalud on lühikesed ja tugevad. Hetkeks on kõik vaikne, ja siis tulevad äkki uue hooga. Mida läehemale tuleb sünnitus, seda intensiivsemaks need valud muutuvad. Me peame valmis olena järgmiseks maailma vapustavaks sündmuseks. Tsivilisatsiooni alustalad juba kõiguvad. Meid ootab ees raske aeg (Lk.21,26). Ja ometi kehtib selle planeedi jaoks veel üks hea sõnum. Mis see on? Oluline on olla informeeritud. Reaalsus ei pruugi meile meldida, aga me peame tõele silma vaatama. Tegelikkuses eest põgenemiste pole kasu. Parm olla realist, kui unistaja. (1Ts.5,3). Aset leidnud raputused tähendavadki sünnitrusvalusid. Need pole mõttetud valud. Sünnitusvalud on valud, mis on vajalikud selleks, et inimene saaks üldse sündida. Need valud on eeltähenduseks paremast maailmast. (Hebr.1,2). Jumal teab, mida Ta räägib. Ja Ta teeb, mida Ta räägib. (Mt.24,35). Meie tsivilisatsioon on laisk, ta on halastamatu, ta on külm. Miks? Seepärast, et ta on pattudes. Ta on ilma Jumalata. See ongi põhjus, miks meil pole siin enam kindel elada. Seetõttu ongi petised ja muretud väga edukad. Patt on karm tegelikkus. Maailmariigid on üles ehitatud pettusele, vägivallale ja verevalamisele. Sellised riigid varisevad kord kokku. (Hab.2,12). (Haggai 2,6-7) See on hea sõnum. Raputused on Messia eelkäskjalad. Jeesus, Messias tuleb, ja Temaga kos tuleb ka kõik se, mille järgi inimesed on igatsenud. Ei, siin pole tegemist utoopilise ühiskonnaga. See on tõelise Messia tõeline maailm, mis kord saabub. Kas inimesed on Messia tulekuks valmis? Selleks peab teatud kindlus olema. Me peame teadma, millel baseerub meie elu.  (Ps.27,1). (Õps.18,10;Js.26,4). Me vajame seda lootust ja me vajame Issandat, kelle peale loota. Saksa keelsest tõlkinud RAMO PENER  

Loe edasi

Multikulti lõpp on paratamatu

Lähme ajas veidi tagasi. Ligi 70 aastat lubati Nõukogudes Liidus inimestele, et nad hakkavad elama tööinimese paradiisis. Midagi niisugust muidugi ei juhtunud. Eesti teab oma kogemusest, et tegelikkus oli täpselt vastupidine ja kui lõhe propaganda ning tegelikkuse vahel üha suuremaks muutus, kukkus kogu süsteem kolinal kokku, Üsna sarnase mõõdu annab välja lõputu propaganda, millega tegeleb nii meil kui mujal nn valgustatud poliitiline ja ajakirjanduslik eliit. Meile jutustatakse lakkamatult multikultuurse Euroopa hüvedest. Ka nüüd lubatakse meile, tavakodanikele, tõelist paradiisi. Kõige levinum slogan on “kultuuriline rikastamine”. Justkui vajaks kultuurilist rikastamist Euroopa, kust on pärit lugematul hulgal suuri heliloojaid, kirjanikke, kunstnikke. Sama meelsasti räägivad poliitikud ja erinevad meediaväljanded, kuidas meil on puudus erialasest tööjõust. Justkui oleksid riigid, kust suurem osa põgenikke tuleb (Lähis- ja Kesk-Ida, Aafrika ning Balkani moslemite alad) eriliselt tunnustatud oma tehniliste ja teaduslike saavutuste poolest. Justkui saaksid sealt pärit inimesed lühikese ajaga tublideks maksumaksjateks. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Tegelikult ei kontrollita praegu ühegi põgeniku erialateadmisi või keeleoskust. Ka kirjaoskamatud saavad tulevikus probleemideta näiteks Saksamaalse sisse rännata. Poliitikud ei ole märganud ka islamiseerumist. Nad maalivad meile olukorrast pildi, mida suurem osa kodanikke paraku ei näe. Kultuurilise rikastamise asemel näevad paljud sakslased, kuidas nende kodulinnades toimuvad massilised vägivaldsed kokkupõrked Lähis-Idast või Balkanilt pärit rühmituste vahel. Kas seda saab nimetada kultuuriliseks rikastamiseks? Massiimmigratsiooni majanduslikud tagajärjed ei ühti samuti mitte kuidagi poliitikute poolt räägituga. Näiteks peavad Saksamaa kõik liidumaad arvestama sel ja järgmisel aastal kokku 20 miljardi euro suuruste lisakuludega. Võib arvata, et need summad saadakse Saksa maksumaksjate pealt kokku hoides ning erinevaid  makse tõstes. Saksa linnadesse kerkib üha enam mošeesid ja lasteaedes ning koolides tehaks ettekirjutusi menüüde muutmiseks islamipäraseks (halal-toit ja sealiha keelustamine). Ka siin ei ühti poliitiline propaganda ja reaalsus kuigi palju. Lõhe propaganda ning tegelikkuse vahel muutub üha suuremaks ja just seetõttu märkavad ka poliitikast vähem huvitatud kodanikud ühel päeval Euroopa ja Saksamaa hukatuslikku liikumissuunda. Mida suuremaks lõhe muutub, seda rohkem inimesi pöördub propageeritud multikultuursest ühiskonnast eemale. Niisugune ühiskonnamudel kukub omaenda vastuolude tõttu paratamatult kokku. Kuid kahju põlisrahvastele on selleks ajaks juba tehtud. JORGE MIGUEL  Allikas: Politically Uncorrect

Loe edasi

Juhendmaterjal ajakirjanikele: Kuidas kajastada pagulastega seotud teemasid

Uute Uudiste käsutusse on jõudnud Rahvusvahelisevahelise Migratsiooniorganisatsiooni Eesti esinduse salastatud materjal, mis näeb ette 27 lk.instruktsioone kuidas meie ajakirjanikud peavad kajastama pagulaste teemat Eesti meedias. Materjal mille levitajaks Eesti Ajakirjanike Liit on pärit aastast 2012. Juhendmaterjal anti välja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames ning seda kaasrahastasid nii  Euroopa Liidu Pagulasfond kui ka Eesti Vabariigi Siseministeerium. Sellise dokumendi olemasolu seab tõsise kahtluse alla vaba meedia ja arvamusvabaduse eksiteerimise Eestis ja seetõttu peame oma kohuseks antud materjal avaldada. Just salastamise nõue viitab sellele, et oma rahva selja taga pannakse toime põlastusväärseid tegusid, aga rahvas väärib tõde! Toome teieni mõningad olulised väljavõtted nimetatud dokumendist. Kõigepealt antakse ajakirjanikele üldised suunised kuidas teemat kajastada: ” Kuigi ajakirjanikena ei pane me arvamusi ja veendumisi oma auditooriumi pähe, siis kallutada selles või teises suunas, kinnistada olemasolevaid müüte või neid murendada suudame küll. Teisalt, hooletu ja ebaprofessionaalne ajakirjanikutöö kahjustab alati, kuid kaitsetumad ja kergemini haavatavad inimesed saavad kannatada teistest enam. Faktide ja terminite õigsust ning allikate usaldusväärsuse kontrollimist ei saa millelegi ohvriks tuua, konteksti ei tohi unustada ega ignoreerida. See ei tähenda debati ja kiire reageerimise puudumist, pigem vastupidi. Ajakirjanike kohustuslikuks oskuseks on ka osavus loovida auditooriumi huvi tekitamise ja uudisväärtuse ning looga otseselt seotud inimeste huvide karide vahel, riivamata kumbagi.” (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Ja edasi killuke ajakirjanduseetikast “Ajakirjanik on teadlik meedia kaudu võimenduvast diskrimineerimisohust ja teeb kõik võimaliku, et mitte kaasa aidata taolisele diskrimineerimisele, mis võib põhineda rassil, sool, seksuaalsel orientatsioonil, keelel, usul, poliitilistel või teistel arvamustel, rahvusel või klassikuuluvusel. Seega peab ajakirjanik selle tugevast liberalismi ja sotsialismi järgi lõhnava juhendi järgi kaitsma mitte põlisrahva, Eesti riigi või oma kodanike huve, vaid siia sisserännanud immigrantide huve. Dokument valgustab Eesti pagulaspoliitikat ka ajas, tuues välja kolm olulisemat perioodi: 1. 1997. aasta eelne periood – Eesti valitsuse hinnangul polnud riik võimeline pakkuma võimalikele varjupaigataotlejatele rahvusvaheliste seadustega ettenähtut, mistõttu Eesti ei ühinenud veel pagulasseisundi konventsiooni ega protokolliga. Puudusid ka siseriiklikud seadused põgenike ja pagulaste kohtlemiseks. Väheseid saabujaid peeti kinnipidamiskohtades ja saadeti riigist välja. 2. 1997-2004 periood – Varjupaigapoliitika ametlik algus koos pagulaste seaduse vastu võtmisega 18.02.1997 ja 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ning 31.jaanuari 1967.aasta pagulasseisundi protokolliga ühinemisega. 1999. aastast hakkas pagulaste/põgenike teemaga tegelema Kodakondsus- ja Migratsiooni Amet. Esimesed ametlikud pagulased sai Eesti 2000. aastal. 3. 2004-… Pärast liitumist Euroopa Liiduga 1.05.2004 võttis Eesti üle ka EL õigusakte ja ühines EURODAC ning Dublinet süsteemidega 2006. aastal. Pagulaste seaduse asendas välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis peamise muudatusena seostas Eesti seadusandluse ja EL Nõukogu direktiivid, aga kehtestas ka välismaalase ajutise kaitse regulatsiooni ning korrastas pagulasi ja varjupaigataotlejaid puudutavaid seadussätteid. 01.01.2010 loodi Politsei- ja Piirivalveamet, mille osaks on Kodakondsuse- ja Migratsiooni osakond. Edasi jagatakse rida konkreetseid näpunäiteid kuidas meedia avalikkust pagulaste ja immigrantide suhtes positiivselt häälestada: “Migratsioon on üks neist teemadest, milles ajakirjandus võib olla ainus või peamine teabeallikas. Kes, kust, kui palju, millal ja ennekõike miks ning milleks. Pagulus, asüülitaotlejad ja immigrandid on vastuoluline, kuid uudisväärtuslik teema, mis võib tekitada avalikkuses teravat vastukaja. Suhtumine neisse ei ole üheski ühiskonnas ühemõtteline ega muutumatu. Analüüs on kätte näidanud peamised vead, mida teeb ajakirjandus migratsioonist ja pagulastes rääkides: 1. Episoodiline teematõstatus – teema tuuakse esile vaid siis, kui mingi sündmus niigi huvi tekitab 2. Illegaalsuse teemale keskendumine – seadust rikkuvad immigrandid moodustavad reeglina vähemuse kõigist immigrantidest, kuid enamuse kajastustest. 3. Stereotüübistamine – immigrandi või pagulase üldkuju loomine kitsastes raamides ja hinnanguid ette kirjutades 4. Faktidega liialdamine – hoolimata statistiliste numbrite reaalsest olukorrast suurendatakse ohtu või probleemi 5. Konteksti puudumine – tavapäraselt ei puuduta pagulaste ja varjupaigataotlejate teemalised lood ei nende põgenemise põhjuseid ega päritolumaa probleeme sügavamalt 6. Isiku tahaplaanile jätmine või selle täielik puudumine – immigrant või pagulane kui passiivne osaline, kellest räägitakse, kelle üle vaieldakse.” Seda kõike siis tubli “euroajakirjanik” teha ei tohiks, aga annab nii mõnegi nõuande rahvuslikult, isamaaliselt või konservatiivselt häälestatud ajakirjanikule. Ka taolisi võiks ju Lääne demokraatias leiduda? Migratsiooni ja pagulaste lood liigituvad tundlike teemade hulka, mis nõuab erilist hoolt väljendite ja sõnade valikul. Ajakirjanikud mitte ainult ei anna lugejale migratsiooniteemalisi fakte, vaid ka tunnetuse, kuidas neid tõlgendada. Milliseid probleeme esineb: 1. Eesti keeles ei ole kombeks kasutada lausest lausesse sama sõna, aga sünonüümid peavad siis ka sama asja tähendama. Immigrant ei võrdu alati illegaalselt riiki siseneja, pagulane põgenikuga ja kõik varjupaigataotlejad ei ole ebaseaduslikult üle piiri jõudnud ega otsi tasuta lõunaid 2. Retoorika ja huvitavate väljenditega võib ka neutraalses toonis uudises negatiivselt mõjutada auditooriumi. Näiteks migratsioonilainest rääkides annab ajakirjanik tahes või tahtmata mõista, et sisserändajaid on massiliselt, isegi kui see nii ei ole. 3. Lööv pealkiri, mis ei kajasta midagi järgnevast või vähemalt mitte tervet artikli sisu. 4. Pildiallkirjad, mis ei seostu artikliga, vaid kannavad oma (negatiivset) hinnangut.Üks pilt võrdub sada sõna, öeldakse. Pildimaterjal kinnistab stereotüüpe sügavamale ja tõstatab teemasid emotsioonidele toetudes kergemini. Milliseid probleeme esineb: 1. Kui jutt ei ole just konkreetsest pagulasest, kasutatakse illustratsiooniks tihtipeale just stereotüüpset pilti Aafrika paadipõgenikest või põgenikelaagritest, mil Eesti kontekstiga puudub side. 2. Foto, mis esitab pagulast kui ohvrit, abivajajat, kinnistab ka selle hinnangu auditooriumi hulgas ega lase näha sellest kaugemale, näiteks oma panuse andjat töötegijana. 3. Ebatavaline või naljakas foto/video loob kuvandi lapsemeelsetest inimestest ja toetab inimese probleemide ja/või olukorra vähetähtsustamist. Nagu reaalsusest näha, on Eesti peavoolumeedia seda õpetust usinasti ellu viinud. Tahaks aga küsida, mis on selle kõige eesmärk (kas hävitada rahvusriigid ja kultuurid Euroopas, jne.) ja teiseks huvitaks väga, kas selliseid “juhiseid” on antud välja näiteks ka samasoolisuse ja feminismi propageerimise asjus? UU

Loe edasi

Endel Susi: mõningaid mõtteid kaasaja ideoloogiatest

Paljusid kaaskodanikke pahandab, et kasutatakse väga kergekäeliselt väljendit fašist. Me ei ela enam nõukaajal, kus sõjaväes teeninud baltlaste ühisnimetus vene ohvritseride poolt oli fašist. Paljud rahvuskaaslased kogesid sellist solvangut  korduvalt. Need, kes julgesid sellele arusaamale vastu tegutseda, pole vaja olla vist selgeltnägija, et mõista, mis nende noorte inimestega seejärel juhtus. Selliseid solvanguid tuli korduvalt kogeda ka teiste erialade inimestel. Nüüd võime ajakirjandusest lugeda samuti mõnede inimeste silditamist fašistideks. Seepärast otsustasin veidi täpsustada kasutusel olnud ja olevaid ideoloogiaid, et inimesed mõistaksid milline tegevus millise ideoloogia valdkonda kuulub. Natsionaalsotsialismi ehk rahvussotsialismi põhimõte oli, et majandusel peab olema teeniv positsioon rahva suhtes. Turg ei eksisteeri kapitali jaoks. Natsionaalsotsialismi ideoloogia oli käibel Saksamaal enne II maailmasõda ja sündis peale Saksamaale alandavat Versailles’i lepingu sõlmimist, mis panid riigile peale hiiglaslikud reparatsioonid. 1933. a oli tööpuudus Saksamaal 33%, ja see likvideeriti uut ideoloogiat rakendades 1939. aastaks. Teada on, et investeeringud teedeehitusse suurenesid 4,5 korda, elamuehitusse 2 korda, investeeriti suuremahuliselt teistesegi tööstusharudesse ja põllumajandusse. Sõjatööstusse hakati jõulisemalt investeerima peale tööpuuduse likvideerimist. Tänu sellisele edule majanduses ühines Austria Saksamaaga meeleldi. Saksa armee võeti Austrias vastu suurte ovatsioonide ja lilledega. Seda ühinemist näitab ilmekalt History telekanal. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Saksamaa selline majanduslik edu ei meeldinud Nõukogude Liidu liidrile Stalinile, sest tema pidi majanduse turgutamiseks kasutama sundmeetodeid ehk sunnitööd,  aga Saksamaal toimus see vabatahtlikult inimeste kõrge motivatsiooni toel. Stalini ettepanekul aastast 1936 hakati natsionaalsotsiaalide kutsuma fašistideks. Negatiivseks muutis natsionaalsotsialismi ideoloogia sellesse lisandunud muud teooriad nagu rassiteooria, juudivaenulikkus, eluruumi laienemise vajadus, juhikultus, maailmasõja vallapäästmine ja tohutud ohvrid. Peale II maailmasõda kuulutati  natsionaalsotsialistide ideoloogia rahvavaenulikuks. Fašism on poliitiline ideoloogia, mis taotleb ühe isiku juhtimise all oleva tugeva riigi loomist. Fašismile on võõrad kõik sotsiaalsed ja internatsionaalsed konstruktsioonid. Fašismi iseloomustab autoritaarne ainupartei juhtimissüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaat, ühiskonna elu kõikide külgede range reglementeeritus ja jälgimine, sõjakas šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli, patriotismi nimel kordasaadetud massimõrvad, jms. See autoritaarne liikumine ja ideoloogia tekkis 20ndail Itaalias, mille juht oli Benito Mussoliini. Tuntumad fašistlikud režiimiga riigid olid Hispaania (juht kindral F. Franco), Portugal (A. Salazar) ja ka Austria (1934-1938) enne Saksamaa anšlussi, Horvaatia (A. Pavelic). Mõnedes Kesk-Euroopa riikides kohtas kahe maailmasõja vahelisel ajal fašismile omaseid jooni nagu Ungaris (Horthy),  Bulgaarias (Markov), Kreekas (Metaxas), samuti osades Ladina-Ameerika riikides. Kommunism on ideaale ülistav ideoloogia, kus ei ole eraomandit ega sotsiaalseid klasse, riiki ega perekonda. Kommunismis on kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ning inimesed on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult. Ühiskonna põhimõte on, igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele. Kommunistid erinevad sotsialistidest selle poolest, et nad pooldavad kapitalistlikust ühiskonnast kommunistlikku ideaalühiskonda üleminekut revolutsiooni teel ehk jõuga. Sõna kommunism tuli kasutusele peale 1830. a prantsuse revolutsiooni. Suuremad kommunistliku ideoloogia teoreetikud olid Karl Marx, Fridrich Engels ja Vladimir Lenin. Praktikas on kommunism üks totalitaarsemaid ideoloogiaid koos fašismiga. 1917-1991 NSVLis toimunu ja tema poolt naabermaades kordasaadetu on 20nda sajandi üks suuremaid inimsusevastaseid kuritegusid. On teisigi näiteid. Pol Pot (1925-1998) oli Kambodža ultramaoistliku Punaste Khmeeride juht ja oli Kambodža peaminister aastatel 1976-1979. Sel ajavahemikul, tema  kommunistlike ebainimlike reformide tulemusel, hukkus 1,7 miljonit elanikku, mis oli 26% Kambodža rahvastikust. Ajaloolaste andmetel on kommunistlikud režiimid maailmas hinnanguliselt hävitanud üle 100 miljoni inimese. Rahvavaenulikud ideoloogiad, peale kommunismi, on rahvusvaheliselt kõik hukka mõistetud.  Osades riikides on ka kommunismi kuriteod hukka mõistetud. Näiteks, mõistis Eesti Riigikogu 2003. a hukka kommunistliku režiimi kuriteod, sama tegi tänavu aprillis Ukraina Ülemraada. Näiteid on teisigi. Kuid Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees sotsiaaldemokraatide fraktsiooni vastuseisu tõttu ei ole läinud dokument kommunismi kuritegudest lõpphääletusele. Nende vastuväide on, et hukka tuleb mõista konkreetsed kuriteod, mitte ideoloogia. Vaatama sellele, et just see rahvavaenulik ideoloogia on viinud kõige suuremate kuritegudeni. Praegu maailmas viljeldavad peamised ideoloogiad on liberalism, sotsiaaldemokraatia ja konservatism. Liberalism on suund majanduses, poliitikas ja ideoloogias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik. Peamine suund on võetud vabaturumajandusele. Oluliseks peetakse riigi minimaalset sekkumist ettevõtlusse, nende tulude minimaalset maksustamist. Riik ei pea tegelema kulukate sotsiaalprogrammidega, vaid motiveerima rahvast rohkem töötama. Liberaalide ideoloogias ei eksisteeri rahvust ega tema kultuuri vaid kandvaks jõuks on ühiskond ja lõppeesmärgiks ühtne maailmariik. Sellest põhimõttest lähtuvad liberaalide tõekspidamised ja tegevus teisi inimesi neid tunnistama panna, kasutades oma käes olevaid vahendeid nagu meedia, ja muud võimalused. Olles võimul ongi nende juhtida meedia ja võimalus propageerida oma vaateid, olgu selleks vabaturumajandus, multikultuursus, homoseksuaalsus või massiimmigratsioon. Filosoof Fukuyama arust peaks kaasaegne liberalism viima inimkonna lõpmatule õitsengule, mida tegelik areng paraku oma majanduskriiside, finantskataklüsmide, vaesuse jätkumise ja õhtumaade moraalse allakäiguga (rahahimu, perekonna lagunemine, prostitutsioon, immigratsioon) ei kinnita. Vabaturumajanduse liberaalsete ideede propageerijana on enim kuulsust võitnud USA teadlane Milton Friedeman (1912-2006), kelle teostest on saanud inspiratsiooni ka meie kunagine peaminister Siim Kallas. Friedemani  auks antab Cato Instituud USAs alates 2002 aastast välja auhinda „Vabaduse edendamise eest“ koos kopsaka rahalise preemiaga. Auhindu jagatakse üle aasta ja neid on saanud 7 inimest, teiste  hulgas ka  Mart Laar 2006. aastal. Sotsiaaldemokraatia on vasaktsentristlik ideoloogia, mille eesmärk on tagada inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks sõltumata sotsiaal – majanduslikust olukorrast, rassist, rahvusest, soost ja seksuaalsest suunitlusest. Eesmärgiks on  heaoluriik ja tulude ümberjagamine vaesemate huvides. Samas on loobutud võitlemast kapitaliga kui kõige kurja juurega. Viimane oli aktuaalne kuni 1960-ndate aastateni. Riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju. Uuema aja sotsiaaldemokraatia on laenanud mitmeid põhimõtteid moodsast liberalismist nagu võrdsuse või piiramatu vabaduse põhimõtted. Samuti on sinna lisatud ohtralt Herbert Marcuse ja teiste kultuurimarksistide teooriaid, mis jutlustavad uute rõhutud klasside nagu homod, naised, pagulased, jne. kannatustest vabastamise ideoloogiat, samuti nende võitlusest pehkinud kodanliku ideoloogia ja muude „pahedega“ nagu perekond või valged heteroseksuaalsed mehed. Tuntumatest sotsiaaldemokraatidest võiks nimetada Olaf Palme´t, Tony Blair´i. Toomas Hendrik Ilvest, Mihkel Martnat (Eesti sotsiaaldemokraatia isa), Konservatism ehk alalhoidlikkus on demokraatlik parempoolne ideoloogia, mis tugineb traditsioonilistel väärtustel. Konservatism loojaks peetakse XVIII sajandi iiri poliitikut ja filosoofi Edmund Burke´i. Konservatiivi jaoks on oluline rahvus ja tema ajalugu. Konservatiivsed põhimõtted on traditsionalism, perekond ja moraal. Traditsionalism tähendab põhiväärtuste säilitamist ja järkjärgulist reformide teostamist selle säilitamiseks. Perekond ja abielu on ühiskonna vundament, üks vanemaid elukorralduse institutsioone. Moraal on kõige aluseks, ilma milleta poleks ettekujutust, milline on õiglane ühiskond. Tuntumatest konservatiivsetest poliitikutest võiks välja tuua Konrad Adenaueri, Dwight Eisenhoweri, Charles de Gaulle´i ja Margaret Thatcherit. On veel hulk teisigi ideoloogiad. Infot paljude nende kohta on võimalik leida materjali piisavalt.

Loe edasi

Mart Helme: Konservatiivide missioon aastal 2015

Avaldame siinkohal Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimeheks tagasi valitud Mart Helme kõne, mille ta pidas erakonna kongressil 25. aprillil Tallinnas. Kõne heidab valgust EKRE enda vaadetele tänapäeva Eesti valupunktidest. Head erakonnakaaslased, mõttekaaslased, külalised, (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Kaks aastat tagasi, kui te Mustpeade majas toimunud kongressil mind Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimeheks valisite, visandasin oma kõnes neid valupunkte, mis Eesti ühiskonna ees seisavad. Samas visandasin ka lahendusi ning rajajooni, milledeni jõudma peame. Mul on valus märkida, et enamik toona välja toodud kitsaskohtadest takistavad meie riigi arengut ka täna. Enamigi veel: paljud probleemid pole mitte üksnes püsinud, vaid on veelgi enam süvenenud. Kahe möödunud aastaga pole Eesti saaanud mitte rikkamaks, vaid jäänud vaesemaks. Kahe möödunud aastaga pole eesti rahvas mitte kasvanud suuremaks, vaid jätkanud kahanemist. Kahe möödunud aastaga pole kodumaalt lahkunud eestlased mitte hakanud isade maale tagasi pöörduma, vaid jätkanud kasvavas tempos siit lahkumist. Kahe möödunud aastaga pole riigi ääremaastumine mitte lakanud, vaid üha süvenenud. Kahe möödunud aastaga poel demokraatia, sõna- ja arvamusvabaduse olukord Eestis mitte paranenud, vaid järsult halvenenud. Pluralism, mille eest paljud siinviibijad 25 aastat tagasi võitlesid, on asendunud Eestis – ja laiemalt ka Euroopas – kitsarinnaliselt doktrinäärsete vasakliberaalsete stampidega, millede ainuõigsuses kahtlemine või millele oponeerimine põhjustavad koheselt ajakirjanduslikule tuleriidale saatmise. Oleme seda kahe viimase kuu vältel lakkamatult kogenud. Ja jõudnud selle kõige käigus veendumusele, et oleme õigel teel ning kujutame endast Eesti praegusel poliitmaastikul ainsat organiseeritud jõudu, kes on ühemõtteliselt ja pühendunult väljas eesti rahva huvide eest. Eesti riigi kui eestlaste rahvuskodu eest, eesti rahva, eesti keele ja eesti rahvuskultuuri säilimise eest ajast aega. Me oleme einus erakond, kes näeb Eesti riiki mitte geograafilise mõistena, vaid poliitilise moodusisena, kus Eestile nime andnud rahvuse õigused ei pea taanduma sissesõitnutele ja võõrpäritolu kodanikele eriliste privileegide andmise ees. Me oleme ka ainus erakond, kes saab täiel määral aru, et mitte valitsus pole loonud riiki ja rahvust, vaid riik ja rahvus on andnud eluõiguse valitsusele. Me oleme ainus erakond, kes saab täiel määral aru, et mitte rahvas ei teeni valitsust ja riiki, vaid valitsus ja riik teenivad rahvast. Meie erakond ei eksisteeri mitte selleks, et käputäis erakonna juhtfiguure murraks läbi stagneerunud mugavsutsoonis vegeteeriva kliki hulka, vaid selleks, et see stagneerunud mugavustsoon koos oma ülbe klikiga laiali ajada. Meie printsipiaalne ja kõigist teistest eristuv positsioon tähendab loomulikult konfrontatsiooni nn. vanade erakondadega. Meie rahvuslikkus ja rahvameelsus tähendavad aga ka, et me oleme sobimatu kaart välismaistele pasjansiladujatele, kes ei taha mingil juhul näha, et maarahvas (mõistke seda tähenduses eesti rahvas) nende plaanidesse jokkerina sekkuks. See omakorda tähendab automaatselt , et meie tee järgmiste saavutusteni poliitikas saab olema sõna otseses mõttes per aspera ad astra. Ent jätkakem heade uudistega. Kaks aastat tagasi sisenes meie erakond valimistsüklisse, mille edukas läbimine oli meile tõsiseks väljakutseks. Seda nii organisatsioooni tugevust, kampaaniakogemusi kui rahalisi vahendeid silmas pidades. Tunnistagem ausalt, kõik ei läinud algul sugugi libedalt. Meie poolt kohalike valimiste kontekstis sihikule seatud läbimurded suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu jäid saavutamata ning see oli meile mõru pill. Suhteliselt kesised, ehkki juba paremad olid meie tulemused Europarlamendi valimistel. Neid kaht valimiskampaaniat täismahus kaasa tegemata poleks saanud aga võimalikuks meie läbimurre 1. märtsil toimunud riigikogu valimistel, kus me ületasime mitte üksnes viie protsendi künnise vaid saime koguni enam kui kaheksa protsenti, mis tagas meile riigikogu praeguses koosseisus seitse kohta. Mis meile selle tulemuse tagas? Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et eelkõige meie kõigi ühine pingutus, kõigi meie aktivistide ennastsalgav töö, nappide vahendite maksimaalne väärindamine ning ennekõike usk meie missiooni vajalikkusesse. Aplaus meile kõigile selle eest! Armas rahvas! Täna oleme olukorras, kus peame taas seadma uusi rajajooni ning järgneva kahe aastaga viima erakonna kvalitatiivselt uuele tasemele. Kui meie senine töö keskendus ringkondade elustamisele ja ülesehitamisele, siis nüüd peame edasi liikuma nii süvitsi kui laiuti. Kuigi me oleme praeguseks likvideerinud organisatsiooni kaardil viimased valged laigud, asutades ringkonnad ka Ida-Virumaale ning Saaremaale ja sirutades käe isegi üle lahe Soome, siis ometi pole sellega töö lõppenud. Kahe ja poole aasta pärast seisavad meil taas ees kohalike omavalitsuste valimised ja kuigi me hetkel ei tea, missuguseks joonistub selleks ajaks Eesti administratiivkaart, tuleb meil ikkagi olla valmis kaasa rääkima kõigi selleks ajaks kujunenud administratiivüksuste juhtimiseks. Jah, loomulikult ei välista me ka osalemist valimisliitudes, kuid eesmärgiks peab olema ikkagi võimekus maksimaalselt välja panna oma nimekirju. Eesmärgiks peab olema meie mängijatepingi pikendamine niisuguseks, et meil on sellelt võtta kandidaate linnapeadeks ja volikogude esimeesteks ka seal, kus meil see võimekus eelmisel korral puudus. Kahe ja poole aasta pärast peavad meil olema linnapeakandidaad mitte enam üksnes Tallinnas, Tartus ja Pärnus, vaid ka Haapsalus, Paides, Rakveres, Viljandis ja paljudes teistes kohtades, milledest me eelmisel korral isegi unistada ei julgenud. Lootust seesuguse võimekuse tekkeks annab muu hulgas fakt, et valimiste järgselt on meie erakonnaga liitunud enam kui kakssada erinevaid piirkondi ja erinevaid elualasid esindavat inimest ja liitumiste tulv jätkub. Me oleme kasvav organism, me oleme tugevnev organism ja iseenesest mõistetavalt peab see leidma väljundi ka poliitikas. Meie organismi kasvu, tugevnemist ja süvitsiminekut näitab seegi, et kahe aastaga oleme suutnud luua tugeva noorteorganisatsiooni. See nooruslikult uljas organisatsioon on võtnud endale nimeks Sinine Äratus, märkides niiviisi värvi valikuga oma konservatiivset platvormi ja sõnaga „äratus“ missiooni kutsuda eesti rahvas üles uuele ärkamisajale. Homme, 26. aprillil toimub just nende korraldusel Toompeal massimeeleavaldus kütuseaktsiisi tõstmise vastu. Teine organisatsioon, mis vahepealsest varjusurmast alles äsja välja toodi, on meie erakonna naisühendus, mis samuti näeb oma missiooni konservatiivsete pereväärtuste kilbile tõstmises ja rahvas uue moraalse äratuse julgustamises. Meie naised ütlevad selgelt ja arusaadavalt, et eesti poliitikas ei pea ilma tegema mitte broilerbeibed, vaid naised, kes on emad ja abikaasad. Naised, kes teavad, kui suurt vastutust kannavad eluterve ühiskonna eest emad. Naised, kes teavad, et üksnes naiste targal toetusel teevad suuri tegusid ka mehed. Meie põhikirjas on aga veel üks ühendus, milles kätkev elutarkus ja kogemustepagas tuleb senisest sihikindlamalt meie poliitilise agenda vankri ette rakendada. See on eakate ühendus, millele plaanime samuti uue tuule tiibade alla aidata. Ent organisatsioonist veel. Meie fraktsioon ehk meie seitse samuraid riigikogus on otsustanud, et sellest ei saa kujuneda erakonna raskuskese. Erakonna raskuskese peab jääma endiselt partei juhatusse, volikogusse ja ringkondadesse. Ainult nii saame tagada parteisisese demokraatia, aga ka selle, et jätkame arenemist tõeliseks rahvaerakonnaks kujunemise suunas. Et seda eesmärki paremini teostada, oleme võtnud poole kohaga tööle erakonna liikmehalduri, kelle ülesandeks on korrastada kõigi meie 7700 liikme kohta käiv andmebaas. Mai algusest asub tööle ka erakonna kantselei juhataja, kes puhub elu sisse meie seni tühjana seisnud Tallinna büroole ning tagab infovoogude sujuva liikumise ja erakonna kui kogu Eestit katva võrgustiku ühtse hingamise. Kallid sõbrad! Kuigi äsjastel valimistel püüdis juhtiv võimuerakond rahvast veenda selles, nagu oleks Eesti kõige akuutsem probleem julgeolek, siis meie kaine talupojatarkuse kandjatena teame, et tegelikult on riigi kõige valusamaks probleemiks rahvuse katastroofiline demograafiline olukord. Selle üheks põhjuseks omakorda on meie armetu majanduslik seisund, millest võimuparteid ei oska või ei julge riiki välja tuua. Valimiskampaania ajal esitas EKRE lahendusena kompleksse kava, millesse kuulusid nii maksupoliitilised kui sotsiaaltagatisi sisaldavad meetmed. Erinevalt praeguse valitsuse plaanist makse tõsta tegime meie ettepaneku käibemaksu langetada, et seeläbi elavneva tarbimise kaudu maksulaekumiste taset parandada, jättes samal ajal ettevõtjatele kätte rohkem raha palkade tõstmiseks ja investeeringute tegemiseks. Tegime ka ettepaneku lastega perede toetamiseks tõsta tulumaks 25% peale, arvates samal ajal iga lapse puhul vanema tulumaksust 5 % maha. See kergendaks oluliselt lastega perede olukorda, lisades samal ajal meie arvestuste kohaselt riigieelarvesse hinnanguliselt 100 miljonit eurot. Ja muidugi võtaksime me raha nendelt, kes seda eesti inimeste taskust kokku korjavad ja siis maksuvabalt riigist välja viivad ehk võõrpankadelt ja nende tütarfirmadelt. Samuti kehtestaksime teemaksu Eestit läbivale transiidile. Nagu näeme, praegune valitsus midagi taolist teha ei julge. Selle asemel jätkatakse oma inimeste vaeseks tegemise poliitikat, mille paratamatuks järelmiks saab olla vaid Eesti edasine ääremaastumine, inimeste hääletamine jalgadega, sotsiaalsete pahede kasv ning meie rahvuskehandi jätkuv nõrgenemine. Tuletan siinkohal kõigile meelde, et ennast nn.valgeteks jõududeks nimetavate erakondade juhtimisel on Eesti kui tsiviliseeritult funktsioneeriv ühiskond jõudnud kollapsi piirini. Piisab vaid veel umbes 50 000 töövõimelise inimese lahkumisest (aga see on umbes Pärnu suuruse linna jagu), et kukuksid kokku nii meie pensioni- kui haigekassasüsteem. Just selles suunas me praegu kahjuks aga liigume. Missioonierakonnana on meie ülesandeks teha kõik endast olenev, et seda ei juhtuks. Ja kuna me oma seitsmeliikmelise fraktsiooniga riigikogus oleme liiga nõrk jõud, et riiklikku ja rahvuslikku enesehävitust seal takistada, pole meil muud teed, kui kaasata oma tegevustesse rahvas. Nii nagu me teeme seda pühapäeval koos rahvaga kütuseaktsiisi tõstmise vastu minnes. Aga meie missioon ei saa piirduda üksnes majandusküsimustega. Siin, praegu, seistes teie ees, deklareerin ma täie selgusega ka meie positsiooni Eesti-Vene piirilepingu kavandatava ratifitseerimise suhtes. Me hääletame riigikogus selle vastu. Me oleme seisukohal, et Eesti ei saa legaliseerida oma territooriumi loovutamist agressiivsele naaberriigile, vaid peab ootama, kuni tulevik annab meile võimaluse lahendada piiriküsimus Venemaaga mitte ainult Venemaale vaid ka meile vastuvõetavatel tingimustel. Me ei ohverda oma riiklikku järjepidevust, rahvuslikku uhkust ja õigusega meile kuuluvaid Petserimaa loodusvarasid küsitava väärtusega „julgeolekugarantiide“ eest, mida Moskva suure tõenäosusega kohe rikub. Me seome piiriküsimuse lahendamise Narva veehoidla veerežiimi lahendamise küsimusega, Venemaal asuvate Eesti varade tagastamise küsimusega ning loomulikult Tartu rahulepingu ja Eesti okupeerimise tunnustamise küsimusega. Neile Eesti jaoks tähtsatele küsimustele Venemaa poolt mõistmist leidmata pole võimalik ka piiriküsimuse lahendamine, mis tähendab, et me külmutame teema määramatuks ajaks, kuni Venemaa saab valitsuse, mida võime võrrelda Teise maailmasõja järel Saksamaal võimule tulnud valitsusega, mis distantseeris ennast selgelt natsirežiimi kuritegudest. Ootame juba 25 aastat, et sarnased arengud leiaksid aset ka Venemaal. Meil on selgroogu ja kannatust, et oodata vajadusel veel 25 aastat. Möödunud nädalal moodustasime riigikogus toetusgrupi traditsioonilise perekonna kaitseks. Sümptomaatiliselt püüdsid grupi moodustamist takistada valitsuse juhtivpartei homoaktivistid. Me ei lasknud sellel juhtuda. Ja teeme ka edaspidi kõik, mis meie võimuses, et meie ühiskonna põhiosa elutervete hoiakute perverteerimist, halvustamist ja naeruvääristamist takistada. Taas ei kavatse me nn. „demokraatlike“ protseduuride raames lasta endast riigikogu saalis valitsuse hääletusmasinal lihtsalt üle sõita. Homoteerulli juhid peavad arvestama, et nad ei sõida kooseluseaduse rakendusakte läbi surudes üle mitte Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seitsmest vaprast, vaid rahva enamusest. Ja varem või hiljem karistab rahvas neid selle eest. Sest rahvas ei lepi iialgi normaalsuse kuulutamisega ebanormaalsuseks ja mehest, naisest ning lastest koosneva perekonna kuulutamisega seksistlikuks igandiks. Me ei nõustu Eesti muutmisega dekadentlikuks ja degenereerunud ühiskonnaks, sest ajaloos pole ükski niisugune ühiskond elujõuliseks osutunud. Head kaasvõitlejad! Kõigest eelpoolöeldust peame tegema ühe väga selge järelduse. Eesti on sügavas kriisis ja Eestit seni juhtinud jõududel puudub igasugune visioon ning tahe, et riiki sellest välja juhtida. Selle asemel, et otsida kõigi poliitiliste jõudude vahel konsensust ning liita erinevate erakondade ja ühiskondlike gruppide poolt välja pakutavad ideed ühtseks lahendustepaketiks, on võimulolijad oma ajakirjanduslikke kaasajooksikuid kasutades käivitanud ühiskonnas massiivse nõiajahi teisitimõtlejate, nende hulgas ka meie vastu. Me ei lase ennast sellest kõigutada. Erinevalt neist on meil probleemide ületamiseks lahendused – olgu nendeks siis maavarade uurimise ja kaevandamise alustamine, meie metsarikkuste parem väärindamine, riiklike investeeringute tark suunamine, teadlaste ja spetsialistide majandusse kaasamine, maksupoliitilised sammud või meie riigis tegutsevate välismaiste röövkapitalistide ohjeldamine – rääkimata julgusest kõike nimetatud ja paljut enamatki ellu viia. Poliitiline ja majanduslik stagnatsioon Eestis on jõudnud piirini, millest edasi saab tulla üksnes kollaps. Me ei saa seda ootama jääda. Me peame tegutsema. Me tegutsemegi. Meie, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, oleme ainus poliitiline jõud Eestis, kes näeb oma missioonina rahvuse äratamist, rahvuse ärkamist. Ma hüüangi seepärast täna siit saalist, siit kõnepuldist Eesti rahvale: Tõll, Tõll, tõuse üles! Eesti rahvas, ärka üles, seisa enda eest! Sõbrad, viige siit saalist see sõnum üle kogu maa! On aeg!

Loe edasi

Venemaa uus ideoloogia – putinism

Tänapäeva ideoloogilisel maastikul pole tekkinud just palju märkimisväärseid poliitilisi voole, kuid uus suundumus, millele peaks järjepanu tähelepanu pöörama, on putinism – ebademokraatlik ja teiste rahvaste suhtes vaenulik doktriin, milles pole tegelikult ühtegi algupärast mõtet.

Loe edasi