Juhtkiri

Frau Merkeli kuumahood ehk Ida- Euroopa kui Lääne viimane õlekõrs

Viimase aja migratsioonikriisi eskaleerumine on viinud asjad niikaugele, et Lääne- Euroopa oma seniste liberaalsotsialistidest poliitikute juhtimisel lõplikust islamiseerumisest ja afrikaniseerumisest ei pääse. Selles suunas pole näha vähimatki tahet ega lootust. Inglismaa ja Prantsusmaa kui vanad impeeriumiriigid olid juba märksa varem kolmanda maailma ja islamistide poolt demograafiliselt üle võetud. See protsess algas 1960ndatel aastatel ning seal ollakse paraku juba teise tasandi kallal ehk kuidas vältida riikide majanduste lõplikku tühjaksimemist ja säilitada veidigi euroopalik nägu ning inimeste julgeolek (terroriaktid on igapäevane reaalsus, samas kui heaoluühiskond on tõepoolest otsa saamas). Sama on justkui möödaminnes juhtunud väiksemate koloniaalriikidega nagu Belgia või Holland. Vabatahtlikult massimigratsiooni maale kutsunud Rootsi on samuti öelnud, et neil pole enam vahendeid ühiskonna arendamiseks, kuna kõik läheb migratsiooniprobleemide lahendmiseks. Nüüd on suures hädas Saksa juhid, sest ei käi enam probleemist üle. Tundub, et migratsioonilaine on Lääne- Euroopa lõplikult vallutanud, vastu enam ei hakata, pigem ollakse leppinud Vene ja Hiina poolt manipuleeritava maailma suurima jututoa ÜRO-nõudmistega, et piirid tuleb vabaks lasta ja kõik soovijad vastu võtta. Samas on see aga fataalne viga. Ehk nagu mainis Soome konservatiivist välisminister Soini, said Euroopasse pürgijad migrantide laialijagamise sõnumist veelgi tuult tiibadesse, sest peale seda ägenes migratsioonitulv oluliselt. Üks eksimus viib alati teise ja suuremani ning lõpuks ka katastroofini. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Saksamaalgi algas asi märksa varem (otsa tegid lahti ise riiki palutud türklased), kuid just Lääne pool, kus on ammu juurutatud sealiha söömise keelde ja võõramaalaste „mittesolvamise“ poliitikat. Ainult mahajäänum Ida- Saksamaa, kui nõukogude süsteemi produkt, seisab vastu ja mässab. Hämmastav on see, et kolmas kord ei valluta Suursaksamaad mitte naabrid prantslased läänest või venelased idast, vaid islamistid ja aafriklased alt ning seda suhteliselt veretult, ilma relvadeta, demograafilise sisserände teel. Veretult ehk hetkel, kuid kodusõja tekkimise hilisem oht pole sugugi välistatud. Saksamaa Idaosa Dresden ja Leipzig juba pulbitsevad ja on otsustanud seista enda õiguste eest lõpuni. Ainus, kes võib päästa Lääne-Euroopa on seesama Brüsseli künka otsast palju põlatud ja alavääristatud piirkond, Ida- Euroopa, kes on veel suutnud säilitada eluterveid hoiakud ja tegevuse mõistuspärasuse. Selle viimase õlekõrre järele ongi haaranud frau Merekel ja kogu ülejäänud pehkinud ning korrupeerunud Vana-Euroopa raugastunud käsi. Kuna oma lõunaprovintse Itaaliat ja Kreekat EL kontrollida ei suuda, need riigid võtavad ju kõik tulijad usinalt sisse, siis mõeldakse, kuidas seni tõrges Ida- Euroopa nõusse saada, sest esmased kohustuslikud kvoodid muudeti vabatahtlikeks ja see otsus Brüsselit muidugi ei rahulda. Esimesena võeti ette Poola president Duda kes Berliinis oma riigivisiiti tegi. Saksa presdident Gauck viibutas näppu. Kui te meid ei aita, siis meie ei aita enam teid Venemaa ja Ukrainaga! Rootsi poliitik Carl Bilt ja kolumnist Edward Lucas noomivad samuti Balti riike. „Vene karu“ tuleb kallale kui te oma riiki massiimmigratsiooni ei luba. Vabandust, aga mis vahe on kes ja kuidas sinu riigi, rahva ja kultuuri vallutab – kas mõni slaavi hõim sõjaga või kolmanda maailma massid demograafiaga? Esimene nõue kõlab ikka jõupositsioonilt. “See on Euroopa kui terviku ülesanne ja me loodame, et selle lahendamisest võtavad osa kõik liikmesriigid. Meie püüdleme selle poole, et võetaks vastu siduvad kohustused EL-i põgenike vastuvõtmisel,” ütles Gauck. See kõlab umbes nii, et tähtsad Euroopa valitsejad, käsevad Ida- Euroopa harimatutel ja “sallimatutel” muutuda samasugusteks nagu Lääne-Euroopa. Ida peab vastu võtma sundkvootidega määratud pagulased ja enamgi veel, tegema kõik, et Läänes oleks kergem. Prantsuse välisminister Laurent Fabius noomib ja häbistab samuti uut Euroopat, eriti piiritara püstitanud Ungarit, nimetades Ida-Euroopa eitavat suhtumist migratsioonikvootidesse skandaalseks. “Kui vaadata teatud Euroopa riike, eriti idas, kes ei ole nõus kvootidega, siis minu meelest on see skandaalne,” ütles Fabius raadiojaamale Europe 1 ja  et “Euroopa peab tervikuna oma kohust täitma, Ungari ei austa euroopalikke väärtusi“ halab hüpokraadist prantsuse poliitik.  Samas on Ungari ilma Lääne rahalise abita hädas juba riiki jõudnud 140 000 ebaseadusliku piiriületajaga ning teist sama palju ootab kindlasti oma võimalust. Aga öelge palun, miks me peaksime? Kui Lääs on aastasadu röövinud Aafrikat ja teinud sigadusi Araabia maades, miks Ida peaks selle taaskord oma rahvaste kannatustega kinni maksma. Meie ju kannatasime nõukogude orjuse all ja Lääs tuli meile appi alles siis, kui me olime end juba ise ja oma ohvritega valdavalt vabaks võidelnud. Kas me oleme endiselt Lääne käsutäitjad, kes ei oska ega suuda ise oma riikide asju otsustada? Kui paljud Ida-Euroopa riigid astusisid 2004 EL-tu teadmisega, et tegu on suhteliselt normaalse vabade rahvusriikide ühendusega, siis nüüd üritatakse igat uut kriisi ära kasutades taas Euroopa föderaliseerimist paika panna, et kontinenti ikka aastaid äpardunud EL-du juhtide diktaadile painutada. Alluda nende rumalale tahtele, kes Euroopa elu põrgusse tüürivad, ise oma soomustatud limusiinides ning turvatud elu- ja tööpaikades istudes. Samas kui põhilise hoobi saavad oma kaela lihtrahva töötegijatest massid, kes migrantidega igapäevast elu peavad jagama. See ei lähe mitte ja Ida Euroopa vastus peaks oleme kindel EI! Ja ega migrandid ise ka väga Ida-Euroopa riikide väikeste sotsiaaltoetustega lepi, nemad ihkavad ikka edasi rikkamatesse Lääneriikidesse minna. Lääs ei tunnista sedagi, et meil Idas on juba sees nõukogude ajast pärit migrandid keda pole siiani suudetud integreerida ja keegi meid selles osas aidata ei suvatse. Miks peaksime meie siis mõistma ja abistama Läänt? Duda ütleski juba Berliinis, et oleme niigi seotud Ukraina abistamisega…. Jaotagem parem ülesanded ära. Ida- Euroopa on juba vastu võtnud põgenikke idast ja olime valmis vastu võtma ka natuke uusmigrante. Kuid ainult natuke, sest on ju teada, et kui võtad natuke, võib sellest varsti saada palju, seega ei uutele massidele!  Lisaks ei maksa unustada, et peagi võib tekkida veel kolmaski laine põgenikke, kelleks saavad uued Lääne-Euroopa pagulased, kes hakkavad oma kodudest põgenema kui elu kontinendi lääneosas muutub väljakannatamatuks. Nad on tublid kristliku kultuuripärandiga tööinimesed ja meil on haritud tööjõudu vaja. Idas on palju puhast ja puutumata loodust, afrikanisreerimata ja islamiseerimata elanikkonda, mis läheb kontinendil aina enam hinda. Sõnaga ideaalne elukeskkond traditsioonilistele eurooplastele. Seega Ida- Euroopa, ei tohi järele anda! Sest meie kätes on esimest korda Euroopa saatus ja see saatus otsustatakse seekord Ida -Euroopa tingimustel, mitte frau Merkeli kuumahoogude või mõne teise lääne hüpokraadi hüsteeritsemise võtmes. URMAS ESPENBERG (Ida-Eurooplane)  

Loe edasi

Imre Mürk: Põlisrahva õigus vaimsele kodunemisele pole rassism

Eesti meedia põhiühikud (Delfi, Reporter jt) on asunud konservatiivsema maailmavaatega eestlasi süüdistama võõraviha ja vihakõne õhutamises, rassismis jne. Muidugi, emotsionaalselt laetud kommentaare ja ütlemisi leidub ja meedia ei hoia tihtipeale neid võimendades end tagasi. Kuid selle põhjal eesti rahva kohta üldistavaid järeldusi teha on täiesti eksitav, sest eestlane kaitseb kodutunnet ehk oma õigusi põlisrahvana. Meditsiinistki teame, et haiguse sümptom ei ole veel haigus ise. Pigem on see arsti jaoks võti haiguse tekitaja äratundmiseks. Nõnda väljendavad ka tõrjuvad ning vihased arvamusavaldused harimatute sisserändajate suhtes midagi enamat kui kitsarinnalisusest ja üleolekutundest tulenevat rassismi. Mõeldes järele, mis on inimeste hirmude ja meeleheite taga, selgub, et see pole ainult inimese primitiivne ego. Põlisrahva ellujäämise ajalooline praktika (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Esiteks on eestlaste võõrahirm pärit rahva alateadvusest, toitudes vanavanemate mälestustest. Need on valdavalt eestlaste alandamist ja mahasurumist väljendavad traagilised lood, kuidas oleme pidevalt olnud sunnitud kohanema võõrvõimu meelevallaga ega ole saanud kunagi ise rahvana aktiivselt kujundada oma vahekorda välisilmaga. Sestap on kõrgendatud võõrahirm ja oskamatus selles küsimuses usaldada oma riiki ning valitsust paljuski tingitud eestlaste ajaloolisest praktikast. Me lihtsalt oleme harjunud, et oma vaimse maailma ja kodutunde kaitsmisel tuleb loota vaid iseendale, mitte riigivõimule. Põlisrahvas kaitseb oma ajaloolist kujunemist eestlastena Tõrjuv hoiak harimatute sisserändajate suhtes on ka üldinimlik. Üldinimlik selles mõttes, et inimesel tuleb töise olendina kogu eluaja seista silmitsi võõra ja talle vaenuliku loodusega. Seda ümbrust sobivaks töödeldes kodustab inimene looduse omailmaks ehk maailmaks. Ta ehitab üles oma koduse majapidamise, hiljem üle inimpõlvede kestva sihipärase töö tulemusena ka kõrgkultuuri ning demokraatlikult korraldatud valitsemisega riigi. Inimene koduneb töötades: esialgu pere- ja sõpruskondlikult, hiljem kultuurrahvana, poliitiliselt ja riigina. Seega võib eestlust piiritleda kui maailmas kodunemist; tööd, mille tulemusena on inimesed emakeele ja ühise mälu põhjal loonud paremat elu võimaldava vaimse figuratsiooni. Oma parimas võtmes on rahvusliku meelsuse tuum inimeste vaikiv kokkulepe võtta ühiskonnana vaimseid sihte. Suund vaimsele arengule tekitab rahvas suurema tungi omariikluse ning suurema enesemääramise poole ning nõuab teistelt kultuuridelt rahvusliku omakultuuri austamist. On loomulik, et tavad ja viis, kuidas rahvuslik elutunne teostub, kujuneb inimestel ajaloolises praktikas välja eri moel ning sama loomulik on rahvuse soov oma loodut kaitsta. Globaliseerumise survet tuleb tasakaalustada rahvuslikuma poliitikaga Seejuures ei tohi unustada, et eestlaste võimalus omamoodi kodunemist ja eestlase elutunnet kaitsta ei seisne sulgumises välismaailma ees ja võõrahirmust tingitud karmis immigratsioonipoliitikas, vaid selles, kui teadlikult ja tõsiselt võtame oma kultuuri ning püstitame enesele kui rahvale vaimseid sihte. Eestlase vaatepunkt maailmale on läbi aegade kujunenud eestikeelse maailmatunnetuse ärevas heitluses euroopaliku ning slaaviliku bütsantsi kultuuriga. Kuid tänu oma töökusele on meil lisaks oma kultuurile nüüd ka oma riik. Me ei pea ainult kohanema ja reageerima. Nüüd on meil võimalus seada pikaajalisi sihte ja teostada oma kodutunde ning eestluse kaitsmist poliitiliselt ehk riigina. Kas me  aga võime seejuures rohkem usaldada meie endi poolt valitud valitsejaid ja ametisse määratud ametnikke, kuigi meie ise oleme nad määranud teenima meie endi huve? Nõudkem vaimselt eliidilt ka eestluse vaimsete sihtide mõtestamist ja kõnesid, mis eestluse uuele elule puhuks. Me teame rahvana niigi vähe, kuidas me ajalooliselt oleme omakeelsena püsinud ning kõrgkultuuriks kujunenud. Seda vähestki teame teiste rahvaste kirjameeste kaudu. Kuid samal ajal ei mõtesta me ka aktiivselt oma tulevikusihte. Viimased kümnendid on eestlaste jaoks olnud pigem tegutsemise ja kohanemise kui mõtlemise aeg. Me pole püüdnud tõsiselt järele mõtelda, mida me eestlastena üle inimpõlvede saavutada tahame? Millist elutunnet ja ühiskonda taotleme? Kuhu tahame välja jõuda? Ehk teisisõnu, mis on eestluse vaimne siht?  

Loe edasi

Imre Mürk: Tumedad pilved Eesti majanduse kohal

Vaadates otsa Eesti majanduse tervisele tuleb tõdeda, et 1-2 % majanduskasv on ebasoodsa väliskeskkonna ja valitsuse passiivse majanduspoliitika tõttu jäänud Eestile klaaslaeks, millest kiiremat kasvu lähitulevikus näha ei ole. See ei ole hea uudis, sest rahvastiku vananemise protsesside tasakaalustamiseks (pensioniealiste arv suureneb igal aastal 1%, lisaks väljaränne) vajab Eesti vähemalt 4%-st majanduskasvu aastas. Oluline Eesti ettevõtete arengut takistav probleem on hetkel nõrk nõudlus Eesti toodete ja teenuste järele välisturgudel. Oleme paraku väikese ja avatud majandusega riigina suures sõltuvuses väliskaubandusest ning seega väga haavatavad kui majanduslik olukord meie regioonis paigal tammub või halveneb. Sellest tulenevalt ongi hetkel suureks murekohaks Eesti jaoks oluliste välisturgude madalseis, mille tõttu on Eesti väliskaubanduse areng paaril viimasel aastal aeglustunud. Euroopa majandus on stagnatsioonis, Venemaa sanktsioonid kimbutavad põllumajandustootjaid, Soome majanduse vähikäik takistab Eestis tegutsevate allhankijate kasvu väljavaateid jne. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Teiseks arengupiduriks on hetkel vähene investeerimine. Eesti ettevõtete investeeringud põhivarasse kahanesid aasta esimesel poolel koguni 7,8%.  Majanduse paigaltammumine süvendab Eesti ettevõtjate ebakindlust tulevikuväljavaadete suhtes ning põhjustab investeeringute vähenemist. Samal ajal jätkub tarbijate jaoks kerge hinnatõus, mis jääb 2015 aastal ekspertide hinnangul siiski alla 1%.  Jätkuvalt madalal püsivad ka laenuintressid, mis omakorda soodustab kinnisvaraturu jätkuvat „kuumenemist“. Positiivse noodina on eratarbimine jõudsalt arenenud ning see on aidanud hoida tööhõivet kõrgemal tasemel, mõjutades ka keskmise brutopalga kasvu, mis ületas sellel aastal maagilise 1000 euro piiri. Kokkuvõttes tähendab see Eestile vähem loodud uusi ja tasuvaid töökohti ning Eesti majanduse konkurentsivõime vaikset nõrgenemist. Eesti kukkumine konkurentsitabelites ongi juba alanud. Näiteks rahvusvahelises konkurentsivõistluses on IMD  (Lausanne`i Juhtimises Arendamise Instituut) hinnanud Eesti majanduse seisundi 60 vaadeldava riigi seas 40-ndale kohale. Äritegevuse efektiivsuse osas langes Eesti 32.-lt kohalt 36-le. Eesti reitingut kisub jätkuvalt alla tööjõu turu olukord (vananemine ja tööealise elanikkonna väljaränne). Ühesõnaga, tumedad pilved lisaks Eestimaa suvele ka majanduse kohal.      

Loe edasi

Urmas Espenberg: Kas Euroopat oleks võimalik veel päästa?

Tulin just oma äsjaselt Prantsuse reisilt. Käin seal tihti, varem tööasjus, nüüd rohkem muudel põhjustel. Ei salga armastan Prantsusmaad ja Pariisi, eriti seda kunagist Sartre’i ja Piaf’i aegset või veelgi varasemat, ajaloolist. Kuid paraku saab viimast otsida vaid teatud paikadest mälestusi kokku pannes, reaalne elu kaasajal on hoopis midagi muud. Vähemalt pooled vaatevälja sattunud inimesed Pariisis ja Euroopa oru kandis (seal asub nimelt Disneyland) olid muust rassist või rahvusest kui klassikalised valged eurooplased. Olgu, teeme väikese möönduse turistidele, aga siiski. Seega julgen väita, ja see kehtib veel mõne teisegi riigi kohta, et neid riike täielikult päästa või vähemalt endisel vanal heal euroopalikul kujul taastada pole enam võimalik. Nad on muutunud multirassilisteks ja multikultuurseteks riikideks ning endise valdavalt valge Euroopa taastamine ilma tohutute ohvriteta ei toimi. Kaks verist sõda läbi elanud ja hellaks tehtud Euroopa aga ohvreid ei soovi. Euroopa on patsifistlik ja ei seisa enam enda eest. See tähendab tegelikult Euroopa globaliseerumist ja massiimmigratsiooni tandriks muutumist. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Rahvused, rahvusriigid, rassid ja rahvuskultuur ei oma enam tähtsust – loeb vaid lõputult käiv majandustsükkel ja teenuste-toodete tootmine ja tarbimine. Viimane muuseas ei kulge Euroopas samuti eriti edukalt, jäädes juba pikemat aega alla nii USAle kui ka Hiinale. Üldisi väärtusi mida hinnata ja millest rõõmu tunda (rahvuslik uhkus, riik, kultuur) jääb aina vähemaks. Jääb vaid inimese isiklik elu. Ja oleks too elu siis ohutu ja meeldiv. Kaugel sellest – madala IQga sisserändajate hordid ja islamiradikaalid teevad selle oma vaadete ja uskumuste pealesurumisega vastikuks ja lausa ohtlikuks. Lisaks kärarikkale retoorikale Euroopa väärtuste aadressil, mis neid diskrimineerivat, lähevad käiku pommid, terrorirünnakud ja tänavarahutused. Valgete naiste ründamisest ja muudest väiksematest olmetasandi ebameeldivustest rääkimata. Sisserännanud pole veel isiksusteks saanud, neil on arenenud karjavaim ja too kollektiivne ühtekuuluvus murrab varem või hiljem kuitahes arenenud individuaalsuse. Naiivne on loota vastupidist, sest peale euroopalike olmehüvede ja valgete naiste vabameelsuse, ei huvitu sissetungijad suurt millestki. Ei usinast töötegemisest ega Euroopa rikkalikust kultuuripärandist. Muidugi või arutleda, et suured koloniaalimpeeriumide juhtriigid Inglismaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia ja mõned teised on oma asjades ise süüdi – omal aja toimus tõepoolest armutu rikkuste kokkuvool asumaadest. Pärast koloniaalimpeeriumi lagunemist voogasid asumaade inimesed mõistagi emamaadesse. Euroopa suurriigid kurnasid asumaid majanduslikult, kuid ei ähvardanud neid demograafilise pommiga. Nüüd on olukord vastupidine ning sissevoogav maas lihtsalt imeb Euroopa rikkusest tühjaks ja võtab demograafiliselt üle. Kuid kaua võib seda vana plaati kedrata ja kolmandate riikide vastukolonisatsiooni õigustada? Selliseid põrunud ideolooge leidub kahjuks palju kõikides euroriikides, ka meil. Veidi teine seis on Saksamaa, Rootsi, Norra , Taani ja Soomega, kes on oma moslemid ja immigrandid endale ise sisse toonud ja kaela peale sättinud. Neid riike, õigemini nende riikide teatud piirkondi, migrandid armastavad nimelt koguneda suurtesse metropolidesse (London, Pariis, Büssel, Marseille, Düsseldorf, Stuttgart, jne), kus neid palju koos ja hea toimetada, ei saa küll enam päästa, kuid võimalik oleks antud olukorra konserveerimine, aeglaste muutuste kaudu stabiliseerimine ja ehk lõpuks ka hilisem leevendamine. Päästa saaks kindlasti aga veel Ida-Euroopa riigid. Nemad ei osalenud kolonialismis ja neil pole seetõttu ka mingeid moraalseid kohustusi arenguriikide immigrantide ees. Olukorra traagilisus seisneb muidugi selles, et olulisi otsuseid Euroopa immigratsiooni kohta teevad just allakäigule lähemal olevad Lääne-Euroopa riigid, kes tahavad oma “haigusega” nakatada ka “terveid” riike. Esimene küsimus mis tekib on – kas seda on vaja? Miks Euroopat üldse päästa? Las vanake Euroopa lahustub immigrantide tulvas ja globaliseerumise laines ning miks selle üle pead murda? Ometi on elu vastuoluline. Kreekat ju „päästetakse „ iga hinna eest? Vähemalt suur osa inimesi ujub vastuvoolu ja paljudele see käegalöömise variant siiski ei sobi – ikkagi ajalooline mälu, nostalgia, rahvustunne, kodutunne, jne. on sügavalt geenides. Muidugi nõuaks Euroopa päästmine valitsevate paradigmade ja diskursuste muutmist, mis on vägagi raske ülesanne. Täiskiirusel kuristikku kihutavat rongi näib olevat ju võimatu peatada. Kuid mõnikord piisab hiiglasliku masinavärgi seiskamiseks ka liivaterast, mis sinna sisse poeb. Seoses konservtiivsete ja rahvuslike liikumiste ning erakondade võimsa esile kerkimisega on see saanud enam võimalikuks ning rahvas ärkab igal pool. On tekkinud lootusekiired. Peavool, valitsev ideoloogia Euroopas on mingi omapärane segu liberalismist ja sotsialismist, mis ei kannata mingit vastuvaidlemist oponentide poolt, valitseb Euroopa ideoloogilist ruumi umbes 60-70% ulatuses, alternatiivseid ja rahvuslik-konservatiivseid voole on ehk umbes 30-40 protsenti. Infotehnoloogia ja kaasaegne meedia on teinud võimalikuks aga ka vähemuse hääle kiire leviku. Selge on see, et muutus hakkab pihta inimeste peast. Kõigepealt peab muutuma Euroopa inimeste enda soov midagi kontinendi kaitseks ära teha, aga selleks peavad muutuma senised valitsevad ideoloogilised paradigmad ja diskursused, millega masse juhitakse. Peavoolu meedia kaudu levitatavad valed, inimeste lollitamine ja rumaluste tõe pähe müümine on praegu liigagi levinud. Globaalsus on hea, multikultuursus on hea, multirassilisus on hea, multiusklikkus on hea, feminism on hea, homoperekond on hea, föderaalne Euroliit mida juhitakse kitsa eliidi poolt Brüsselist on hea, Euroopa majanduse väljavaated on head, euro on hea, Schengen on hea. Reaalsuses töötavad viimased asjad kahjuks vaid rikaste Euroopa riikide huvides, samas kui osa Eurpoopa ääreriike (ka Eesti) kiratseb ja käib aina rohkem alla. Euroopat on tabanud kollektiivne hullumeelsus. See on sotsiaalpsühholoogias üsna levinud nähe. Kui üksikisik võib hulluks minna, siis miks mitte terved riigid ja rahvad. Juhtus see ju 30ndate Euroopas, paljudes maoistlikes riikides, Nõukogude Venemaal. Euroopa hullumeelsesse paradigmasse on veel sisse põimitud jämedakoeline vastuolu, mida keegi aga tunnistada ei taha. Kõik euroopalikud “saavutused” feminismi, homoseksuaalsuse ja isikuvabaduste vallas, satuvad tegelikult löögi alla kui kontinendile on saabunud kriitiline mass kolmandate riikide inimesi, sest nende kultuurides ja uskudes (valdavalt islam) pole kohta ei vikerkaarlastele ega naisõiguslastele. Nii kaevab liberalism ja sotsialism ka endale hauda, seda ise tunnistamata. ÜRO pagulaskonventsioonide muutmine, on veelgi raskem asi, aga samuti mitte ilmvõimatu, kui Eurooopa Liit asjad käsile võtaks. Uus läbimõeldum pagulaspoliitika ja geopoliitika on lausa hädavajalik. Praegune ÜRO ei saa hakkama ei konfliktide ennetamise ega põgenike abistamisega. Aegunud enamasti 1950-60ndatel aastatel vastuvõetud aktid ei arvesta uute arengute ja kontrolli alt väljuva olukorraga. Lõppude lõpuks ei saa Euroopa afrikaniseeruda vaid seetõttu, et ÜRO ja maailm ei saa oma asjadega hakkama. Ka valgel maailmal on oma eluõigus ja ruum, koht päikese all kui soovite. Valik on lihtne. Kui Euroopa enda eest seista ei taha või suuda, siis ta lihtsalt kaob. Esmalt huku äärel kõndiv Lääne Euroopa, kuid seotuse tõttu viimsega ka Ida-Euroopa, mis vooluga kaasa tõmmatakse. Euroopa päästmine on eurooplaste endi asi, mitte Venemaa, Hiina, USA või ÜRO rida. Neil kõigil on oma head põhjused miks meie kontinendile vesi peale tõmmata. Kui Euroopa on jagu saanud tallekese kuju võtnud vaenlasest enda sees ja üle saanud kollektiivsest enesehävituslikust hullusest, alles siis saame vastu astuda globaliseerumisele, värvilisele kolonisatsioonile ja muule mis ähvardab kontinenti hävitada, sest varsti võib olla juba liiga hilja. Siis jääb üle elada vaid isiklikku elu nii hästi või halvasti kus ja kuidas keegi uues olukorras suudab ja oskab. Euroopas ongi saabunud ärevad ajad ja üleüldine podisemine – Pegida Sakasamaal, Rahvusrinne Prantsusmaal, suured immigratsioonivastased protestid Poolas, Slovakkias, Tšehhis, Eestis, Ungaris, rahvarahutused Kreekas. Isegi endine Poola peaminister Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk hoiatab revolutsiooniliste meeleolude eest kontinendil, millist ei ole nähtud alates aastast 1968.

Loe edasi

Reitingutest, roosast udust, avatud rahvusluse utoopiast ja tegelikkusest

Järjekordsed reitingutabelid on avalikustatud ja meedia ning rahvas saavad tükk aega aru pidada, mis ja kuidas. Kes on aga päriselt populaarne ja milline on rahva tahe tegelikult, see on juba märksa varjatum ja keerulisem küsimus. Laskumata liigselt detailidesse torkab reitingu-uuringutes silma rida huvitavaid jooni ja seda olenemata sellest, kes on opositsioonis või koalitsioonis. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Esiteks, need kes midagi teevad saavad miinuseid ja need kes püsivad suhteliselt vaikselt koguvad kindlalt plusse. Ei ole imestada, et Reformierakonna reiting kolinal kukub, sest tema kui rahva silmis negatiivsete sammude tegija ja vastutaja kuvand on ilmne. Konservatiivide  toetus aga kasvab visalt, ehkki läks ometi lõpuks mööda allakäigu haripunktis olevast IRL-ist. Kuigi väikese fraktsiooniga, on EKRE tegelikult üks opositsiooni eestkõnelejaid rahva seas, kes öelnud karmi sõnu valitsuse poliitika kohta ja kokku kutsunud miitinguid. Profiiti on sellest aga lõiganud hoopis need, kes suhteliselt vait püsinud ja mitte midagi erilist teinud, kui mõned naljad riigikogu puldist välja arvata. Ehk siis sotsid ja Vabaerakond. Keski puhul on selline passiivsus arusaadav, kuna taolise kaliibri juhi nagu Savisaar kõrvalejäämine on kogu senise strateegia ja taktika sassi ajanud. Seega kehtib põhimõte, kes teeb see väga populaarne pole, ja kes eriti midagi ei tee, kogub punkte. Teine põhjus on endiselt rahva suur soov uskuda „roosat udu“ või „helesiniseid unelmaid“ ehk asju, mis tegelikult ei saa kunagi toimuma ja kui, siis tulevad nad reaalsuses üsna karmilt, igal juhul sootuks teistmoodi kätte. Selle peale on oma strateegiad rajanud nii sotsiaaldemokraadid kui ka pseudoisamaalised erakonnad. Sotside plussiks on alati öelda ilusaid asju ja kõnelda kauneid pooltõdesid rahvaste ning inimeste võrdsusest, vendlusest ja solidaarsusest. Väga raske on nende ilusate sõnadega mitte nõustuda ja paljude meelest saavad seda teha vaid tahumatud, rumalad ja käremeelsed inimesed. Kuid kui hakata süvenema, miks männist ei saa kuuske või miks tiiger jääb vaatamata kõigele ikka murdjaks, siis oleks sellise „roosa udu“ ees tarvis ükskord ometi silmad avada ja tunnistada, et sotsid on Euroopale valetanud juba 150 pikka aastat ja jätkavad ikka samas vaimus, sest magusaid valesid on ju nii hea uskuda. Karm tõde on aga kui piitsalöök, mis kustub valvsusele. Sotsidega on liitunud ka loominguline eliit, sest ükski kirjanik või kunstnik ei taha öelda karmi tõde, kui saab kõnelda kaunilt. Looja ei taha olla aus ja radikaalne, pigem ikka heasüdamlik, hägune ja ümar. Sotsid on ajaloos ebameeldivaks muutunud vaid neil juhtudel kui nad on oma fantaasiaid hakanud ellu viima väevõimuga nö teistimõtlejaid hävitades. Esimene kord juhtus see 1917. Teine kord paistab käega katsuda olevat kaasaegses Euroopas ning siis kui lõplikult kriminaliseeritakse teisitiütlemine ning „roosast udust“ saab ühtäkki karm tööriist ja usin tegevusjuhis, kisub see kontinendi globaliseerumise kuristikku. Omal ajal imestati NLKP juhtkonnas, miks rahvas ei taha elada maailma parimas ja demokraatlikumas riigis. Dissidente peeti koguni poolearulisteks, keda tuli hoida hullumajas. Ometi selline režiim langes. Nüüd imestatakse, miks rahvas ei taha elada „õnnelikus ja jõukas“ Euroopas. Eks ikka seetõttu, et rahvale ei meeldi globaliseerunud, sootu, rassitu, rahvusetu ja muus mõttes imbetsiilne Euroopa, kus pealegi valitseb riigiti suur aineline kitsikus ja ruulivad topeltstandardid. Euroopa konservatiivsed jõud ja aina suurem osa rahvast on selles mõttes ärganud, kuid soov uskuda imalaid valesid on veel väga tugev ja eks kõnele sellestki sotside suhteliselt kõrged reitingunumbrid. Sotsialistlik ajupesu on siinmail väldanud pikka aega, et sellest toibumine pole kerge. Meil on lausa sotsialistlikke peredünastiaid, kelle juured ulatuvad nii aastasse 1917 kui ka 1940. Tugevamaks teeb sotside olukorra veel see, et ohtliku mängu „maailmaparandamise“ nimel mängivad kaasa ka liberaalid. Vabaerakond, jätame hetkeks kõrvale paar kasulikku iva nende demokraatiapaketis, millega tuleb nõustuda (on rida kattuvusi konservatiividega ja ehk nii mõni inimene ajab need kaks erakonda küsitlustel segi) ja osati ka IRL, kasutavad sootuks teistsugust taktikat. Üleüldine õnn ja globaliseerumine neid ei innusta. Tegelikult nad teavad, et viimased ei toimi ja toovad kaasa häda nii Euroopa kui ka Maarjamaa pinnale, kuid päris ausalt, otse ja karmilt seda välja öelda samuti ei soovita, äkki EKRE saab niiviisi mõne lisapunkti. Seetõttu on võetud kasutusele hämavad ja pehmed terminid nagu näiteks „avatud rahvuslus“ ja „vaba konservatism“. Mäng käib poliitilise kasu nimel, Isamaa (IRL), mitte isamaa eest või eesti rahva ja kultuuri säilimise pärast. Võtame näiteks avatud rahvusluse mõiste. Avatud rahvusluse üks postulaate avatus – seisneb valmisolekus vastu võtta ja tervitada neid saabujaid, kes põlisrahva ainupärast kultuuri ja selle eluõigust tunnistavad ning enda elujärje selle järgi sätivad. Oma kultuuri saab riik säilitada vaid siis kui see püsib ja ei muutu ohtlikuks vastuvõtjatele, kui tulijad ei suru omi väärtusi peale. Aga just vastupidist kinnitab meile pikka aega massiliselt immigrante vastu võtnud riikide kogemus. Uued tulijad on hakanud kohalikule ja euroopalikule kultuurile oma usku, nõudmisi ja tavasid peale suruma. Olgu siis tegu sealiha söömise keeluga, rätikute kandmise õigusega või naiste õiguste ahistamisega. On taunitud Jõulude ja Jaanipäeva tähistamist (viimane markantne näide on Soome šiiitliku imaami üleskutse Juhannust kui paganlikku püha mitte tähistada). Tihti annavad allaheitlikud, viisakad ja kartlikud eurooplased järele. Elu näitab, et avatud rahvuslus ei olegi seetõttu võimalik, kõlagu ta ükskõik kui ahvatlevalt. Jääb üle vaid tavaline sirgeselgne rahvuslus, mida kaitseb EKRE ja rahvuskonservatiivid mujal – ülejäänud rahvuslused ei toimi. Eesti riigil ja rahval, seda kinnitab ka meie põhiseadus, on mõte ainult siis, kui me kaitseme oma kultuuriruumi. Kui me seda ei suuda, lakkame me olemast rahvus ja lahustume globaliseeruvas maailmas, millest ei hooli ei sisserändajate mass ega ka praegune Euroopa eliit. Asi on põlisrahvaste suhtes ebaõiglane ja mõjub veretu hõivamisena. Sama kehtib vaba konservatismi kohta, mida pole samuti olemas. On konservatism nagu ta alati on olnud. Mõistagi toimuvad siingi teatud arengud, kõik asjad maailmas on liikumises, aga need pole sellised nagu kujutavad endale ette IRL ja Vabaerakond. Seetõttu on nende erakondade seisukohad ja otsustused teatud küsimustes konservatismist sama kaugel kui lehm lennukist ning toetavad varjatult hoopis liberalismi ja sotsiaaldemokraatiat. Saksa filosoofiaklassik Hegel on öelnud, et elu on rikkam kui loogika. Kaunid, kuid mõtte tasandil lihtsad skeemid ei pruugi elus realiseeruda, ja ega tegelikult realiseerugi. Konservatiivid räägivad tõtt, aga see ei ole nii magus kui roosad utoopiad, ja sestap on nende reiting seal kus ta on, kuigi rahva seas on nende poolehoid oluliselt kõrgem kui arvatakse. Seda näitas ilmekalt ka maikuu Postimehes nädalaid jooksnud gallup erakondade populaarsuse kohta, kus liidriks oli ja jäi pika puuga hoopis EKRE ( vt. Uued Uudised/PM 24.05.15) URMAS ESPENBERG

Loe edasi

Urmas Espenberg: Rõivase gambiit

Juba pikemat aega kõnnib Rõivase kabinet nagu Paradiisi ihkav moslem mõõgateral. Eesmärk on ahvatlev, aga teekond ohtlik. Eksida ei tohi, aga vigu ja patte koguneb nii palju, et Paradiisi uks võib suletuks jäädagi. Ühelt poolt kostuvad Brüsseli isandate karmid soovitused, mida tahaks eestlasliku alandlikkusega innukalt ellu viia ning teiselt tiivalt paisub julgemate ning konservatiivsemate rahvuse eest muretsejate aina tugevnev hääl, mida on saatnud ka reaalsed sammud ja massimiitingud. Euroskeptilised ja rahvuslik-konservatiivsed jõud on saanud EKRE näol oma legaalse esinduse parlamenti ja ähvardavad justkui mingi pisike, kuid väga kõva kivike, nässu keerata kogu senise edukalt toimiva Reformierakonna teerullipoliitika kellamehhanismi…. Lisaks kimbutab ebaõnnestunud koalitsiooni truu varjuna rahva elujärjele halvasti mõjuv maksutõusude seadus, mida iga hinna eest soovitakse enne 1.juulit läbi suruda. Targu seoti kõik eelnõud, nii kahjulikud maksutõusud kui ka kasulikud lastetoetusete ja maksuvaba miinimumi tõusu eelnõud ühte kobarasse, et ikka alla kriipsutada: olete vastu maksutõusude vastu – järelikult vastu ka lastetoetuste ja muude progressiivsete asjade elluviimisele! Veelgi enam, et pääseda ebameeldivatest parandusettepanekutest ja võimalikest ööistungitest, seoti asi osava poliittehnoloogia abil peaministri usaldusavaldusega, mis nagunii tõenäoliselt toimib. Kuid see kõik näitab siiski pigem koalitsiooni nõrkust ja kabineti hirmu. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Seetõtt otsustas Rõivas mängida keerukat ja riskantset  gambiiti. Ehk panna kõik ühele kaardile ja siis kas võita või hävida. Kui mitte kohe, siis pikemas perspektiivis kindlasti, ehk juba sügisel kui hakatakse arutama uut 2016.a. riigieelarvet. Sinna tulevad ju sisse panna sadadesse miljonitesse ulatuvad salakulutused immigratsioonile ja Vene-Eesti piirlepinguga kaasnevatele varade kompensatsiooninõuetele. Raha nimetatud asjade katteks ei paista aga kuskilt tulevat, sest konstruktiivne ja terviklik Eesti majandusarengu programm puudub. Kolinal langev reiting, ja viimaseid andmed on seda taas kinnitanud (16% toetust), võib väga reaalselt päädida uue koalitsiooniga kuhu Reformierakonnal enam asja pole. Rõivase strateegia peaministrina oleks siis malemängu termineid kaustades ohverdada paar etturit või kahida koguni ratsu, aga võita kogu partii. Appi palgati suhtekorraldusfirma, kes koheselt kirjutas Postimehes suure loo sellest, kuidas Taavi Rõivas armastab Eesti rahvast. Suur turundusteoreetik Jack Trout on aga rõhutanud just seda, et olukord on tihtipeale vastupidine pressis kirjeldatule. Lisaks on Rõivase isiklik majanduslik olukord võlgade näol nii nutune, et ilmselt pole ta ainuüksi oma finantssõltuvuse tõttu parim kandidaat riiki juhtima… Rahvuslikule kogukonnale lubati, et kohustuslikke pagulaskvoote ei tule. Samas jäeti mainimata, et vabatahtlikult saab migrante samuti edukalt vastu võtta ja kui palju, ei tea päris täpselt keegi. Valitsuse poolsalajane analüüs, mis teemat käsitles mainis, et koos pereliikmetega võib pagulaste arv küündida 65 000ni ja see olevat piir, mille me rahulikult üle elame. Euroopa Liidu Asjade Komisjoni avalikul istungil esinenud Uku Särekanno ja “pagulaste maaletoojad” Eero Janson ning Kari Käsper leidsid kõik kolmekesi, et 1000 pagulast aastas poleks Eestile mingi tõsine koormus.

Loe edasi

Meie valik on koduselt armas Eesti ja rahvusriikide Euroopa!

Järgmisel nädalal saab selgeks, mis positsiooni võtab pagulaskvootide ja sisserände teemal Eesti valitsus. Rahvuskonservatiivide positsioon on selles küsimuses üheselt selge: kindel ei massilisele sisserändele. Järgnevalt esitame 10 argumenti, mille pärast vastu olla massilisele moslemitest aafriklaste sisserändele. 1. Massiline ja illegaalne moslemitest aafriklaste sisseränne on väga tõsine probleem; selle lahendamist tuleb alustada sealt, kus need probleemid esile kerkisid ehk inimkaubitsejate likvideerimisest Vahemere tsoonis ja elamis- ning arengukeskonna loomisel abi pakkumisest põgenike koduriikidele. Pigem tasub Euroopal investeerida haldusteenuste, riigiaparaadi ja hariduse ülesehitamisse Aafrikas kohapeal. Selle 1000 euro eest kuus, mis kulub pagulase ülalpidamisele, saab Aafrikas aasta otsa koolis käia 25 last. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); 2. Sisserändepoliitika peab Euroopa Liidus jääma rahvusriikide otsustada. Euroopa Liidul pole õigust liikmesriikidele ette kirjutada, keda ja kui palju riiki sisse lubada. Parimal juhul on Eestile jõukohane põgenike kvoot tosin põgenikku aastas, kindlasti mitte 1000. 3. Massiline moslemitest aafriklaste sisseränne kasvatab oluliselt julgeolekuriske ja kahandab ühiskonna turvalisust. 4. Eesti sotsiaalkaitsesüsteem pole pagulaste massiliseks vastuvõtmiseks absoluutselt valmis ning praeguse süsteemi juures lõppeks sedalaadi eksperiment katastroofiga. Seda pole kunagi üles ehitatud massilise pagulaste immigratsiooniga toimetulekuks. 5. Immigratsioon kasvatab oluliselt sotsiaalkaitse kulutusi riigieelarvele ning selle arvelt jääb abiraha saamata Eestis puudust kannatavatel lastel ning teistel abivajajatel. 6. Massiline immigratsioon ja Euroopa Liidu poolt pealesurutud pagulaskvoodid seavad ohtu eestlaste kui põlisrahva positsiooni jääda peremeesteks omal maal. Eestis on niigi väga suur osakaal  välismaalasi. Ligi veerand Eesti elanikkonnast on vene rahvusest. Eestis elab üle saja tuhande Venemaa kodakondsusega isiku, lisaks üle 85 000 alalise elamisloa ehk „halli passi“ omaniku. Seejuures on Venemaa kodakondsusega isikute arv kasvutrendis. 7. Migrantide ülalpidamiseks kulub Eesti maksumaksja raha üle 1000 euro kuus. Samal ajal kui aidatakse teisi, ei suuda valitsus toime tulla kasvava absoluutses vaesuses elavate inimeste hulgaga kohapeal. 8. Massiline väljaränne on kahjulik väljarändajate ühiskondadele endile, kuna lahkub ettevõtlikum ja aktiivsem osa ühiskonnast; oluline panus elu edandamisse kohapeal jääb tegemata. 9. Eestile on vastuvõetav vähene, kõrge tööeetikaga ning kvalifikatsiooniga tööjõu sisseränne. Me ei jõua tervet Aafrikat lugema, kirjutama ja kahvliga sööma õpetada. 10. Eesti nagu ka ülejäänud Euroopa majandus kaotab massilise sisserände ning kasvavate sotsiaalkulude tõttu konkurentsivõimet ning jääb USAle ja Hiinale globaalses konkurentsivõitluses alla. Meie valik on koduselt armas Eesti ja rahvusriikide Euroopa!

Loe edasi

Tõehetkede nädal

Eelmisel nädalal saabus Eesti jaoks tõehetk Euroopa Liidust. Meile määrati Brüsseli poolt suur põgenikekvoot ja ei ole usku, et valitsus sooviks sellest vabaneda. Oleme ennast Euroopa Liitu astudes sügavasti sisse mässinud ja kirjutanud alla hunnikule lepingutele ja pagulaskonventsioonidele, mis seavad meid sundseisu. Isegi viimane, Lissaboni leping, annab Euroliidule võimaluse oma tahet meile läbi mingite kurikavalate paragrahvide peale suruda. Kui 2004 suurte lootustega liitusime, siis tõehetk  jõudis kätte alles nüüd. Majandusliku õitsengu ja kaitse eest Venemaa vastu polnud  enamusel rahvast midagi, aga seda mida vastu tuleb anda, ei hoomanud toona paljud. Ja see kui mõned „tüütud“ euroskeptikud“ hoiatasid feminiseerumise, iseseisvuse kao, homoseksuaalsuse ja massiimmigratsiooni eest – ei läinud kellelegi eriti korda. Feminismi saime kõige esimesena kätte ja „meeste peksmisega“ hakatakse kahjuks juba harjuma. Seejärel libises majanduskriisi varjus Brüsseli kätte otsustamine rahaasjus ning euro kasutuselevõtu hapud viljad said rahvale selgeks järgmisena. Kuigi 2/3 elanikest on vastu homoabieludele, saime peagi kooseluseaduse, mis on hea alus edasisteks arenguteks „homonduse“ ülistamisel ja põlistamisel. Aga viimane ja kõige suurem tõehetk tabas meid eelmisel nädalal. Ehkki küsitluste järgi on massiimmigratsioonile kolmandast maailmast vastu valdav osa meie inimestest, siis ometi saame justnimelt sellisegi asja ka Maarjamaale. Üsna varsti peame solidaarselt muu Euroopaga kogema ohtralt harimatuid, kuid agressiivseid ja naistenäljas noori meesmurjaneid ning veelgi sõjakamat islami pealetungi. Kui USAs saab pagulane tööloa ja mitte mingit muud tuge, siis see õnnishing , kes on jõudnud Euroopa “paradiisi”  saab praktiliselt täispaketi alates abirahadest, elamisest, koolitustest kuni tasuta arstiabini välja. Eesti puhul isegi enam kui tuntav osa põlisrahvast ja see pole pole asi, mida võiks läbi lasta. Samas kõrget elatustaset me ei saanud ega saa, sest lisaks meie niigi suurele vaesusele hakkavad immigrandid sedagi piskut jupphaaval sööma ning majandus jääbki kiratsema. Ka kaitse Venemaa vastu on pigem teoreetilist laadi. Kõiksugu liberaalid, sotsid, võrdsuse pooldajad, feministid ja homoseksuaalid rõõmustavad vara. Nende kunagine liitlane massiimmigratsioon lööb ortodoksaalse islami näol uuesti Euroopas korra majja, sest arad, põhimõteteta, usuvabad, mugavad ja pehmed eurooplased võtavad pigem vastu võõraste kombed kui suudavad elavat migratsioonipommi neutraliseerida. Kuid see tõehetk saabub veidi hiljem, ilmselget liiga hilja, tuues endaga kaasa kaose ja palju verd ning pisaraid. Suurest tõehetkest pudenes välja veel paar väiksemat. Eestlased said teada, et Eesti riigi ja rahva hävitamiseks ei olegi vaja Putini võimsaid relvi ja tankidiviise. Piisab üksnes 1000 stardipagulasest ja neile järgnevast laviinist (pereliikmete järeletoomine, progresseeruv kvoot ja aina uued massid) ning kui aafriklaste ja sõjakate moslemite arv on siin jõudnud 50-100 000, siis meil Eestit enam endisel kujul praktiliselt pole. Konfliktid olmetasandil, mässud, vägistamised, aumõrvad, vihamõrvad (teine temperament ja kombed) ja reaktsioon sellele, aga rahval on vabakasutuses suur hulk käsitulirelvi, saab olema väga raske. Kuid mis toimub nende peas, kes seda kõike toimetavad ja organiseerivad – nii valitsuses, kaasaaitavates MTÜdes kui ka peavoolumeedias. Ja neil kes selle kõik juba varem ette on valmistanud, andes Eesti iseseisvuse järk-järgult ära Brüsselile. Rumalus, abitus, hirm või hoopis saamahimu? Ilmselt kõik koos ja see pole väljamõeldis vaid karm reaalsus, mis on toimunud kõigis immigrante ja moslemeid vastu võtnud riikides. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Eesti venelaste tõehetk! Pagulased kui uus oht eestlaste kõrval, mida nad ei osanud oodatagi. Ootamatu lähedus eestlastega, sest ühine vaenlane ühendab? Kui Ida-Viru ujutatakse migrantidega üle siis võivad sealsed venelased ju appi kutsuda Putinit kui Eesti valitsus ei aita. Nii saame Vene võimu siia kiiremini kui arvata oleksime võinud. Immigrantide tõehetk alles tuleb – kui nad küllusliku Lääne asemel leiavad ees väikese, vaese ja vastiku kliimaga Ida euroopa riigi, kus pole tööd ega rikkust, kus pole umbisikulisi suurlinnu mille hiiglaslikesse getodesse oleks kerge varjuda ning maa, kus päike paistab vaid nappidel päevadel aastast. Tõsi on olemas eesti ja vene naised, katmata, miniseelikutes ja vabameelsed, kellele ilmselt siis kogu oma ülekeev energia suunatakse. Demokraatia tõehetk rahva ja valitsejate tahte osas on samuti tulekul. Kas Reformierakonna teerull ikka töötab, kas rahvas astub Eesti ja oma tuleviku kaitseks välja, kas parlamendis tärkab häbitunne ja mure Eesti pärast ka teistel erakondadel peale EKRE? Või on see rong juba lootusetult läinud ja poliitikud on nõus alla neelama kõik ja heitma punti ükskõik kellega, peaasi, et ainult võimul olla, reetes niiviisi tegelikult meie inimesed. Nädalalõpp tõi tillukese tõehetke sotsiaaldemokraatidele. Ossinovski tuli, nägi ja võitis ning Mikser taandus häbiväärselt. Kas siit võiks hakata idanema uus telg KE ja SDE vahel ühes tugevama niiditõmbamisega Kremlist? Vabaerakonna tõehetk nihkus taas edasi. Ehk saab see selgeks ühel päeval kui selgub, et suurte muudatuste tegemiseks on vaja suuremat jõudu ja koostööd kui pelgalt pisikest seltskonda intelligendikesi. Oli Sepp Blatteri tõehetk, mis tabas meid seitsme FIFA juhi altkäemaksuskandaaliga. Blatterit see esialgu veel troonilt ei tõuganud ja jättis Jalgpalli MMi kaks järgmist toimumiskohta Venemaa ja Katari jõusse. Rahalaevad Putinilt ja šeikidelt jagati ära, korruptsiooni toimumine oli nii ilmne kui veel saab, aga organisatsiooni juht tagasi ei astu? Eks seegi fakt räägib ilmselt nii mõndagi vana Euroopa juhtide moraalsest palgest ja selle puhtusest. Valgus eurotunneli lõpus on ahtake ja selle ees on trellid. Kas hüpata kuristikku kihutavalt rongilt maha või üritada koondada kõik Euroopa rahvuslikud ja konservatiivsed jõud kontinendi kaitsele. Kas jõutakse? Liiga palju on liberaalide ja sotside poolt kurja tehtud. Aega pole, aga poliitikas ei toimu miski kiiresti. Kas keegi suudab runaway rongi peatada nagu ühes ameerika trilleris? UU

Loe edasi

Malemänguaeg parteimaastikul

See, järgnev ja ülejärgnevgi nädalalõpp toovad kaasa suurema nuppude liigutamise poliitilisel malelaual. Uusi juhte on valimas nii Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Respublica Liit kui ka Vabaerakond. Nii sotsid kui IRL seavad atra eeskätt möödapankute eest valimistel, kuigi paljuski on asja taga nähtavasti parteide madalad reitingud. Viimase põhjal peaks kõige rohkem muret tundma muidugi Reformierakond, kelle toetus on kahanenud sama suureks kui tillukesel (600 liiget) klubilaadsel ilma kindla organisatsiooni ning ideoloogiata Vabaerakonnal. Kuid oravaparteist pole juhtkonna vahetamise selgeid signaale tulnud. Pühapäevane Üldkogu andiski volitused kindlalt edasi minna üsna samale meeskonnale, kes partei populaarsuse masendavasse madalseisu tüürinud on. Seega üleoleva kõrkuse etapp erakonnas paistab jätkuvat. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Küll on aga täiel rinnal juhte vahetama asunud sotsid. Mihkel Raud ootab munadega meest, kelleks tema sõnul võiks olla Ossinovski, kuid tegelikult pole ju „munadeta“ ideoloogiaga parteil nii suurt tähtsust, kes seda juhib – kas karm vend või leebem kuju? Üllatav, et teiseks kandidaadiks pole esitatud mõnda naist, keda sotsidel peaks küll ja veel jaguma. Kas meil on võimalus kogeda nende mõningast „machostumist“? Raud endise rokkarina muidugi tahaks näha midagi raskemat, aga ehk siis olnuks targem mõni mehelikum seltskond valida. Küll aga võib SDE Ossinovski juhtimisel tüürida rohkem venemeelseks parteiks, nagu kinnitab ka Inara Luigase nimetamine peasekretäri kandidaadiks, ja ühes sellega erakonnast ära peletada hulga toredaid eesti soost intelligendikesi… IRL-s on samuti huvitav seis. EKRE- ga reitingutabelis viimast kohta jagav erakond on langenud sügavasse kriisi, millest toibumiseks ei piisa ilmselt juhi vahetamisest. Alles nüüd hakkavad kätte maksma kunagi tehtud jämedad vead – respublikaanide laskmine tüüri juurde, tagatoakultuur, ülbus ja hoolimatus oma lihtliikmete suhtes, hierarhiline ja jäik struktuur. Kui Margus Tsahkna selja taha on koondunud veel viimased kampsunite riismed ja mõned uued tegijad, siis Jaan Männiku manu näib joonduvat endiste „päikesepoiste“ kamp. Kuna respublikaane iseloomustab poliitiline malemäng, poliittehnoloogia ja nihverdamine, siis ei tulegi ehk Männiku valik juhusena. Temagi paistis omal ajal Eesti Telefoni juhtides silma just skeemitamise, laristamise ja nihverdamisega, kuigi väliselt paistis kõik jokk. Riik riigis lahenduste puhul nagu Eesti Telefon, Eesti Energia, see just nii olema kipub. Tsahknast võiks ju asjagi saada, kuid tundub, et ta ei anna endale aru, et nn pehme rahvuslus ja mõõdukas konservatism, mida ta propageerib, pole kahjuks tänases Euroopas enam võimalikud, kuna heitlus käib ellujäämise nimel. Tuleb anda selge vastus kas ollakse nõus massiimmigratsiooni, homoabielude ja rahvusriikide iseseisvuse kaitsmisega. IRLi valik on kas koondumine EKRE ideoloogia taha või lõplik hääbumine. Muidugi võidakse Männiku juhtimisel mõnda aega jätkata respublica liinil, aga järgmistel valimistel pole siis edu loota. Napi liikmeskonnaga, aga ülimalt demokraatlikul Vabaerakonnal pole probleeme uute juhikandidaatide ülesseadmisega, protseduur on üsna lihtne ja soovijad ei pelga end juhtkonna pahameele alla seada. IRL puhul peab näiteks olema ette näidata 50 toetaja allkirjad. Vana ja staažika poliitrebasena on Herkel seni välja vedanud, ent probleeme jagub Vabaerakonnalgi.  Seega võib sealtki üllatusi tulla. Lisaks on Vabaerakonna väikeses seltskonnas liiga palju liiga suuri „isiksusi“ ja tavatult vähe tavalisi töösipelgaid. Aga just nendel visal tööl põhinebki enamiku erakondade edu. Ka kummitab vabadikke liiga lai ideoloogiline diapasoon. Ühe katuse alla mahuvad kenasti kanepisõbrad, homopooldajad ja  konservatiivsemad inimesed, kes seda kõike ei lubaks. Lisaks levib seisukoht, et erakonnas kaasalööja ei pea olema partei liige. Mõlemad Riigikogu fraktsiooni juhtfiguurid Artur Talvik ja Krista Aru on öelnud, et ei planeeri niipea erakonda astuda? Kas see ei vii teatud hetkel olukorrani, kus keegi millegi eest peale iseenda ei seisa ega vastuta? Igal juhul seisavad poliittandril ees põnevad ajad. UU

Loe edasi

Euroopa Komisjoni imelikud lahendused ehk põrunud aru õnnistus

Selle nädala juhtkirjas sooviksime meenutada näitekirjanik Hugo Raudseppa, kelle ammune näidend kandis pealkirja, mis sobib suurepäraselt kirjeldama olukorda tänapäeva Euroopas. See, et Euroopa on laisk, vana ja konkurentsivõimetu pole vist enam kellelegi üllatus. Samas võiks küpses eas kontinendilt oodata vähemalt arukust, ajatut tarkust ja oskust asju pisut ette näha. Tervet mõistust võib kohata vaid Ida-Euroopas, mitte aga Lääne pool. Euroopa on tõsiselt haigeks jäänud ja seda just ülemisest otsast. Kui meestevaheline seks ja abielu on kuulutatud ülimaks euroopalikuks väärtuseks, kui normaalseid mehi sakutatakse ja mõnitatakse vahetpidamata feministide poolt, kui armee ja jõustruktuurid nõrgestatakse olematule tasemele, kui kõik moslemid, kes soovivad tulla Euroopasse võetakse vastu, jaotatakse liikmesriikide vahel laiali ja makstakse veel selle eest peale, viitab see kõik ilmselt arukuse olulistele puudujääkidele. Ja muidugi hoolimatusele oma kodanike suhtes. Ning ei maksa kõiki (osad seda ehk ongi) Euroopa terveid jõude, kes paljudes riikides on jõudnud ka parlamentidesse sõimata Putini mõjuagentideks (I. Raag, Delfi 17.05.2015) Raag ei saa kahjuks aru, et tänases Euroopas ongi tegu kahe halva asjaga korraga. Putini ohu ja vallutusambitsiooniga ühelt poolt ning teisalt Euroopa allutamisega idiootsetele paradigmadele. Kumb on hullem, on raske öelda? Ilmselt päästaks Euroopat vaid tubli vaimne tervenemine ja alles siis suudetaks ka Putinile vääriline vastus anda. Seni tundub see mission impossible ’ na. (adsbygoogle = window.adsbygoogle || []).push({}); (function($){ $(document).ready(function(){ }); })(jQuery); (function ($) { var bsaProContainer = $('.bsaProContainer-1'); var number_show_ads = "0"; var number_hide_ads = "0"; if ( number_show_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeIn(); }, number_show_ads * 1000); } if ( number_hide_ads > 0 ) { setTimeout(function () { bsaProContainer.fadeOut(); }, number_hide_ads * 1000); } })(jQuery); Vana Maailma mõtlemises puudub asjade lahendamise ratsionaalne, tasakaalukas, põhjendatud oma rahvaste huvidest lähtuv eesmärgipärane suund. See on asendunud mingi imeliku seguga emotsioonidest, rumalusest ja sallimatusest alternatiivsete arvamuste vastu. Euroopa lahendused on kentsakad ja seepärast ei võta Euroopa Liitu tõsiselt ei Putin, USA ega Aasia hiiglased nagu Hiina. Naerualuseks sattumine aga näitab et asi on tõesti halb. Poliitkorrektsuse, sotsiaalse masohhismi ja enesehävitamise käes vaevleva Euroopa suundumused, teevad kontinendi kergeks sihtmärgiks nii ISIS-ele kui Putinile. Seda täiendab Euroopasse suunduvate immigrantide seas leviv kuulujutt „kuldsest kontinendist“, kuhu jõudes ootab pagejat ees maine paradiis. Euroopa on otsustanud kolida suure osa Aafrikast ja Lähis-Idast Euroopasse mõtlemata, mis see endaga kaasa toob või mis pärast saab? Multikulti läbikukkumisesest ei ole tehtud ühtegi tarka järeldust. Mis küll toimub euroeliidi peades? Peades, kes selliseid meetmeid nagu immigrantide massilise vastuvõtmine ning nende laialijagamine planeerivad? On juba teada, et osad „paadipõgenikud“ on ISISe liikmed ja tulevased terroristid. Kui jutt käib inimelude päästmisest, siis on sellega tõepoolest raske mitte nõustuda. Oleme ju kristlased ja inimesed. Aga põgenikud tuleks merest üles korjata, neil kõhud täis sööta ning seejärel tagasi saata, nagu seda on teinud Indoneesia ja Malaisia oma hääletute alistajatega teises maailma nurgas. Humaansus ei pea ilmtingimata karistada saama. Me pole kohustatud tekitama igasse euroriiki ISISe salku ja muidusööjate horde.  Kurbade silmade tagant ei pea tingimata paistma Euroopa suured lontis kõrvad. Iga islamist pole terrorist, aga 80% terroristidest on islamiusulised. Ükski asi selles demagoogilises suurnäitemängus ei klapi. Euroopa on kahepalgeline ja valelik. Lisaks rumalusele lõhnab asi tugevasti korruptsiooni järele. Aastaid röövisid Prantsuse ja Itaalia naftafirmad Põhja-Aafrikast ülikasumeid, aga kui käivitus Araabia kevad sai pidu otsa ja nüüd seisame põgenike laviini ees. Aga seegi õnnetus näib olevat tulus äri ja paraku mõlema poole jaoks. Mida on teinud valesti ausad ja tublid euroriigid Soome, Eesti või Poola?  Asudes põgenikega sunniviisiliselt asustama oma liikmesriike karistab Euroopa Komisjon oma teisi liikmeid ja rahvaid. Kas me oleme selle ikka ära teeninud? Ja siis too palju ülistatud eurosolidaarsus. Kui teie ei aita põgenikega, ei aita meie teid Putiniga. Kõlab nagu lasteaias! Esiteks Putin ei ohusta mitte ainult Eestit vaid kogu Euroopat ja sellega tuleb tegeleda nagunii. Teiseks on teada, et just Putin on islamistide varjatud mahitaja, seda nii siseriiklikult (Kadõrov) kui ka moslemiste ässitamises Euroopa kallale. Kolmandaks eurosolidaarsus islamipõgenike probleemi lahendamisel peaks olema tark, läbimõeldud ja selgroogne. Praegused plaanid tõmbavad kontinendile lihtsalt vee peale. Häda mõistuse pärast, nagu ütles kunagi Gribojedov.  Ja kui viimast pole, on allakäik vältimatu. Terve mõistusega riikide häält tuleks kuulda võtta ja Euroopa Komisjon ei tohiks neid oma hullustesse kaasa tõmmata. Me astume sellest välja kui muud ei aita, kollektiivne hullus on kindel hukatus. Ainult rahvusriikide Euroopa on tugev ja see mis suudab kesta, mitte föderaalne Junckeri ja Mogherini lollustele allutatud Euroopa, mida Tarandi taolised tagant kiidavad. Tuleb tegutseda, kuna aega pole, sest paadid miljonitega on Euroopa poole teele pandud ja ka Putini sõjamasin täristab närviliselt relvi… UU

Loe edasi