Juhtkiri

Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!

Psühholoogia, mis peaks nagu olema inimese hinge- ja vaimuteadus, ei ole millegipärast kõige levinum ja selgem teadus meie inimkonna igapäevaelus. Pealegi on ta poolik, sest suur osa inimese olemusest jääb sealgi käsitlemata. Samuti ei ole eriti levinud ja selge meie enda loomuliku kehalise tasakaalu õpetus. Me ei tea sedagi, mis on meie kehale hea, ja mis on halb. Me võtame vastu kõikvõimalikke autoriteetseid ettekujutusi selle kohta, mis peaks meile kasulik ja mis kahjulik olema, ent need viivad meid sagedasti veel suuremasse segadusse. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Meil on nii palju kõiksugu muid õpetusi, mis on meile palju olulisemaks sunnitud kui need kaks. Mida meile tuubitakse maast-madalast, ikka uuesti ja uuesti, mis ometi meile meie endi kohta mitte eriti palju teadmisi ei anna. Nii me hõljume oma elus, teadmata, kes me oleme, ja kus me elame, ja mõistmata, mida me teeme. Me teame väga palju geograafiast, keemiast, matemaatikast, ajaloost, poliitikast, rahvusvahelistest suhetest. Me loeme kohutavalt palju lugusid oma kaasinimestest, mis neist meile üpris pealiskaudse, seega vale pildi annavad. Ja me enamasti usume, et see, mis on must-valgel trükitud, on tõde, ja meile vajalik. Me tegeleme nii palju väliste ja vähetähtsate asjadega, et need killustavad ära meie enesetunnetuse algedki, pühivad ära meie teadvusest vajadusegi ennast tunda ja tunnetada, oma tegusid, tahtmisi ja mõtteid objektiivselt hinnata. Me unustame ära, et me oleme sündinud inimesteks, et me peame saama oma elu jooksul vähemalt mingil määral täiskasvanuteks. Me tahame olla igavesti lapsed, vastutustundetud ja rumalad, me tahame mängida täiskasvanuid, ise taipamata, mida tähendab olla täiskasvanud inimene. Kuna me ei tea, kes me oleme, siis me ka ei tea, mis on meile hea ja mis on halb. Sageli vahetame need mõisted omavahel ära, peame head halvaks ja halba heaks. Kurjategija, kes läheb kedagi röövima, ei mõtle ju, et “tahan kedagi röövida, tahan kellelegi halba või haiget teha.” Ta mõtleb ikka: “Mul on vaja raha, sellepärast lähen seda otsima kellegi kodust, kus seda võiks olla.” See on ju positiivne tegu – see on see, mida meie poliitikud on kuulutanud: Jumal aitab neid, kes ennast ise aitavad. Varas tahab ennast ise aidata – et ka Jumal teda aitaks. Kui varas vahele jääb, siis on ta vihane selle inimese peale, kes tingis või põhjustas selle vahelejäämise, selle politseiniku peale, kes ta kinni püüdis, selle kohtuniku peale, kes ta vangi pani, nende inimeste peale, kelle tunnistuste põhjal ta karistuse sai. Kui ta mõistaks, mis on temale hea ja mis on halb, siis oleks ta neile inimestele tänulik, sest nad päästsid ta vähemalt mõneks ajaks varastamisest ja röövimisest, mis tema hinge ja vaimu kõige otsesemalt hävitavad. Võimalik, et meie parteid ja valitsusedki soovivad põhimõtteliselt head meile kõigile, ja usuvad siiralt, et nende tegevus ongi meile kasulik. Aga nad lihtsalt ei tea, mis  meile tegelikult on hea ja mis halb, sest nad ei ole saanud täiskasvanuks. Nad on nagu silmaklappidega noored sälud, kelle nägemispiirkond on kitsas ja valikuline. Pealegi elavad meie edukad poliitikud ju hoopis teistsuguses maailmas kui enamik meist. Nimetaksin seda pisut teisiti kui meil tavatsetakse nimetada: nad elavad Ülemises, Vahukihi Eestis. Sellepärast nad lihtsalt ei tea, mis on hea meie jaoks, mis on hea Alumise, Tegeliku Eesti jaoks. Esimene ja teine ei ole õiged määratlused meie kahele Eestile. Esimene justkui oleks enne olnud, nii see ei ole. Nad on tekkinud korraga, järk-järgult, ja kujunevad ning arenevad edasi. See, kes ei tea, kust maalt läheb piir nende vahel, tunnistab, et ta kuulub või vähemalt soovib ka ise kunagi kuuluda sinna Vahukihi Eestisse. Ikka ja igavesti kehtib see klassikaline, vist inimese olemust kõige täpsemalt tabav lause: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Malle Pärn

Loe edasi

Kaua suudame kannatada kurbade naeru?

Lääne-Euroopas lastakse inimesi automaatidest, plahvatavad pommid, toimuvad naiste massiahistamised, valitseb kaos ja surm. Seekordses Nice-i plahvatuses sai surma 84 inimest, sealhulgas 10 last. Vigastatute hulgas on ka eestlasi.

Loe edasi

Kalle Mälberg: Retk Monticellosse, Iseseisvusdeklaratsiooni maile

USA Iseseisvuspäeva tähistatakse 4. juulil. (NB! juhtumisi on 4. juulil sünnipäev ka Uute Uudiste portaali peatoimetajal Espenberg-il – toimetuse märkus) Aegu tagasi sõitsime USA Informatsiooniagentuuri produtsendi George Santulliga Charlottsville-ist Virginia ülikooli, mille peahoone poollkaarjas kuju meenutab veidi Väike-Maarja lähedal asuvat admiral Krusentserni Kiltsi mõisat. Otse üles mäkke paistis maaisanda loss. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Lainetav Virginia maastik kasvatab kõike – neitsilik loodus annab hoolsale ja vabale mehele rikkalikku saaki. Juhul kui sul on vabu töölisi, musti orje ja palju maad. Thomas Jeffersonil oli kõike – 2000 hektarit kasvatas tubakat, aedvilju ja maisi, 600 töölist ja 130 neegerorja töötasid 6 päeva nädalas ning said 2 vaba päeva jõuludeks ja lihavõteteks. Ehitati neoklassitsistlik peahoone Monticellosse, mis itaalia keeles tähendas väikest küngast. Kes on näinud filmi „Tuulest viidud“, siis sama tüüpi sammaste ja kupliga hoone juures rullus Clarke Cable ja Vivian Liegh armulugu. Monticello on tänase Ameerika sünnikodu.  1776 aastal Ameerika kolooniate vabakaubandus ja eluolu halvenesid järsult, sest Briti koloniaalülbus ja röövellik maksupoliitika üritas kolooniate rüüstamisega katta seistmeaastast sõjapidamist Prantsusmaal. Sama aasta suvel kogunesid 13 osariigi esindajad kongressile ning esitasid nn Viie Komitee, eesotsa valiti hea stiili ja terava mõistusega Thomas Jefferson. Tema  kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni just siin Monticello istanduses täna, 4. juulil, 240 aastat tagasi. Ehkki hobused viisid teksti laiali ning 56 „ head meest, oma elu ja vara ning püha au nimel“ allakirjutanut delegaati tegid seda Philadelphias alles 2. augustil, loeb ameeriklane oma iseseisvust, mis lubas vabal mehel püüelda „oma õnne poole“ (pursuit of happiness) ikkagi sellest hetkest, mil tint Thomas Jeffersoni Hollandist toodud linapaberil kuivanud oli. Vaatasin Monticellos Jeffersoni alkoovi, kus ta magas ja kabinetti, kus ta leiutas primitiivse käekoopiamasina, mis mehaaniliselt kordas tema sulejoont. Terve ameeriklase mõistus „common sense“  ja „american mind“ juhtisid tema mõtet. Tänaste kalesilmsete politikaanide meelest oleks Jeffersoni deklaratsioon ülimalt kahtlane populistlik dokument nagu ka Pätsi, Vilmsi ja Koniku „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ aastast 1918. Alguses on alati sõna! Idealistid võivad ainsa suletõmbega muuta maailma, luua uut elu. Juristid, poliitikud, ametnikud ja prokuraatorid võivad seda lamestada, saamamehed, kes kohal alati esimestena, ainult röövida. Ameeriklastel oli oidu hoiduda lihtsakoelisest diktatuurist ning järgida igameheõigust kuni Samuel Colt tegi kõik mehed “võrdseks“.  Ehkki too demokraatia ja vabadusejutt tundus „asjalikele inimestele“ tihti kasutu ja kahjulik, säilitasid ajakirjanikud, kongresmenid ja senaatorid ning kohtunikud siiski algse, Jeffersoni aegse idealismi. Iga sigadust ähvardab vähemalt printsiibis avalik hukkamõist ja karistus. Eestis, kus meie „omad jeffersonid“ väsisid kiiresti, lasti võimudel kiiresti iseneda mugavustsoon ehitada, võimude lahususel tuimalt kokku sulada ning  tulemus on kurb ja hale – ajakirjandus, mis peaks olema nõrgema poolel, lämiseb võimu kiita; kohtud  teevad head võimuritele; parlament tuiutab eurodirektiive ja mämmutab endale kasulikke seadusemuudatusi – halvad seadused pluss kehvad kombed?  Aga, ennäe , mis võimas maa – maailma suverään- ,idealistlikust Ameerikast sai. Vanal Euroopal tuli mitu ilmasõda maha pidada ning alati tuli Ameerika appi siinset hullust lõpetama. Tänane Euroopa on jälle iseenda mülkas… Thomas Jeffersonil oli Monticellos hobune nimega Caractus. Hobuse nimi  viitas briti ülikule, kes roomlaste vastu võideldes vangi võeti ja Roomas senati ette viidi. Tema kõne vabadusest oli sedavõrd võimas, et ta vabastati sealsamas. Kontinentaalkongressilt, kus Iseseisvusdeklaratsioon lõpuks allkirjastati meenutatakse  „tundmatut patriooti“, kes kõhklejaid ja ülitarku kahtlejaid manades hüüdnud: „Kirjutage alla või nöör kaela! Kirjutage alla või kirves langeb! Kirjutage alla või võllad tõusevad!“ Kas ka seekord aitab Ameerika Euroopal leida üles oma vabaduse idee ning „föderalisierung“- hullusest vabaneda? Britid tegid igal juhul algust, nemad kui saarlased ongi vist pisut teisest puust kui kängunud kontinentaalid.

Loe edasi

Lääne hüpokraadid ja kärbeste Jumal Taavi

Üks päev Vambola Kolbakovi elust Pärnus,  järjekordsel juhtimiskonverentsil, rääkis üks välismaa mees “tarka” juttu sellest, et inimesed ongi juhmid ja lähevad üha juhmimaks. Arukat plaani pole vaja, tulevikus käivat kõik ainult emotsiooni peal – klikk töötab, aina piiks-piiks ja raha tuleb. Vennike oli kusagilt Inglismaalt või Ameerikast kalli raha eest tellitud evangelist, pajatas lollidemaalastele moodsa ilma ülitarkusi. Püüdlikke teadmatahtjaid oli palju – kõik oma nelisada eurokest firmade arvelt jaburuse altarile kandnud. Ehk nagu ütles keegi tuntud reformarite “ajugigant”, et lollidelt tulebki raha ära võtta. Kohvipausile ja õhtusele tibidejahile mõtlevad asjamehed  kuulasid vaguralt kauge külalise juttu, ise päid noogutades ja tagant kiites. Parkau polnud saalis näha ka ühtegi arstionu, kes oleksid pajataja leebelt kaasa kutsunud. Majja, kus pole ukselinke! Pärnus kõneles kangelane aina edasi, näitas graafikuid ja värvilisi pilte. Konverentsiturism pidi hästi sisse tooma – oma raha eest totrusi kuulamas käia on parem ärimudel kui kirikus palvetada – sealt võid külg ees välja libiseda annetust andmata. Meie koduvillased murumütsikesed aga maksid vaguralt, ja mitte vähe. Elunäinud inimestele tundus retoorika sama mis nõukogude võimu kehtestamise ja taaskehtestamise ajal, kui räägiti kirjaoskamatuse likvideerimisest Eestis. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Järgmisel päeval hädaldas malbe tüdruk eneseküllaselt televiisoris kuidas tema väljapaistev isiksus ummistas kord riigimaanteed Tallinna ja Tartu vahel. Aga kui euroraudtee ükskord Pärnusse jõuab, unistas neiu, saab liiklus Tartu maanteel  tunduvalt hõredam olema. Kas Tartu mehed ja naised kolivad enamuses Pärnusse ning teed võib üles künda? Eurorahade hiigelsummadest unistavad killustiku- ja kruusakaevajad ning poliitikute lõa otsas redutavad riigihankijad sätivad vargsi ustavaid  allhankijaid joonele, et euroraha juga ikka õigesse kaukasse sahiseks. Rail Balticasse on massiivne korruptsioon sisse kavandatud-  jutt on komponeeritud ja dirigeeritud muljega, et mitte ainult Tallinn, vaid kogu Eesti on üks hale tühermaa, kuhu sobib pikki arme maastikku rebida otsejoones üle külade ja metsade  kihutades ning loomade rändeteid läbi lõigates. Brüsseli planeerijad arvavad, et Eesti  tsiviliseerimisele tuleb jõu ja rahaga asuda – sarisallivust ja avatust tuleb sisse tuua pererahva käest luba küsimata, „euroopalikud väärtused“ lihtsalt toorelt kehtestada ja taaskehteastada. Ehitame vägeva raudtee, siis elu hakkab edenema -saame lõpuks ka Brüsseliga ühenduse, hommikuks kohale, muidu elame metsas ja muudkui hääletame telefoniga. Imbus välja veel üks mees, kes lõputult sonis, et kui Euroopas on ikka vaja mingeid suuri konstruktsioone ehitada, siis meie ei saa neid teha ja see on väga paha, sest euroraudteed ei ole. Samas on vajalik Haapsalu lõigukene unustatud. Hiljem näidati vaprat raamatupidajat, kes poolvägisi kivist õli välja pressida üritas. Seletas tüüp, et tuleb edasi pressida, mis sest, et õli eriti ei tule, aga me oleme selle ala liidrid ning häbiväärne oleks kivide keetmist jätta – liidriseisus kohustab. Mäletate toda Pärnu rändjutlustajat – paneme emotsiooni pealt edasi, küll kunagi asja saab. Päeva lõpus ilmus internetti  murelik rahandusmees, temagi peksis segast- rahvavaenlased Kevad- Suvi- Sügis-Talv – kõik said paljastet. Majandus ei kasvavat sellepärast, et alguses panime hirmsa hooga kohalt minema (ei tea kuhu?), teisi enam ei näinudki, nüüd ootame järgi (ei tea keda?). Häda põhjus olla aga talv! Mikrofoni hoidis vagase häälega poisu. Tema uuris  kas siis Lätis ja Leedus oli talveke veidi pehmem või. Muremehe suust voolas sulakulda: kõigi asjade minister teatas, et Läti ja Leedu olla tunduvalt lõuna pool ning sealne talv majandusele ei mõju. See oli leebe lühiülevaade jaburusest, mida lapsmeedia ja -(pea)ministrid tundide kaupa meie silmadesse ja kõrvadesse pangetäite kaupa kallavad. Ei, mitte rahvas pole haige, ühiskond on haige ja sandistatud,  sest meie siin kamaral lööme käega, meie ei tõuse püsti  konverentsil,  ei vilista, meil ei ole julgust öelda žurnatibinale , et jää vait, mine tööle  kui suudad veidi mõelda – tüdruk, ega Sa mitte Tartut ja Pärnut  segi ajanud pole. Meil ei ole otsustavust euronõudjatele – politikaanidele,  juristidele ja  raamatupidajatele ust näidata, iniseme niisama. Ehk  oleks aeg  Eesti võimurid  kohtusse tirida – on mille eest! Suvalisel mikrofonihoidjal pole vaimu muremehele öelda, et Su jutt  on  loll,  rohtu tuleks võtta. Kannatame ja viriseme, grillipeol  möliseme omavahel –   poisid aga panevad täiega edasi ja võim võõrandub rahvast jäädavalt. Meie oma riik,  mis meile teistkordselt kergesti sülle kukkus, on mingite ahjualuste omavaheline projektiasi.  Eesti  rahvas vihkab oma valitsejaid, võim on  käest ära – seda  peaks igal tänavanurgal kõva häälega karjuma. Rahvas peaks seitungist teada saama, kes on tema „kangelased“ ja millega nood  hakkama saavad. Mida siis teha? See juba paljude Vene revolutsioonide igavikuline küsimus. Ja veriselt asi paraku lõppes. Mida rohkem rahajuttu, seda vähem raha on. Kõik on halb ja aega ei ole. Kuna aega ei ole, pole ka raha. Hädaorg ja surnud ring käsikäes. Kas peenhäälestamine ikka päästab? Kirvemehed, joonlauamehed, excelitabelite mehed, „rubilnikumehed“ ja juristidest seaduseväänajad nii ei mõtle. Neil on raha – äsavad kord kaika, kord kirve, kord õigusliku rubilnikuga! Ammusel nõukaajal käis Nõo koolis loengut pidamas tollal väga populaarne psühhiaater-seksuoloog Heiti Kadastik, tänaseks igaveseks määritud maniskiga ajakirjandustegelase isa. Loeng oli huvitav, rahvast oli palju, istuti koguni aknalaudadel. Poisikesele jäi meelde, et hingearst rõhutas: Onaneerimist pole vaja karta, halba see ei tee, pigem tugevdab tervist, nii nagu vesi ja päike. Selle mehe poeg oli kaua  ühiskonna vallutanud vaimse onanismi mentaalne liider kuni tabletikuningas ta meediaärist välja puksis. Mr. Onan ja tema jüngrid lubavad meile – pole vaja peituda  pimedasse tuppa, võib koos habemega naise ja kambakesi kaamerate ees tolereerida.. Jaanipäeval sai inglastel euroõnnest villand. Briti inimesed võtsid oma riigi tagasi. Brexiti sädemetest lahvatanud leek lööb ilmselt kõik europeerud kahest otsast ägedalt lõkendama. Brüsseli hüpokraatidest poliiteliit ja nende maarjamaised sabarakud olid kurvad ning kuulutasid, et rõõmustamine on kurjast. Ja üleüldse, rahvahääletused olevat väga pähh asjad! Meie, eurooplased, kanname oma õlgadel valge mehe kristlikku vaimu, rooma õigust ja kreeka kultuuri. Kui suudame ilma šampanjasotsialistideta peamises omavahel kokku leppida on meil lootust. Päev sai otsa nagu nendel headel poisikestel, kes William Goldingi „Kärbeste Jumala“ üksikul saarel võimunatukese pärast üksteisele kallale kargasid.  

Loe edasi

Juunikommunism ja nõukogude koledused ei tohi korduda!

Alles tähistasime koos juuniküüditamise 75 aastapäeva, kuid 7 venemeelset saadikut näitasid oma käitumisega selle vastu põlgust. Kas nad ootavad suurt venda? Me ei tea seda! Väga võimalik, aga otse nad seda ei ütle, pigem tuuakse põhjuseks kõikvõimalikud muud vabandused. Igal juhul on Keskerakonnal siiani olemas kehtiv koostööleping Ühtse Venemaaga.

Loe edasi

Siim Kallas hommiku TV-s Mart Helmest presidenti tegemas

ETV hommikuprogramm “Terevisioon” kutsus kõige esimesena külla ennast presidendiks ergutanud Siim Kallase, ent intervjuu pöördus üllatuslikult Mart Helme presidentuuri aruteluks. Saatejuht Urmas Vaino alustas tavaretooriliselt – lõhed Reformierakonnas ja Siimu patune minevik (rahvakeeli „rahariisumised“). Kallas möönis, et teda Reformierakonnas just väga ei armastata, kuid lisas, et tema enda unelmatepartei, Eesti kõigi aegade võimukestvaim projekt pärast Konstantin Pätsi ja juunikommuniste, on olnud majandusteemades järjekindel, kuid liialt keskendunud häälte ahmimisele ning unustanud tegelikkuse. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Kallas teatas kehakeeles, et just tema teab ja tunneb Eestit, kuna käis just äsja Narvas (mäletate, lennutas seal õhku ostapbenderliku Narva rahvusvahelise lennujaama idee – New Narwa!) Saatejuht: „Kui täna saadab Siim Kallast igal pool küsimus kadunud miljonitest, siis miks te arvate, et presidendilt seda ei küsita? Siim oli vahepeal ilmselt arsti juurest närvirohtu saanud ning teatas enesekindlalt, et “See on minevik!“… Ristirahvas rõõmusta, meile sündis neitsi! Kallasel olla sõpru igas parteis, tema teeks kõigiga koostööd – milline kosija räägiks pruudiretkel muud! Ka sotsidega lubas Siim hea olla, mis sest, et nood sõimavad eestimeelseid idiootideks (Siim oli entsüklopeediast järgi vaadanud, mida sõna “idioot” kreeka keeles tähendab). Ta tahaks käituda mitte nagu Päts ja Laidoner 1934. aastal ning õpetas targalt, et kui Artur Sirguga oleks tookord koostööd tehtud, võinuks Eesti saatus võib-olla teistsugune. Murdepunkt pilvedes hõljuva Siim Kallase juttu ilmus sisse, kui ta hakkas fantaseerima, milline Eesti president võiks-olla Mart Helme. Loogilise täismahuga, nagu meest lolliks sõimav pesunaine, rääkis Kallas, et kas Mart Helme võiks olla nagu Marine Le Pen, kellega “keegi” (kes on Siimu meelest nood “keegid”?) ei tahtvat koostööd teha või muutub Mart Helme pärissoomlaseks nagu Timo Soini, kes välisministriks saades hakkas “heaks ja koostööle” peavooluga (mis viis oma partei langusse!) Siim Kallase targutus, vana šlikerdaja ja kogenud õngitseja ilmne püüniseheit olukorras, kus kõnevõimetu valitsuskoalitsioon vaatab õudusega rahvuskonservatiivide esiletõusu ning igasuguste stigmatiseerijate siltide kleepimine, ei näi eriti õnnestuvat. Eestlane on nõukogude propaganda karastusega rahvas ning “puutini käsilaseks” tembeldamine eriti ei tööta. Ka Edgar Vissarionovitš Savisaar (Raivo Palmaru väljend) seadis täna oma presidendikanditatuuri üles. Kas Eesti ei võiks ise oma laulukeeles iseendale ise igavikku otsida! Lugege Toomemäelt Kristjan Jaak Petersoni kivisseraiutud sõnu.

Loe edasi

Suurim julgeolekurisk Eestile on saamatu, sahkerdav ja selgrootu valitsus ning punase ideoloogia vohamine meediaruumis

Keskerakonnast sotsidesse hüpanud karjääripoliitik Rainer Vakra eksib, kui nimetab valitsuparteide kritiseerijaid Eesti suurimaks julgeolekuriskiks. See on järjekordne hämu ja võltsretoorika, et rahvast petta ja segadusse ajada. Samuti katse päästa oma kolinal kukkuvaid toetusprotsente, mis pärast Lemberi kahtlasi tegusid SDE parteikassa täitmisel on erakonna mainet avalikkuse silmis oluliselt määrinud. Ühiskonda ei lõhesta mitte parempoolsed rahvuslased, kes hoiatavad Eestit võimalike ohtude eest, sest tagantjärgi tarkusega pole enamasti miskit peale hakata, vaid punakollased populistid, kes on teinud Eesti riigifirmadest enestele Sampo rahaveskid ja kaaperdanud kogu demokraatliku valimissüsteemi oma kontrolli alla. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Vihakõne rahvuslaste ja konservatiivide aadressil ainult tõestab seda, sest tähelepanu tahetakse mujale juhtida. Just selline käitumine suurendab lõhet rahva hulgas, mida pole suudetud pärast laulvat revolutsiooni paraku ära hoida. Müüt 25 aastat kestnud ühtsusest on üsna hüpoteetiline väide, mida Vakra “tõe” pähe levitab. Senised valitsused on teinud väga palju selle nimel, et taolist ühtsust poleks. Veelgi enam, kui lammutada lõplikult eestlaste usk rahvusriigi kestmise võimalikkusesse, siis lahustub meie riik kiiresti ja täielikult igast ilmakaarest puhuvate karmide tuulte käes. Ühtsus valitseva eliidi jaoks pole sentigi väärt, kui see põhineb rahva enamuse tahtest ja soovidest pidevalt teerulliga ülesõitmises. Ja süüdi on sellises ülesõidus just istuv valitsus, mitte rahvuskonservatiivid. Vakra pole aru saanud, kuid ilmselt udutab sihilikult, kui väidab, et EKRE ei hinda liitalssuhteid NATO-ga. Vastupidi – tegelikult on rahvuskonservatiivid sügavalt mures nii meie välise kui ka sisemise julgeoleku pärast. 13. aprillil Riigikogus EKRE fraktsiooni korraldatud julgeolekukonverentsil kritiseeris Martin Helme Euroopa sõjalist võimekust ja tõi võrdluseks USA kaitse-eelarve, mis on sama suur kui kogu Euroopa riikide oma kokku. “Pärast perioodi, kui loobuti aktiivsest sõjaliste võimekuste kasvatamisest, et mitte Vene karu ärritada, on Euroopa sõjaline võimekus katastroofiliselt vähenenud,” ütles Helme.  Helme pidas silmas, et Euroopa ja sealhulgas Eesti peab oma kaitsevõimesse ise rohkem panustama. Loota, et ainult USA seda teeb, on tänamatu ja lühinägelik. Punased lihtsalt ei taha vaadata näkku tõele, sest kui sa ei kaitse ennast ise,  ei tule sulle ka keegi appi. Nemad alati abistavad kedagi või siis abistatakse neid. See igavene abistamise ja solidaarsuse jutt on tuttav juba nõukogude ajast. Me ju ei taha sõltuda kõiges Ameerikast, sest kes teab, mis seal mingil hetkel toimuda või juhtuda võib. Abi võib tulla, aga millal ja kui palju, ei tea keegi. Mis aga puutub punaideoloogiasse, siis vaatamata olulistele sarnasustele Lenini-Stalini aegse võitlusmeetoditega (sallimatus teisitimõtlemisse, sügav usk iseenda ilmeksimatusesse, voluntarism, valetamine, vassimine, rahva tahte eiramine ja avaliku meedia monopoliseerimine oma teenistusse) on toonase ja praeguse sotsialismi vahel ka üks suur erinevus. Nimelt on kapitalivastane võitlus asendunud seksuaalmarksimiga ehk võitlusega seksuaalvähemuste eest. Riigipöörajatest neegreid, latiinosid ja araablasi armastati ju ka toona kui Moskvas veel Kominterni peakorter asus, aga ka hiljem, kui Patrice Lumumba nimeline ülikool “rõhutud” kolmanda maailma riikidele kaadrit koolitas. FOTO: AFP/Scanpix – Illustreeriv, kommunistide marss Moskvas

Loe edasi

Härrassots Ossinovski nimetab tõelist eesti meest, kes muretseb iseolemise pärast, idioodiks?

Oligarhi poeg ja härrassots Jevgeni Ossinovski pillub sotside parteiajalehes Eesti Päevalehes 18. mail ilmunud kõnes tuld ja tõrva rahvuskonservatiivide suunas, sõimates neid idiootideks ja nende ideed Eestist kui rahvusriigist totraks ja väärastunud utoopiaks. Raske on uskuda, et tegu on Eesti Vabariigi ministriga, sest selline suupruukimine väljendab pigem inimese mõtteid, kes Eesti Vabariiki väga ei armasta. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Ossinovski ilmselt ei mõista, et Eesti Vabariik ei võidelnud end 1991. aastal vabaks teps mitte selleks, et lasta endale taas pähe istuda ükskõik kas Venemaal või Aafrikast ja Lähis-Idast siia head elu otsima saabuvatel hõimurahvastel. Vaatamata sellele, et Eesti ja ka Läti on Euroopas pagulaste osas esirinnas oma 30 ja 40% (ÜRO on tunnistanud kõik halli passi omanikud pagulasteks), võtame endale ikkagi pagulasi Iraagist, Süüriast, Eritreast jne vabatahtlikult juurde. Aga härra Ossinovski pole sellega rahul. Tema ja teiste sotside meelest peaks Eestist saama ilmselt uus segarahvastikuga maailmariik nagu USA, Prantsusmaa, Inglismaa, Belgia, Saksamaa või nüüd juba ka Rootsi. Ja mis sellest siis halba on, küsiks Ossinovski? Tema jaoks ilmselt ei olekski, aga rahvuskonservatiivide jaoks tähendaks Eesti kadumine ilmselt ühe osa meie eksistentsi ja elu mõtte kadu. Aga Ossinovskit ei murjenda selline väike mure nagu iseseisev Eesti riik ja niiviisi saaks ju olla meelepärane ka Venemaale või multikultistunud Lääne-Euroopale. Ossinovski eksib ka selle elementaarse asja vastu, et hakkab võrdlema üksikisiku käekäiku ühiskonna omaga. Haritud inimene nii ei tee, rahvuskonservatiivsed ideed on mõeldud Eesti kui terviku kaitseks, mitte selleks et kimbutada mingit konkreetset inimest, kes legaalselt siia on saabunud, olgu kas abiellumise teel või töö ja õpiloaga. Ossinovski toob näiteid ööklubist. Toodud näited on tobedad, sest napsitanud peaga inimene võib halvasti öelda mitte ainult võõrapärase välimusega inimesele, vaid ka tõelisele eesti mehele. Ja kümne aasta kohta on kaks juhtumit ikka vägagi marginaalne arv ja selle põhjalt saab üldistusi teha vaid väga rumal inimene või vastupidi tahtlik sildikleepija. Rahvuskonservatiivid kohtlevadki kõiki rahvaid võrdselt, kuid neid kes tulevad siia hea elu peale olesklema nagu põhimass Euroopasse voolanud immigrante, nad ei tolereeri. Endalgi meil siin elab üks viiendik inimesi vaesuses, liiati suudame nuumata siia saabunud masse. Väga paljud eestlased on maailmas ringi rännanud ja ka rahvuskonservatiividel on teisest rahvusest ja rassist tuttavad ning sõbrad. Maailm ei ole isoleeritud paik, kuid me ei too oma hindust või iraanlasest sõpra iga hinna eest oma kotta, nagu me ei trügi nendegi omasse. Ossinovski ei tee ilmselgelt vahet massil ja üksikisikul, kodumaal, tolerantsusel ja rahvuslikul alalhoiul. Eestit ta samuti kaitsta ei kavatse vastupidi, pigem sõimab Eestit kaitsvaid inimesi korrates imporditud populistlikke, sisutühje ja imalaid sotsiaaldemokraatlikke loosungeid. Võib-olla on Ossinovskil seda “sissesõitnu pojana” (J. Ligi) raske taibata, kuid ka eestlastel on olemas oma rahvuslik uhkus. Ka tõelistel eesti meestel ja naistel, eesti inimestel on oma uhkus. Ei maksa sellel talluda oma sallimatu sotsialistliku vihakõnega rahvuslaste ja konservatiivide suhtes. Sotside reitingut see küll ei tõsta, pigem langetab. Ja siis too enese esitlemine vähemuste, naiste- ja homode kaitsjana. Nimetades rahvuskonservatiive hulludeks ehk inimesteks, kes käivad oma teed, unustab Ossinovski selle, et ta ise ja kõik sotsid viivad ellu üsnagi hullupoolse sotsiaalfilosoofi Herbert Marcuse unistusi, mille järgi tuli hävitada traditsiooniline perekond ja muuta ühiskonna liikmed võrdseteks sootuteks amööbideks ilma igasuguste eripäradeta. Marcuse ärgitas kõiki perverssusi püünele tooma, et korralikku abielu demoniseerida. Sellised ühiskonnamudelid ei rikasta paraku elu, vaid teevad seda vaesemaks, ja mis eriti aktuaalne, pealetungiva islami tingimustest ka viimase poolt kergesti haavatavaks. Avatud ühiskond tõmbab valimatult sisse ka kõik halva, mis maailmas ringleb, ning reeglid ja vastastikuse austuse põhimõtted selle ohu vältimiseks peavad olema paigas. Lihtsama ja vaesama rahva sõimamine idiootideks rikka sotsialistist ministri poolt ei aita meie elu küll karvavõrdki paremaks muuta ega tee ka suhteliselt haritud mehele au, aga võta näpust – seisus kohustab.

Loe edasi

Kasulikud idioodid versus kahjulikud idoodid

Eesti valitsejad ja nende teenistuses olevad struktuurid armastavad ühiskonda jagada kaheks peamiseks kihiks: kasulikeks idiootideks ja normaalseteks inimesteks. Kasulike idiootidena räägitakse kõiksugu populistidest ja paremäärmuslastest, kes teenivat oma tegevusega Kremli huve. Nad olevat süüdistajate sõnul rumalad ja kurjavõitu inimesed, kes vihakavat kõike, mis liigub. Erisuguseid inimesi, kultuuri, venelasi, neegreid, araablasi, majanduskasvu ja sotsiaalselt paremat ning õiglasemat ühiskonda. Rääkides kasulikest idiootidest näidatakse näpuga kas otse (näit. nätsu armastav jänkipresident ja mingi ETV+ odav meelelahutussaade) või kaude (KAPO aastaraamat) enamasti rahvuskonservatiivide suunas. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Normaalsed kodanikud aga peaksid valitsejate arvates olema seevastu rõõmsad, poliitkorrektsed, sallivad. Nad toetavad valitsuse poliitikat ja armastavad peavoolumeediat ning korra aastas loevad uudistest ka KAPO aastaraamatu kohta. Nad pooldavad kooseluseadust ja homoabielusid, ega näe midagi hullu selleski kui lisaks suurele vene kogukonnale, keda on väga vaevaliselt eesti ühiskonda integreerida õnnestunud, tekivad siia veel mitmesugused afro, sunni, šiija ja muud kogukonnad. See on paljude meelest lausa paratamatu, sest muidu ei pääsevat Eesti mingil juhul „vene karu“ raudsest haardest, kuigi seost on siin väga raske näha. Probleemide juurdetekitamine ei lahenda ju vanu küsimusi? Või on mõne meelest meie elu siiski liiga kerge? Tõsi reaalsuses on vägagi palju normaalseid kodanikke, kelle vaated pole valitsuse suhtes nii meelepärased. Mõnes küsimuses on neist enamus isegi valitsuse vastu, nii et taoline primitiivne mudel rahva täielikust ja ühesest toetusest on tihti illusoorne. Kuid Eestis elab veel üks liik inimesi, kelle avalikud suupruukijad jätavad targu mainimata ning keda võiks tinglikult nimetada „kahjulikeks idiootideks“. Nad on kasulikest idiootidest palju hullemad, sest oma tegevusega tekitavad nad reaalset kahju nii eesti rahvale, riigile kui ka kultuurile. Ja seda teadlikult! Kahjulike idiootide all ei pea me silmas lihtsameelseid kaasajooksikuid, kes siiralt usuvad, et natuke pagulasi ei tee paha, vaid on Eestile väga hea ning et homokooslused ja neile adoptsiooniõiguse andmine on nunnu. Noid lihtsameelseid saab ju meie meedia- ja ajakirjandusteaduskondade poolt produtseeritud ja kultuurimarksiste täis topitud peavoolukanalite abil kergesti mõjutada. Me räägime kahjulikest idiootidest, kes oma teadliku tegevusega Eesti ja Euroopa huvisid murendavad. Nad teavad vägagi hästi, et Eesti juba asub ÜRO pagulasagentuuri andmetel maailmas immigrantide arvult 11. kohal ja võtavad siia ikkagi pagulasi juurde. Nad teavad väga hästi, mida kinnitab Euroopa praktika kolmandatest riikidest pärit massimigratsiooni osas, aga teevad seda ikkagi. Nad arvavad, et kui siia tekib veel suuri agressiivseid kogukondi juurde siis laheneb ehk ka automaatselt vene kogukonna probleem? Et nood hakkavad omavahel kiskuma ja võitjaks osutub hoopis kaval Eesti rehepapp-valitseja, tsaar Sinisokk I. Elutõde on, et sinna kus on, tuleb aiva juurde. Islami ja muud sissevõetute kogukonnad hakkavad kasvama väga jõudsalt, sest inimestel on hiljem juba kuhu tulla, neil on ees sugulased, oma rahvas – kas seda on nii raske taibata? Muidugi tuleb rahvale väita, et midagi ei juhtu ja seda sõnumit korrutada, kuni on juba hilja midagi teha. Ja alles siis õieti hakkabki juhtuma. Laskem ikka uued sissesõitnute kogukonnad kasvada 500-1000ndeni ja siis võivad õied esile tulla. Piisab kui vaadata naabrite Soome ja Rootsi näiteid. Soome alustas kunagi paarikümnest somaallasest, et „rikastada“ oma tuimavõitu rahvuslikku geneetikat, kuid praegu ei julge vanemad enam Helsingis oma lapsi üksinda õhtul linna peale lubada. Rootsis algasid asjad veelgi varem 70ndate lõpus. Kõigepealt abistati Iraani šahhi režiimi eest põgenenuid, kes olid iseeneset Euroopale hea kontingent: kõrgelt haritud, läänelikult meelestatud, jõukad, mõõdukad, pea usuleiged šiijad. Nüüd on Göteborgis neid kvartalite kaupa ja nende järeltulijad on „vaenulikus“ keskkonnas radikaliseerunud. See oli alles algus, sest peagi hakkas Rootsi jõudsalt lisa tulema. Ja järgmised tulijad ei olnud enam ei kõrgelt haritud, jõukad ega mõõdukad. Lahesõja konfliktid ja Saddami kukutamine tõid laine Iraagist, siis Afganistanist, Balkani sõjad tõid bosniakid ja albaanlased jne. Ja nüüd uus suur voog – Süüria, Liibüa, Pakistan, veelkord Iraak, Jeemen, Eritrea, jne. Enam pole Rootsi linnades teatud piirkondadesse kellelgi asja, seal pole rootslased teretulnud. Need on riigile kaotatud alad. Immigrantide hulk läheneb 10%le elanikkonnast, politsei, meedikud ja õpetajad ei taha enam töötada oma erialal – liiga palju on probleeme, rahulik Rootsi ei suuda temperamentseid ja tihti ülekäte läinud voogusid taltsutada. Valitsuski on viimaks tunnistanud, et aitab, rohkem ei ole võimalik ja sulgenud piiri Taaniga, esialgu ajutiselt, kuid… Kes siis on nn kahjulikud idioodid? Paraku tuleb välja, et kahjulikud idioodid on eeskätt meie enda kõrgelt haritud eliit – Brüsselit (Juncker-Merkel-Holland) ja Moskvat (allaheitlik piirileping) koogutavad poliitikud, samuti nende truud vasallid, ametitesse määratud ministeeriumide, organite, ametite, organisatsioonide, kõrgkoolide, MTÜ-de, samuti meediakanalite ja toimetuste juhid, nn „tõelistest ja õigetest“ euroopalikest väärtustest “teadvad” ja jutlustavad tegelased. Suundumus on aga, et kahjulike idiootide populaarsus on hakanud vähenema, sest kasulike idiootide toetus on kasvanud ja inimesed mõtlema hakanud. Kas nii on ikka õige? Lõhestatud ühiskond, kus rahvusriigi ja konservatiivsete püsiväärtuste eest seisjaid sarjatakse ja mõnitatakse, ei saa ju ometi õige olla ja dialoogi puudumine eri kihtide vahel ei saa kesta kaua. Taoline skisofreeniline olukord ei aita kaasa ei majanduskasvule, heaolu tõusule ega kultuuri arengule. Provintsistumine, moraali kadu, vohav korruptsioon, lõputud kohtuasjad, kaitsetus väliste ohtude ees, tööpuudus ja maapiirkondade hääbumine kahjulike idiootide juhtimisel tüürib hukatusse. Eesti võib globaalses maailmas lihtsalt lahustuda. Aga see pole maksiim. Õnneks võib olukord ka paremaks muutuda. Lõpuks sõltub ju kõik sellest, keda hakkavad usaldama ja valimistel toetama tavalised inimesed, vaikiv enamus, kodanikud. Tuleb tõdeda et kahjulikud idioodid on hullemad kui kasulikud, sest õigustavad oma nime tegudega, astudes korduvalt sama reha otsa, mis Euroopas läbi proovitud, aga teevad seda ikka ja jälle, ja tundub aina enam et meelega. Kasulikud idioodid seevastu on pigem silt, poos, metafoor, mille kahjulikud idioodid on kasulikele külge kleepinud.

Loe edasi

Uued Uudised sai aastaseks!

Rahvuskonservatiivne meediaportaal Uued Uudised tähistab täna 20. aprillil oma esimest sünnipäeva. Täitub aasta kui portaal avas uksed kultuurimarksismist, nihilismist, anarhismist, globalismist ja totaalliberalismist vabale mõttele. Pisike samm meediamaastikul, aga suur hüpe rahvuskonservatiivse mõtte jaoks Eesti ühiskonnas. Terve Mõistuse Sündikaadi väärikaid traditsioone on suudetud jätkata. Kui marksism-leninism, natsionaalsotsialism ja maoism olid ühed 20. sajandi suurimad ühiskondlikud katastroofid, siis 21. sajandi Läänemaailma õnnetuseks on kujunenud neomarksism, paduliberaalsus, sotsiaaldemokraatia ja globalism. Nendega kaasneb omapärane tolerantsuse, multikulturismi, totaalfeminismi, võrdse kohtlemise ja poliitkorrektsuse sundkorras sisseviimine ning tõrksate karistamine, kes vooluga kaasa ei lähe. Vastasena sekundeerib neile ida suunal putinism ja lõunast hoogsalt sisse voogav radikaalne islam. Katsuge siis sellises olukorras õige ideoloogiline valik teha ja ellu jääda! (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Kui Lääne ennasthävitavad ideoloogiad murendavad ajatuid seadusi ja õõnestavad ühiskonda ning kui nende vohamist ei suudeta peatata, siis hävib lõpuks nii Euroopa kultuur kui ka väike Eesti sealhulgas. Meid allutatakse lõpuks kas islami diktaadile või Vene võimule, ega suurt vahet pole, mõlemad on halvad ja omavahel põimunud valikud, ja ongi kõik. Kuigi ühiskond on stagnatsioonis, heaolu tammub paigal ja meie julgeolek sügavalt puudulik, kilkab peaminister Rõivas lapselikult, et elu on lill! Mõned jäävad isegi uskuma, sest paraku armastavad paljud inimesed lihtsaid ja liigutavaid valesid ilusast ning turvalisest elust. Uued Uudised püüab näidata olukorda selle tegelikkuses. Nagu kunagi Brežnevi ajal, on nüüdki ideoloogilisse paradigmasse tekkimas suurem muutus väärtuspõhise ja traditsioonilise mõtlemise ja ühiskonna poole, mida tõestab rahvuskonservatismi populaarsuse kasv. Eluterve realism, kogemustest õppust võtmine ja kiire reageerimine, kaine mõtlemine ja positiivne rahvuslus ning ajaloos äraproovitud tõdede  järgimine – need asjad võiksid olla meie pääseteeks. Rasketel aegadel on sitke Eesti rahvas ikka ellu jäänud ja hoides õiget teed ehk jääb seekordki! Uute Uudistel on 64 000 alalist lugejat kuus, meie Facebookis on ligi 6000 sõpra. Meid saab lugeda nii mobiiltelefonis kui teistes nutiseadmetes. Meil kirjutavad kolumnistid Malle Pärn, Veiko Vihuri, Sven Kivisildnik, Toomas Kümmel, Kalle Mälberg jt. Kuus valmib keskmiselt 150 artiklit. Meil on kirjasaatjad Eesti eri paigus, Belgias ja Lätis. Käivitunud on TV saated nagu Eesti Aeg/Nädal Riigikogus, Mis toimub? ja lisaks teemapõhine videoproduktsioon. Portaali teatakse ja peljatakse tõerääkimise (see on ju alati valus) tõttu nii peavoolupoliitikas kui -meedias. Täname kõiki oma lugejaid, kaasautoreid, koostööpartnereid, toimetajaid, rahalisi toetajaid ja tehnoloogilist meeskonda (Novoest Webmedia, Nõmme TV) ning kõiki teisi abilisi, kes on aidanud kaasa meie multimeediaportaali sünnile ja selle arengule. Kui Venemaa, vaatama valitseva kliki lollustele, meid suve jooksul ära ei valluta või maurid ära ei assimileeri, siis „elame veel“, nagu ütles Colas Breugnon. Peatoimetaja ja vastutav väljaandja URMAS ESPENBERG  

Loe edasi