Intervjuu

Intervjuu Priit Pulleritsuga: Ma armastan Eestit!

Enamasti intervjueerid teisi, kui palju endal on tulnud intervjuudele vastata, kas meeldib või pigem ei meeldi? Viimasel ajal on tulnud päris palju intervjuusid anda, eriti raadios. Näiteks seoses immigrantide teemaga tunnises saates nii Vikerraadios kui Raadio Kukus, samuti lühiintervjuu Elmari raadios. Kooseluseaduse vastuvõtmise järel osalesin samuti Kuku Raadios tunnises väitlussaates. Need kõik on meeldinud, sest tänu headele saatejuhtidele olen saanud korralikult ette valmistuda ning oma sõnumid enda arvates argumenteeritult edastada. Näiteks pärast Vikerraadio saadet sain inimestelt tohutult palju tänulikku tagasisidet. Kõige vapustavam oli juhtum, kuidas üks valge Mercedesega mees pidas kinni, astus autost välja, sirutas käe ette ja tuli, nägu laialt säramas, mind hea esinemise eest tänama, ütles, et on minuga sada protsenti nõus. Mulle meeldib usutlustes, kui küsimused on teravad, isegi ründavad, sest just sellised küsimused annavad parima võimaluse oma seisukohti ja vaateid põhjendada. Ja sellised küsimused muudavad intervjuu ka tulisemaks, mis omakorda tähendab, et kuulajatel on huvitavam kuulata. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Eestil on käes ärevad ajad, traditsioonilised väärtused langevad, idanaaber laamendab, immigrandid koputavad sõna otseses mõttes meie ustele ja nõuavad Euroopa Liidu abiga sisselaskmist. Peavoolumeedia positsioneerib end progressiivseks ja kõike lubavaks jõuks, kuidas suudad nendes tingimustes ajakirjanikuna endale kindlaks jääda? Endale kindlaks tuleb igal juhul jääda – kuidas sa saad endale muidu peeglis otsa vaadata? Tuleb uskuda sellesse, mille eest seisad, see kõik läbi mõelda ja argumenteerida ning põhjendada – siis juba naljalt kõikuma ei löö. Aga probleem on selles, et võid küll olla endas kindel, ent kui palju su seisukohtadel üldse kõlada lastakse. Nn peavoolumeedia, mis veel 10-15 aastat tagasi oli valdavalt paremkonservatiivne, on vajunud ilmselgelt vasakliberaalsesse sängi – selle kõige ilmekamaks tõestuseks oli kooseluseaduse diskussioon. Kõige suurem oht tõelisele sõnavabadusele on see, et tohutu meediast vastu vaatava pressingu ja survega luuakse selline olukord, kus sa võid küll olla endas kindel, aga enam ei julge või tajud, et ei saagi oma seisukohtadega välja tulla, sest saad aru, et need ei ole soositud, ja kui neid isegi avaldatakse, siis n-ö pika hambaga, ja igal juhul saad siis mitmest torust halastamatut vastutuld, et teaksid – ära järgmine kord enam sõna võta, eks. Näiteks juhtus see siis, kui saatsin talvel riigikogu liikmetele kirja, et jälgin tähelepanelikult, kuidas nad kooseluseaduse üle hääletavad ning tuletan seda oma tuttavaile ja kõigile teistele enne valimisi meelde. Oi, kuidas siis mõned ajakirjanikud mulle kallale kargasid, minu kirja kohta küsiti kommentaari lausa mitmelt tipp-poliitikult ja tehti nende vastustest eraldi uudisnupud. Mul oli pärast hea lugeda nende uudisnuppude kommentaare – vähemalt 90, kui mitte 95 protsenti kommentaatoritest oli minu poolt ja avaldas mulle toetust. Tundus, et ma ei ole rahva seas kunagi nii toetatud olnudki. Aga mis need sajad joonealused toetavad kommentaarid loevad, kui suurtes peauudistes lastakse sind mitmest torust materdada. Tunnistan, et ega seda algul kerge taluda olnud. Sellise materdamise mõte on vaikimisi tasalülitamine, nagu nn progressiivsetes Euroopa riikides, kus teatud tõsiasjadest rääkimine on tehtud tabuks mitte selles mõttes, et miskit oleks ametlikult ära keelatud, vaid valitseb nn default mood ehk vaikimisi aktsepteeritud meelelaad, et mõnedest asjadest kõvasti ja avalikult ei räägita. Selle tulemuseks on enesetsensuur, kuigi sellest niisuguse sõnaga ei räägita. Kuid see tasalülitatuse ja enesetsensuuri nähtamatult kägistav käsi on tegelikult vabale sõnale ja demokraatliku ühiskonna kestmiseks vajalikule mõttevahetusele kõige suurem oht. Mille eest üldse seisad, millised on väärtused mille eest seisad nii inimese kui ajakirjanikuna? Mis on sinu jaoks see punane joon, millest sa ei tagane? Kõige aluseks on kaine mõistus ja realistlik elukäsitlus. Mulle ei meeldi see idealistlik ja lapselikult väljamõeldud roosa soovmaailm, mille paljud on enda ümber ja enda mõtetesse ehitanud ning milles nad naiivselt elavad. Mulle ei meeldi euroopalikeks kuulutatud, kuid pahatihti dekadentlike väärtuste ajuvaba ja kriitikalage omaks võtmine, ei meeldi haiglaselt laiutav poliitiline korrektsus, ei meeldi tolerantsuse diktatuur, sest nagu iga diktatuur, on ka tolerantsuse diktatuur kõigi teisitimõtlejate suhtes veriselt vaenulik. Ma armastan Eestit, mulle meeldib eesti keel, mulle meeldivad eesti tavad, mulle meeldib eesti kultuur. Näiteks püüan ma oma keelekasutuses tõrjuda anglitsisme, v.a siis, kui millegi peale väga vihastan ja vannun – siis teen seda inglise keelest, sest emakeele ilu tuleb hoida ja see keel ei ole ropendamiseks. Kas endaks jäämine on kerge, tihtipeale sarjatakse et Pullerits ütles seda ja toda…ning püütakse su seisukohti marginaliseerida? Tean, et mul on palju vaenlasi ja vastaseid. Tean, et neid on eriti palju, ja eriti vihaseid, nende hulgas, kes räägivad teistsuguste inimeste tolereerimisest – ilus eestikeelne sõna on, muide, sallimine –, kes räägivad mitmekesisusest, kes räägivad avatusest. Millegipärast saavad nende sallivus, mitmekesisuse kummardamine ja avatuse hindamine otsa niipea, kui nad kohtavad kedagi, kes nende seisukohtadega ei nõustu. Kõige sallimatumad on, muide, just inimesed, kes jutlustavad tulihingeliselt sallivusest. Eriti jälestusväärseks teeb nende sallimatuse sellega kaasnev emotsionaalne silmakirjalikkus, variserlikkus. Nad on sallivad ainult omasuguste suhtes, teisi nad mitte ainult ei põlasta, vaid sageli suisa vihkavad. Mida arvad rahvus-konservatismist – kas sinu meelest peab paika selle tituleerimine äärmuslikuks ideoloogiaks? See on üks viise, kuidas midagi või kedagi marginaliseerida või nagu nüüd uue moeväljendiga öeldakse – muuta salongikõlbmatuks –, kui sildistada miski hukkamõistva sildiga. Eriti laialt levinuks on saanud sellised sildistavad sõnad, nagu rassist, nats, homofoob, ksenofoob. Ksenofoobiks võid saada jalamaid, kui julged öelda, et ei toeta immigrantide toomist Eestisse. Homofoobiks saad jalamaid, kui ütled, et ei poolda kooseluseadust. Lisaks oled siis Kremli- ja Putini-meelne. Taas, pange tähele, on agarad sildistajad need, kes muidu muudes olukordades võitlevad sildistamise vastu. Selline kahepalgelisus on tülgastav. Mida arvad alternatiivmeediast, portaalidest ja sotsiaalmeediast, sinu tulevikunägemus meedia arengutest üldse- kuhu see liigub, kas klassikaline ajakirjandus sellisel kujul jääb või teiseneb millekski teistsuguseks. Ei ma ette tea, mis ajakirjandusest saab. Aga kui nn peavooluajakirjandus tahab ka edaspidi enamikku rahvast kõnetada, siis peab ta üle vaatama, et ta liiga vasakule kraavi ei vajuks, vaid tegutseks nii, et keegi ei tunneks, et see väljaanne või kanal ajab agendat, mida mina heaks ei kiida. Vaat sellise kallutatusega võib ajakirjandus end küll suurest hulgast inimestest võõrutada. See on üks asju, mida tuleb ajakirjandusel silmas pidada, mitte ainult seda, kuidas arendada oma tooteid veebis või mobiilis. Sinu perekonnaseis, lapsed? Millega tegeled vabal ajal- hobid? Kuidas maandad tööstressi ja pingeid… Abikaasa on õpetaja, poiss on juba ülikooli lõpetanud ja tütar lõpetab tänavu kevadel. Vabal ajal teen trenni, talvel suusatan ja suvel sõidan ratast. Varem tegelesin ka jooksmisega, aga põlvekõhred kulusid nii ära, et pärast operatsiooni otsustasin selle alaga lõpparve teha – tahaks ka vanuigi omal jalal hakkama saada. Logeledes tarbin head välismaist ajakirjandust. URMAS ESPENBERG

Loe edasi

Intervjuu Itaalias elava eestlanna Mae Meruskiga

Elad pikemat aega Itaalias või õigemini Sitsiilias. Kas seal on immigrantide osas midagi muutunud, mäletan neidsamu tüüpe hängimas suurte hulkadena Catanias juba 2006 aastal, kas nüüd on olukord kuidagi eriti hulluks läinud, Itaalia on ju isegi pöördunud abi saamiseks Euroliidu poole? Kas see kajastub kuidagi rohkem tänavapildis, olmes või muul moel, et segatakse juba turiste nagu Kreekas… Mina elan Sitsiilias ja ausalt öeldes on elu siin isegi rahulikum kui mujal Itaalias. Põgenikud küll saabuvad kas siia lõunarannikule või Lampedusa saarele aga üldjuhul jaotatakse nad üle Itaalia laiali, kuna kohalikud  struktuurid neid vastu võtta ei suuda. Paljud hakkavad ka omal käel põhja poole liikuma, sest nad on ise teleinterviuudes väitnud, et nende sihiks ei ole mitte Itaalia vaid kas Belgia, Norra, Rootsi, Saksamaa. Aga mõnedes Itaalia paikades on olukord ikka päris hull, on linnaosasid, kuhu itaallane enam hea meelega ei lähe, kohalikud elanikud kardavad oma julgeoleku pärast, keeldutakse nende naabruses elamast  ja on korraldatud ka demonstratisoone uute pagulaskeskuste loomise vastu. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Ma olin ise paar kuud tagasi Põhja- Itaalias Bergamos ja see mis toimus näiteks sealse bussi- ja rongijaama vahelisel alal õhtul kella kümne paiku oli ausalt öeldes jube – purjus ja lärmavad neegrid ja põhja-aafriklased, õllepudelid käes. Ei ühtegi itaallast. Õnneks olime mitmekesi, naisterahval üksi hakkaks sellises kohas ikka päris kõhe. Samuti on hädas Milaano, mille raudteejaama kutsutakse juba Põhja-Itaalia Lampedusaks, sest paljud siit omal käel lahkunud illegaalid on mingitviisi sinnani jõudnud aga edasi enam ei pääse, sest raha pole. Seal põrandal ja tänaval siis magatakse ja elatakse, vabatahtlikud söödavad ja katavad neid. Prantuse ja Austria politsei ei lase ennast sedamoodi lollitada kui siinne ning just oli televisioonis saade, kuidas Prantuse piiri ületada püüdvad dokumentide ja piletiteta põgenikud kõik rongist maha aeti ja Itaalia poole tagasi toimetati. Osad panid muidugi mööda raudteed jooksu Prantsusmaa suunas.. Hulluks teeb olukorra minu meelest see, et neid, kes siin laevadest maha tulevad, ei suudeta kontrollida, paljudel pole dokumiente, paljud lasevad lihtsalt juba enne kogunemiskohtadesse viimist jalga. Sedamoodi tuleb siia kes iganes. Ka haigused hakkavad sedamoodi levima. Palermo raudteejaamast magamast leiti terve punt pagulasi, kellel kõigil avastati näiteks sügelised. Sul ilmus äsja suurepärane artikkel tugevatest nooretest meestest nn “põgenikest” Itaalias ja sellest, et riik ning rahvas on ka ise selles üsna süüdi ja veelgi enam lausa osaleb protsessis aktiivselt. Mängus olevat suured rahad? Äkki räägiksid sellest ka Uutele Uudistele lähemalt.. Ma arvan, et enamus Itaalia rahvast ei taha neid põgenikke – eriti nüüd kui olukord on ikka päris hulluks läinud. Aga sellest kartusest veel suurem hirm on endale rassismitemplit külge saada ja siis aetaksegi sellist ümmargust juttu. Inimesed avavad suu alles siis, kui keegi immigrantidest on neid röövinud või kui pagulasi hakatakse majutama nende kõrvalkorterisse – vot siis enam ei sobi. Ainukene, kes on ajanud pidevalt pagulusevastast poliitikat on partei Lega Nord ja selle esimees Matteo Salvini – tema on vist ka ainuke, kes pole kunagi kartnud oma arvamusi välja öelda. Rahad on mängus küll. Ma ei tea, kas Eesti ajakirjandus seda kajastas aga mõned kuud tagasi oli suur kära sesose Mafia Capitale´ga ehk siis Pealinna Maffiaga. Skeem oli lihtne: põgenikelaagreid, seal elamist, toitlustamist, mõnel pool isegi keelekursuseid jne. koordineerisid koperatiivid, kes siis küsisid valitsuselt raha oma plaanide eluviimiseks. No näiteks küsiti ühe põgeniku kohta söögiraha päevas üheksa eurot aga toitlustajale maksti sellest tegelikult kuus. Kui korrutada nüüd need „ülejäänud“ kolm eurot tuhandete inimestega, kelle pealt see teenistus tuli, siis oli täiesti ilmne, et teeniti miljoneid. Ja nii mitmes vallas. Ühesõnaga mida rohkem immigrante, seda suurem teenistus. Pätid väitsid isegi pealtkuulatud telefonivestlustes, et immigrandiäri on palju tulusam kui näiteks narkoäri. Ja ma miskipärast arvan, et see on ainult jäämäe tipp… Ei ole ju normaalne, et riik jätab hätta oma inimesed, aga võõraid toidab ja elatab tausta. Ka Itaalias on palju vaesust, on inimesi, kes kaotanud töö ja kodu ning elavad autodes (olemata sealjuures asotsiaalid) … nemad ei saa riigilt mingit abi. Itaalia peaminister Matteo Renzi väitis, et Itaalia laevad käivad Aafrika rannikul põgenikel vastas seepärast, et siis saab arreteerida ka laeva omanikud, kes põgenike käest üle mere reisi eest raha võtavad.  Tema meelest väga tark tegu. Kätte on saadud umbes 1200 laevnikku ja inimsmuugeldajat aga vangis istub neid umbes sadakond. Mis ülejäänutest on saanud ja kus nad on? Samuti jättis mulle kummalise tunde järgmine juhtum: mõned kuud tagasi toodi Palermosse Lampedusalt sinnasaabunud pagulasi ja paigutati nad ühte pagulaskeskuseks kohandatud suurde hoonesse. Tahtsin teha ühte lugu ja läksin sinna kohale, et mõnega neist rääkida. Väravas oli kaks valvurit, kes mind sisse ei lasknud ja ei lubanud rääkida ka nende immigrantidega, kes sealt aia vahelt välja piilusid.  Kui ma küsisin, et kellelt saab loa põgenikega rääkida, siis teatati, et lube ei anta ja tulgu ma kahe päeva pärast tagasi. Kahe päeva pärast oli laager tühi ja värav lukus … Mida on varjata? Tegelist ei ole ju ometi vangidega, kellega tohib suhelda ainult loa alusel. Mida arvad Itaaliasse jõudnud pagulaste suunamisest Eestisse…         Ma arvan, et pagulasi ei tohiks kellegile kohustuslikuks teha, sealhulgas ka mitte Eestile. Vahet ei ole, kas tegemist on rikkama või vaesema Euroopa maaga, mitte kedagi ei ole vaja niisama üleval pidada ning riigi esmane hoolitsus peab olema suunatud ikkagi oma kodanikele. Eestlased armastavad tihti rõhutada oma vaesust – igas Euroopa riigis, mitte ainult Eestis, on vaeseid, kes vajaksid abi. On lausa häbiväärne, et täisjõus noored mehed lõnguvad päevad otsa niisama ringi, kõhud täis ja tasuta riie seljas (Itaalias ka tasuta arstiabi ja isegi telefonikaardid helistamiseks!), samal ajal kui oma riigis on inimesi, kes puudust tunnevad. Mina ütleks hoopis, et Itaalia jätku nad kõik siia endale ja saagu hakkama, kui nii rumalad olid, et vastu võtsid. Euroliidult on küsitud ainult raha nende maaletoomiseks aga Itaalia pole kunagi küsinud teistelt Euroriikidelt, kas nood on nõus sellise lahtise lõunapiiriga, kust igaüks läbi võib tulla. Kõige hullem selle asja juures on aga see, et too paatide tulek ei ole ju peatunud, immigrante tuleb muudkui juurde. Kas Euroopal pole aeg hakata oma immigratsioonipoliitikat ümber vaatama,
usud sa et see on võimalik vaadates tänast Itaaliat?
Ma ei ole kahjuks poliitikas väga asjatundja, aga selleks oleks vaja mingit kardinaalset muutust või sündmust, et immigratsioonipoliitikat hakataks ümber vaatama. Aastaid on ju aetud sama juttu: „peame aitama ja peame aitama!“ Miks me peame? Mul on tunne, et poliitikud ei usu ka ise vahel seda, mida nad suust välja ajavad – miks on nii, et astudes mingi partei liikmeks kaotad sa automaatselt oma arvamuse ja pead mõtlema nagu mõtleb partei ladvik? Kõige tobedam on tuua näiteid eurooplastest, kes peale teist maailmasõda emigreerusid tööotsingutel oma kodumaalt teistesse riikidesse. Aga võõrasse riiki mindi tööle ja oma elu uuesti üles ehitama, mitte nõudma ja saama. Mul on üks tuttav sitsiillane, kes 50-ndatel aastatel emigreerus Saksamaale – ta on mitu korda meenutatud, kuidas teda Saksamaa piiril üle kuulati, et kes ta on ja mis ta teha oskab. Ta võeti paljaks(!), et vaadata, kas tal on hea füüsis ja kas ta on töövõimeline! Ja kuna füüsis sobis, siis saadeti ühte tehasesse tööle ja sealt ta liikuda ei tohtinud, muidu oleks ähvardanud kohene maalt väljasaatmine.  Katsugu tänapäeval keegi immigrandiga midagi taolist teha või kusagile sunniviisiliselt tööle saata … Poliitikud, kes neid tähtsaid otsuseid vastu võtavad, jäävad tavaelus minu meelest sellest probleemist üsna kaugele. Põgenikke ei majutata ju nende naabermajja, kus nad pidevalt silma all oleksid ja segaksid. Poliitik ei kõnni üldjuhul jala, et ta peaks nendega tänaval maid jagama. Aga poliitik ei pea nägema ainult tänast päeva – mõeldagu ka natuke, mis saab sellisel juhul Euroopast mõnekümne aasta pärast, kui me hakkame sellist sisserännet soodustama? Just nimelt sisserännet, sest kes tuleb tööle või õppima, tuleb dokumentide ja viisaga ning mitte paatidega ega salaja. Ja ma arvan, et legaalsete  tulijate vastu ei ole keegi, vaatamata nende usule ja nahavärvusele. Mis puutub Itaaliasse, siis siin ei muutu midagi, kui ei muutu valitsus ja kui valitsus ei muutu ning asjad aina hullemaks lähevad, siis ma arvan, et rahvas hakkab lihtsalt ükspäev mässama. Urmas Espenberg    

Loe edasi

Intervjuu portaali Ohmygossip peatoimetaja Helena-Reet Ennetiga

1. Kui kaua on juba tegutsenud portaal Ohmygossip, kes on teie väljande sihtrühm ja kuidas on läinud? Ohmygossip’iga alustasin 2008. aastal, toona kandis leht veel nime “Gossip”. Aasta hiljem otsustasin kirjutama hakata ka inglise keeles ning seoses sellega võtsin ette ka nimemuutuse — Gossip’ist sai Ohmygossip, sest soovisin, et tulevased erinevates keeltes ilmuma hakkavad portaalid kõik sama nime kannaks. Tänaseks on Ohmygossip registreeritud kaubamärk ning postitusi saab lugeda lisaks eesti ja inglise keelele ka soome, rootsi ja norra keeles ning teen ettevalmistusi ka portukali keelsete fännide püüdmiseks. Mulle meeldib kvaliteetne ning haritud inimesele suunatud mitmekülgne meelelahutus. Teeme palju eksklusiivsed intervjuusid avaliku elu tegelaste, poliitikute, lauljate, näitlejate, tervishoiu- ning haridustöötajatega, kirjutame ilu- ja moeteemadel, tõlgime välismaa spordi-, majandus-, kultuuri-, ühiskonna- ning meelelahutusuudiseid ning küllalt suuresti paneme rõhku pere, kodu ning terviseteemadele. Aeg-ajalt pakume lugeda külalistpostitusi, kolumneid ning blogisid. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Ohmygossip’it külastab keskmiselt 175000-280000 unikaalset külastajat nädalas, mis teeb ca 25000-40000 lugejat päevas. Veebis on lugemiseks kokku üle 22 000 artikli. Ohmygossip’il on ühtviisi nii meessoost kui naissoost lugejaid, keskmise vanusega 25-38 aastat. Kuidas on läinud? Ma ütleksin, et väga hästi ja ka väga töökalt. Portaali-blogi pidamine sellisel tasemel nagu olen selle ette võtnud on täiskohaga töö, nõuab palju aega ning pühendumist. Mulle ajakirjandus ning meelelahutusmeedia väga meeldib — teen seda suure kire ja rõõmuga. Lisaks Ohmygossip’ile avasin mõne aja eest ka Skandinaavia turule suunatud NordenBladet’i, üle maailma blogijaid ühendava võrgustiku Bloglist24 ning koostöös tütardega, pean ka blogi Elisheva & Shoshana. 2. Kas portaal suudab pakkuda konkurentsi klantsajakirjadele paberkandjal? Ei oska öelda, kellele me konkurentsi pakume või mitte, kelle lugejaid või reklaamikliente üle võtame. Olen oma ettevõtmist alati kutsunud hobiks, aeganõudvaks ning kulukaks hobiks, aga siiski hobiks. Tööd teen palju aga tööl ma ei käi. Energia on suunatud pigem enda tegudele ja tegemistele kui teiste tegude kommenteerimisele või kaigaste kodaratesse loopimisele. Eesmärk on nautida seda, mida teen, kasvada seda tehes, tunda rõõmu oma tegemistest, anda võimalus huvitavatele inimestele enda tegemiste kajastamiseks. Samuti soovisin turule tuua meelelahutusveebi, mis pakuks mitmekülgset lugemist haritud lugejatele, midagi labast ja pahatahtlikku Ohmygossip’ist ei leia — isegi kommentaarium on suletud. Ohmygossip’i eesmärk on anda positiivseid, harivaid ja meelt lahutavaid, mitte negatiivseid elamusi! Paberväljaannete osakaal on küll vähenenud aga ma usun, et niipea ei kao ajalehed-ajakirjad veel kuhugi. Portaal on operatiivsem, uudised jõuavad koheselt lugejani, maht pole tähemärkidega piiratud ning end huvitavat teemat on kerge tänu otsingusüsteemidele leida. Paberkandjal on aga oma võlud. Paberkandja saab 20-aastat hiljem pööningult leida, sellelt tolmu maha pühkida ning ohata: Oo jaa, kus olid alles ajad! 3. Millised on elektroonilise meedia eelised ja miinused võrreldes paberväljaannetega?
Oskan rääkida rohkem elektroonilisest meediast. Online-meedia meeldib mulle selle rahvusvahelisuse pärast. Internet on kõikjal, jõuab kõikjale — teisisõnu, kõik on võimalik! Mulle meeldib mõelda, unistada ning tegutseda suurelt, internet võimaldab seda suurepäraselt. Tänapäeva sotsiaalmeedial puuduvad piirid, võid jõuda kelleni iganes! 4. Kas on konkurents portaalide vahel on suur ja kuidas ennast rohkem nähtavaks/kuuldavaks jne teha? Lisaks on ju veel sellised populaarsed meediumid nagu TV, vähem raadio.
Konkurents on kõikjal suur. Kui tahad olla tipus, siis on vaja väga kõvasti pingutada. Et olla edukas oma tegemistes peab olema ühtviisi kirge, armastust, järjepidevust, töökust ning nutikust. Peale esimest õnnestumist ühe koha peale ennast imetlema või loorberitele puhkama jääda ei saa, iga päev peab toimuma pidev areng. Tuleb püüda olla iga kord parem, kvaliteetsem, huvitavam. Lugejat ega ka intervjueeritavaid petta ei või — usaldust tuleb hoida! Meediaväljaanded, kellel puudub usaldus, surevad kiiresti välja. Konkurentsis on kergem püsida neil, kes on kõrgelt motiveeritud — on väga pühendunud sellesse millega tegelevad, armastavad seda. Ilma kireta ei maksa midagi teha! Mina olen Ohmygossip’i reklaamimiseks kasutanud sotsiaalmeedia võimalusi, sest need on tasuta. Facebook ja Twitter on väga head reklaamiallikad. Twitter on isegi kaasaegsem tänapäeval. Seal on lihtne järgida teisi ning saada uusi järgijaid. Just eelmine nädal täitus Ohmygossip lehtedel Twitteris 2miljoni järgija piir (@Ohmygossip; @Ohmygossip_ee; @Ohmygossip_fi; @Ohmygossip_USA; @Ohmygossip_br; @OhmygossipC; @HelenaReet_news jt). Kes nähtavust soovib, sel soovitan kindlasti sotsiaalmeedias aktiivne olla. 5. Millised soovitused annaksite kaasa neile, kes uue portaaliga turule tulevad? Kui teil on unistus, siis tegutsege selle elluviimiseks! Ärge alahinnake ennast, uskuge endasse! Kui väga tahta, siis peaaegu kõik on võimalik! Halvasti ütlejaid, maha tegijaid, isegi neid, kes naeravad ja parastavad on palju — mida edukamaks saate, seda rohkem. Edul hoiab kadedus alati käest kinni, ent eduga kõnnivad sama jalga ka austus, rõõm ja tunnustus. Juhinduge tippude järgi, ärge võtke negatiivset endasse ning püüdke end ümbritseda nendega, kes teisse usuvad! Elu on liiga lühike et olla hirmul, põdeda — ainult tegijal juhtub — nii äpardusi kui läbilööke!            UU

Loe edasi